Vastates küsimusele, millist Eestit me tahaksime, selgitas muusik ja pärimuskultuuri hoidja Taivo Niitvägi, et kõige lihtsamalt öelduna sooviks ta ilusat Eestit, mis sillutab teed ka targale ja heale Eestile.
Tänapäeval püüavad eriti kunstiinimesed levitada sellist arvamust, nagu oleks ilu suhteline mõiste – et see on ainult igaühe personaalse üleelamise ja visiooni küsimus. Aga tegelikult meie maarahvas ei oleks saanud üldse tänaseni elus olla, kui oleks elatud sellise suhtumisega.
Väline ilu on eelkõige seesmise ehk vaimse ilu kajastus. Igaüks ju oma lastele ütleb ka, et tee nii, sest nõnda on ilus, ja ära nii tee, sest nõnda ei ole ilus. Kui me näeme, et keegi valetab, varastab või vägivallatseb, siis ei ütle ju keegi, et see on suhteline, sest tõesti nii see ei ole. Ja see on üks väga oluline asi, mida võiks alal hoida nii, nagu meie eelkäijad on seda põlvest põlve teinud.
Praegu on väga levinud rääkida, et kõik muutub ja uueneb. Aga muutub ja uueneb see, mis peabki muutuma ja uuenema. See, mis on ilus ja hea, ei saa aga muutuda. Näiteks heatahtlikkus, südamepuhtus, ausus ja truudus on väärtused, mille peale on elu ülesehitatud ja need ei saa muutuda.
Loomulikult on oluline ka see, kuidas ilu vormistatakse ehk kuidas seespidine ilu väljendub. Võib-olla pole see oluline väljendajale, küll aga on see oluline traditsiooni ehk põlvkondade järjepidevuse seisukohast. Kui keegi pürgib ilu poole, siis ta annab ilule vormi, mis omakorda hakkab suunama järgmisi põlvkondi, kes saavad sellest seespidiseks kasvamiseks inspiratsiooni. Nii et see käib niimoodi tsüklist tsüklisse.
Tihtipeale on väga suured muudatused alanud ühe inimese visioonist. See peaks samamoodi olema meil pärimusena meeles, et ühe inimese võimed on tohutult suured, kui tal tekib oma mõtetes ja vaimses nägemuses tee, mis inspireerib ja on väärtuslik.
Kõik need asjad on meie pärimuses olemas. See ime, et eesti rahvas ja keel on alal hoitud – see on just tänu sellele, et objektiivsed väärtused on olnud kogu aeg elavad ja au sees. Kui me hakkame kõigutama elu põhialuseid, loomuseadust, siis läheb asi inetuks. Siis ei ole ka väljavaadet sellele, et elu võiks jätkuda – et kultuur ja keel võiks säilida.
Sellised mõtted on mul seoses Eesti, ilu ja traditsiooniga. Seejuures tuleb meeles pidada, et kõik see, mis on hea, on ka ilus ja tark, mis on tark, on ka ilus ja hea, ning mis on ilus, on ka hea ja tark. Aga selleks, et inimene saaks üldse mõelda ja aru pidada, milles tarkus ja headus seisnevad, on vaja ilusat keskkonda.