Teatud mõttes on iga abordi läbi tapetud laps "süütalaps", kes tuuakse meie ajal jumala kohale tõstetud enesekesksuse, naudingute ja seksuaalse vabaduse altarile. Ja meie aja Heroodesteks on kõik poliitikud, kes sellist tapmist ja selle riiklikku rahastamist otseselt toetavad või seda vaikivalt pealt vaatavad.

Täna tähistavad kristlased üle maailma süütalastepäeva. Sel päeval mälestatakse neid paljusid süütult tapetud lapsi, kelle hukkamisega lootis kuningas Heroodes ka Jeesuse surma saata:

Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud,
raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja 
selle piirkonnas
kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, arvestades seda aega,
mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja 
uurinud. (Mt 2:16)

Süütalaste massimõrva koledus peaks panema meid mõtlema ka meie oma ajale ning küsima, kui erinev on kaasaegne ühiskond, kus meie kõigi keskel ja valitsuse rahalisel toel tapetakse igal aastal juba enne sündi tuhandeid lapsi ilma, et keegi sellele kuigivõrd sõnas või teos vastu astuks.

Just nagu kuningas Heroodes kartis, et Jeesus võib ohustada tema ülemvõimu, nii kardavad ka paljud täiskasvanud, et lapsed võivad väärata nende eluplaanid ja ambitsioonid ning tuua kaasa vajaduse elada kellelegi teisele.

Teatud mõttes on iga abordi läbi tapetud laps "süütalaps", kes tuuakse meie ajal jumala kohale tõstetud enesekesksuse, naudingute ja seksuaalse vabaduse altarile. Ja meie aja Heroodesteks on kõik poliitikud, kes sellist tapmist ja selle riiklikku rahastamist otseselt toetavad või seda vaikivalt pealt vaatavad.

Süütalastepäev annab meile võimaluse süveneda küsimusse sellest, mida oleme me ise valmis tegema, et abordi suurele ebaõiglusele vastu seista.

Kas me lepime sellega? Või kui ei lepi, siis kas oleme teinud kõik endast oleneva, et oma mitteleppimist nii sõnades kui ka tegudes väljendada?

Vähim, mida meist igaüks saab teha, on see, et me ei vaiki abordi koledust maha ja räägime sellest, nimetades asju õigete nimedega.

Me ei tohi häbeneda välja öelda, et abort on kõige väetimate ja kaitsetumate inimeste vastu suunatud barbaarne ja brutaalne vägivald. Seda tõde ei saa muuta ükskõik millise emotsionaalse vahutamisega, millega püütakse aborti õigustada.

Seejuures ei hävita abort mitte üksi väikese lapse elu, vaid jätab sügava haava ka ema hinge. Seega on võitlus sündimata laste eest ka võitlus nende emade eest, kes langetavad abordi otsuse sageli ebakindluse, üksijäämise või lähedaste surve tõttu.

Me teame väga hästi, et sündimata lapsed ei ole mingid rakuklombid, vaid reaalsed, elavad ja täisväärtuslikud inimesed, kes vajavad täiskasvanuks saamiseks vaid aega ja sobilikku kasvukeskkonda. Ja tegelikult teavad tõde sündimata laste inimsuse kohta ka riigivõimu esindajad, kuigi nad julgevad väga harva seda avalikult tunnistada.

Nt Justiitsministeeriumi asekantsler Kristel Siitam-Nyiri kirjutas alles hiljuti pealkirja "Kas veel sündimata laps vajab kaitset?" kandvas artiklis, et "on loomulik, et arvestame veel sündimata lapsega kui täisväärtusliku ühiskonnaliikmega."

Õiguskantsler Allar Jõks tunnistas aga juba rohkem kui kümme aastat tagasi oma ametlikus arvamuses, et sündimata lastel on põhiseaduslik õigus elule ja et riigil on kohustus seda kaitsta.

Kahjuks pelgavad aga võimul olevad inimesed avaliku arvamusega konflikti sattuda ja sündimata laste elu ja väärikuse kaitseks reaalseid samme astuda. Seda enam on vaja neile pidevalt meelde tuletada, et ühiskonna kõige nõrgemate liikmete kõige elementaarsemate õiguste kaitsmine ei ole riigivõimu privileeg, vaid põhiseaduslik kohustus.

Seetõttu on tänasel süütalastepäeval õige aeg taaskinnitada oma pühendumist austuse taastamisele sündimata laste eluõiguse ja väärikuse vastu ning sellele, et võimalikult palju lapsi saaksid oma vanemate poolt armastusega vastu võetud.

Miks ei võiks see ilus eemärk olla üks meie 2014. aasta prioriteetidest? Seda enam, et meil on praegu paremad võimalused kui eales varem antud osas midagi tõsist korda saata ja panna piir suurele ebaõiglusele, mis meie maal Nõukogude Liidu poolt valla päästeti.

Sel aastal koondus Eestis sündimata laste eluõiguse kaitseks juba suurem jõud – kampaania "Üks meie seast" raames andis abordi riikliku rahastamise lõptamise toetuseks oma allkirja koguni 5385 inimest, kes kõik sooviksid näha, et Vabariigi Valitsus toetaks maksumaksjate rahaga mitte sündimata laste tapmist, vaid nende vastuvõtmist ja üleskasvatamist.*

Mõelda vaid, mida selline hulk (Rapla või Jõgeva linna jagu) inimesi saab üheskoos tegutsedes ära teha! Selleks on tarvis vaid julgust sündimata laste kaitseks välja astuda ja teha seda kõik koos, liites oma väikesed panused suureks tervikuks.

Rõõmustav on ka teadmine, et kõikjal üle Euroopa astub sündimata laste kaitseks välja üha enam noori, kes ei lase end enam abordi õigustuseks kasutatavate mõistusevastaste loosungitega lollitada. Nad mõistavad, et kellelgi ei ole õigust valida oma lapse tapmise kasuks ning et süütute laste tahtlik tapmine ja selle riiklik rahastamine ei ole sotsiaalsete probleemide lahendamiseks vastuvõetav samm.

Täna palume aga kõigi süütalaste hingede eest, aga ka nende eest, kelle tegemiste ja tegematajätmise tõttu nad on tapetud. Tartu Püha Neitsi Maarja kirikus pühitsetakse Missa, mille intensioon on suunatud just sellele, et meie rahvas leiaks julguse vabaneda sündimata laste tapmist soosivast meelelaadist ja õiguskorrast ning saada abordi hiiglasliku ebaõigluse eest andestust.

Loodan väga, et lõppeval aastal alanud suuremad pingutused astuda ühiskonnas sündimata laste eluõiguse kaitseks välja kannavad uuel aastal vilja. Muidugi ei saa selles võitluses loota kiirele edule, aga inimeste poolt abordiprobleemi tõsiduse teadvustamine ja koondumine selle lõpetamise või vähemalt sellele leevenduse leidmise nimel on juba iseenses suur võit.

* Kampaania "Üks meie seast" kestab edasi ning sellega saavad endiselt liituda kõik inimesed, kes soovivad anda oma panuse sündimata laste eluõiguse kaitseks Eestis.

Vt seonduval teemal: