Süvariik: valitsuse juhitamatu neljas haru

J Edgar Hoover Foto: Scanpix

Koolilastele õpetatakse, et riigivõim jaguneb kolmeks: seadusandlikuks (parlamendi), täidesaatvaks (valitsuse) ja juriidiliseks (kohtu) võimuks. Tegelikkuses on riigivõimul ka neljas haru ja selleks on ilma juhita ning juhitamatu ametnikest koosnev riigibürokraatia, kirjutab Ryan McMaken USA näidetel. 

Juba 1937. aastal kirjutasid “Presidendi haldusjuhtimise uurimiskomitee raporti” (Report of the President’s Committee on Administrative Management) autorid:

“Kuidagi ilma konkreetse plaani või kavatsuseta on valitsuse kolmikjaotusele tekkinud lisaks juhitamatu “neljas haru”. See ei vastuta millegi eest ja seda pole võimalik juhtida üldiste tegevusraamistike ega rahvalt mandaadi pälvinud valitsuse suuniste kaudu.”

Raportis nenditakse, et viidatud neljanda võimuharu raiskamisest ja vastutuse puudusest on aru saanud mitmed põlvkonnad ja selle kuritarvitused on muutunud iga kümnendiga ainult hullemaks.

Saagisüsteem ja püsibürokraatia

Raport lajatab probleemi naelapea pihta. Üheksateistkümnenda sajandi lõpukümnenditel tõmbas Ameerika Ühendriikide haldusteenistuse reform kriipsu peale endisele nõndanimetatud saagisüsteemile (spoils system, kus valimised võitnud partei jagas ametnikukohad oma toetajatele).

Ametisse asusid uued eluaegsed “professionaalsed” tsiviilteenistujad ja nii loodi bürokraatide klass, mille huvid ja lojaalsus käisid muid radu kui valitud tsiviilvalitsuse eesmärgid seda nõudsid. Ametnikkonna eraldumine valitud poliitikutest tähendas seda, et riigi administratiivne osa ei olnud enam oluliselt huvitatud ei efektiivsusest ega üldsuse huvidega arvestamisest. Riigibürokraatidest sai eraldiseisev huvigrupp ja selline, millel oli rohkem võimu kui ükskõik millisel teisel tavahuvigrupil.

Professionaalse haldusteenistuse loomine paiskas põrmu Andrew Jacksoni pärandi, kes nõudis loobumist föderalistide loodud “professionaalsest” bürokraatiast. Jackson taunis professionaalseid ametnikke ja leidis, et need isikud “muutuvad avalike huvide suhtes ükskõikseks ja käituvad viisil, mille peale normaalsed inimesed hakkaksid mässama.” Jacksonlased pakkusid selle asemel välja valitusametite “ringluse”, mis nende hinnangul “vastas vabariiklaste usutunnistuse põhiprintsiibile.”

Praktikas osutus uus mittepoliitiline bürokraatia kõigeks muuks kui erapooletuks. Aja jooksul pühendus bürokraatia teadlikult “teenetesüsteemile”, mis lubas bürokraatidel arvata, et nad pälvivad ja säilitavad oma ameti tänu iseenda oivalisusele.

Mure bürokraatide, kui iseenda huvide eest seisva klassiga, oleks osutunud märksa piiratumaks kui bürokraatia võim oleks olnud väiksem. Franklin Roosevelti “Uue kursiga” (New Deal) muutus riigi bürokraatidearmee kordades suuremaks, selle halduspiirkond laienes kordades ja bürokraatide kätte koondus märksa rohkem võimu.

Bürokraatia võtab üle riigivõimu kolmikjaotuse ülesanded

Uue kursi arenedes hakkasid reguleerivad ametid enda kätte koondama võimu, mis föderaalse konstitutsiooni järele pidi kuuluma hoopis valitsuse üldtunnustatud kolmele osale. Garet Garrett kirjeldab viidatud võimusiiret raamatus Ex America järgmiselt:

“Viidatud ametid on loonud suure hulga administratiivseid seaduseid, millele inimesed peavad kuuletuma. Ja ametnikud ei tee mitte ainult omi seaduseid, nad sunnivad inimesi ka neid täitma. Ametnikud käituvad ühekorraga nii prokuröri, vandekohtu kui kohtunikuna ja nende otsuste vaidlustamine tavalises kohtus on väga keeruline. […] Koos sellega on kadunud ka võimude – seadusandliku-, täidesaatva- ja kohtuvõimu – lahusus.”

Tänu kirjeldatud neljandale valitsusharule on ameeriklased allutatud seadustele, mida pole vastu võtnud ükski kongress ja peavad kandma juriidilisi karistusi, mida neile pole määranud ükski kohus. See kõik sünnib “administratiivselt” ja ametkonnad saavad luua ning rakendada omi seaduseid.

Rahvusliku julgeolekubürokraatia tähtsuse kasv

Samal ajal kui regulatiivne haldusriik tegeles oma valduste laiendamisega, tegid seda ka föderaalvalitsuse sisejulgeolekujõud.

Esmalt loodi Justiitsministeeriumi Uurimisosakond, millest hiljem sai Föderaalne uurimisbüroo (FBI). FBI Üldluure Osakond (General Intelligence Division) nuhkis Esimese Maailmasõja ajal ameeriklaste järele. Osakonna juhi J Edgar Hooveri algatusel viidi läbi nõndanimetatud “Palmeri haaranguid”, mis olid suunatud ameeriklaste vastu, kes ei ülistanud piisaval määral Wilsoni valitsuse rahvuslikke julgeolekupoliitikaid. Tänu Hooveri pingutustele sai FBI-st aja jooksul seadus iseeneses, mis tegeles poliitiliste väljapressimistega, ahistas süütuid ameeriklasi ja üldiselt väänas ameerika seaduseid ning poliitilist süsteemi. Mis kõik sündis Hooveri, tema kambajõmmide ja FBI huvides.

Asjad muutusid märksa hullemaks peale Teist Maailmasõda kui Kongress muutis sõja ajal loodud luureorganisatsioonid püsivateks ametiteks.

Need ametid, eriti Luure Keskagentuur (CIA), loodi viisil, kus said tegutseda ilma praktilise järelvalveta ja kus suurem osa nende tegevusest kuulutati nii salajaseks, et seda pidi avalikkuse eest varjama. Läks veel pisut aega ja nimetatud, algselt tsiviilotstarbelised, organisatsioonid, põimusid üha enam läbi Kaitseministeeriumi “erioperatsioonide” üksustega. Kahekümne esimese sajandi alguseks lõi Pentagon enda salaoperatsioonide ja luureandmete kogumise üksuse ja võttis CIA-lt üle suure hulga salajasi paramilitaarseid ning ebatavalise sõjapidamise tegevusi. Koos millega muutus riigi luureametite ja sõjaväe piir väga häguseks.

Samas viidatud luureametite käes on alati olnud rohkem võimu kui paberilt välja paistab. Hoover sai suurepäraselt aru, et luureametid võivad koguda andmeid samamoodi ametisse valitud poliitikute kohta ja kasutada seda infot julgeolekuasutuste huvides. Strateegilisest “vilepuhumisest”, raportitest, uurimistest ja Justiitsministeeriumi kaudu esitatud kriminaalsüüdistustest lubasid Ameerika Ühendriikide luureorganitel nügida poliitikakujundajaid neile sobivas suunas.

Sellega koos sõltuvad tavalised ameeriklased täna üha rohkem FBI-sarnaste organisatsioonide armust. Väga vähestel inimestel, kui need peaksid mingil põhjusel osutuma föderaalsete jõustruktuuride ametnikele või nende sõpradele kuidagi tülikaks, on vahendeid hakkamaks vastu Justiitsministeeriumi prokurörileegionitele.

Süvariik

Kirjeldatud isetekkelisest ja juhitamatust neljandast valitsusharust on võimatu rääkida kui ei märgata föderaalvalitsuse sees tegutsevat nõndanimetatud süvariiki. Millise ja kui suure osa riigi haldamisest moodustab süvariik, on jätkuvalt aruteluteema. Mõne inimese arust koondab süvariik kõiki eradliseisvaid administratiivüksuseid. Teised pakuvad välja, et süvariik koondab ainult julgeolekuasutusi ja -agentuure.

Süvariik tähendab kindlasti midagi enamat kui lihtsalt valitsusasutusi ja see viitab rahvuslikele julgeolekuorganitele, mis võivad oma tegevuses varjuda rahvusliku julgeoleku ja riiklike saladuste taha.

Lisaks on rahvusliku julgeolekuga seotud riigihalduse üksused tõenäoliselt kõige ohtlikumad. See on nii tänu viidatud agentuuride õigusele viia läbi salaoperatsioone ja nende õigusele uurida ning esitada süüdistusi valitud poliitikutele. Selle tulemusena on  agentuuride käes võimsad hoovad, millega tüürida riigimasinat enda huvidele sobivas suunas ja teha seda suhtelise karistamatuse õhkkonnas. Julgeolekuasutused vastutavad üha vähem täidesaatva võimu ees.

Kas keegi peaks sellise autonoomia peale olema üllatunud? USA föderaalvalitsus kogub aastas rohkem kui kolm triljonit dollarit makse. Triljonidollarilisi eelarvepuudujääke saab hallata rahatrüki või üha suurema hulga võlakirjade müümisega. Pentagon näiteks ei tea, kuhu see on kulutanud kuus triljonit dollarit, kuid sellest pole midagi. Sellises keskkonnas ei pea keegi midagi põhjendama ega oma olemasolu õigustama. Üldsus peab olema rahul, kui mainitakse, et tegemist on “rahvusliku julgeoleku” või “riiklike huvidega”.

Samal ajal korrutatakse meile iga kahe aasta järel, et “õigete inimeste” valimine teeb kõik paremaks ja lõppeks saab föderaalvalitsus uue suuna ning hakkab senise legitiimsuskriisi peale oma tegude eest vastutama.

Kuid sellistest lubadustest hoolimata teab föderaalagentide, ametnike ja administraatorite armee kõike paremini ja neile nii sobib.

Tõlkis Karol Kallas.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!