Kurjuse patrioodid kaotavad paratamatult vaimse elujõu ning olles vaimselt surnud, on nad ka valmis ihuliseks enesetapuks. Ja rahvas, kes sellist meelehoiakut heaks kiidab ja rahastab, valmistab ette ühiskondlikku suitsiidi, kirjutab muusik Taivo Niitvägi ERR-i poolt vahendatud perverssuste kommentaariks.
Kahju!
Aastavahetuse peo ja selle ERR ülekande kohta võiks kokkuvõtvalt öelda: Kahju!
Kahju mitte ainult selles mõttes, et minul on kellestki kahju, vaid kahju on kõigil, seda nii aineliselt, ihuliselt kui hingeliselt.
Kahju on kogu eesti rahval minuga sealhulgas, kes selle sümbolistliku orgia lavastamist maksumaksjana rahastas.
Elus kehtivad paratamatud seadused, loodusseadused. Osa nendest (nagu näiteks gravitatsiooniseadus) kehtivad igaühele nähtavalt ja tajutavalt. Kui keegi kuulutaks, et need seadused temale ei meeldi ja seetõttu on kehtetud, siis tegelikult ei muutu midagi ja kuulutaja pannakse halvemal juhul hullumajja.
Kuid on palju sellist looduslikku paratamatust, mida me otseselt ei näe, kuid mille rikkumisel on nähtavad tagajärjed. Seda eriti eluseaduste väärastamisega sugulisel tasandil, kuid samuti ka looduse makroprotsesside tasandil (energeetika, kliima jms), mida tavainimesel on võimatu kontrollida.
Vaimse puudega inimene võib kergesti kujutluse ja tegelikkuse segi ajada, kuid tema ei suuda vastutada tagajärgede eest. Tagajärgede eest vastutavad need, kel aru peas.
Kuid mida teha siis, kui hullumeelsed on lastud võimu ligi? Ei ole võimalik, et vaimse puudega või hullumeelne inimene suudaks omaenese jõul võimule pääseda. See on võimalik üksnes arukate inimeste toel ja mahitusel. Kindlasti on neil selleks omad kalkuleeritud põhjused, kuid varem või hiljem kaotab taoline protsess juhitavuse ning pöördub nende endi vastu.
Kuid kas ikkagi kõnealuse etenduse puhul on tegemist vastutusvõimetu hullumeelsusega? Vaadates sellise propaganda katastroofilistele tagajärgedele, seda eriti enesetapu-masenduse ja soovahetuse-hüsteeria plahvatusliku kasvuga laste ja noorte hulgas, on tegemist millegi enamaga.
Nagu iga haritud inimene teab, ei väljendu kurjus üksnes vägivallas, mõrvas või sõdades. Kurjusel on ka teine ja palju ohtlikum pale – see on himude „vabastamine" igasugusest enesekontrollist.
Ohtlikum on see just seetõttu, et selle vabaduse patrioodid kaotavad paratamatult vaimse elujõu ning olles vaimselt surnud, on nad ka valmis ihuliseks enesetapuks. Ja rahvas, kes sellist meelehoiakut heaks kiidab ja rahastab, valmistab ette ühiskondlikku suitsiidi.
Kui vaadelda kurjuse kui täiusliku intellekti tegutsemist läbi ajaloo, siis on ilmselge, et ta ei rahuldu sellega, et üks inimene teise laostab või tapab, kuigi ka see pakub talle naudingut. Kurjuse täiuslik plaan on mõjutada oma kõigi vahenditega inimest ja terveid rahvaid, et need ise, omaeneste tegude ja kätega teeksid enesele otsa peale.
Enesetapp ja seda põhjustavad liialdused ükskõik mis liiki naudingutes on viimaste sajandite jooksul muutunud üha atraktiivsemaks (ühed saavad naudingu teisi piinates ja tappes, teised nautides kõiksugu ihulis-hingelisi ekstreemsusi, kolmandad oma võimu teiste üle kehtestades jne). Kurjus on saavutanud massilise heakskiidu suitsiidile kui täiuslikkuse ülimale astmele. Või eutanaasia näol vähemalt kui millelegi loomulikule, lausa paratamatule halastusteole.
Kurjus on suutnud hüpnotiseerida eksistentsiaalsete valedega kogu nn „lääne" tsivilisatsiooni, millel ei ole inimese elu tegelikkuse ja toimetulekuga mingit seost. Eriti tegelikkusega väljaspool aega ja ruumi.
Kurjust ei huvita tegelikult inimese hing, tervete rahvaste hinged. Tema huvi on mässata Looja vastu, näitamaks, kui halvasti on loodud Looja kõige armsam olevus – inimene; kui kergelt kaldub see olevus kurja poole.
Kurjus pakub pettekujutlusi igaühe jaoks. Ühtedele sisendab, et peale ohtraid naudinguid ja üllast enesetappu kõik lõpeb ja ei ole mingit elu peale surma. Teistele sisendab, et just see tegu viib hinge paradiisi jpm.
Kurjust ei huvita tegelikult inimese hing, tervete rahvaste hinged. Tema huvi on mässata Looja vastu, näitamaks, kui halvasti on loodud Looja kõige armsam olevus – inimene; kui kergelt kaldub see olevus kurja poole.
Tõepoolest, inimesele on antud vabadus ise valida hea ja kurja vahel, vabadus armastada või vihata, sest armastada saab vaid vabatahtlikult. Üha massilisemalt peetakse tänapäeval armastuseks armastust kurjuse ja selle erinevate tungide vastu ja see ongi kurjuse peamine saavutus – pidada valet tõeks, olla valelik kõiges ja muuta tõde väljendavate sõnade tähenduse vale väljendajateks. „Mis on tõde?", küsib maavalitseja Pilaatus küüniliselt.
Nii tema kui enamuse tänapäeva poliitikute jaoks ei eksisteeri tõde kui objektiivset reaalsust. Maine tõde on võimule tulnute tuletis ja nii kujundab võimu haaranud kurjus oma teenistujate tõekspidamisi.
Meie valitsus kasutab praegust sõjaolukorda selleks, et koguda rohkem maksuraha. Kogu tähelepanu hoitakse riigi sõjalise potentsiaali suurendamisel. Aga kahjuks ei aita riigi relvastus enesetapu vastu.
Kui riik panustab ühest küljest rohkem välise vaenlase vastu ja on samas lasknud ennast vallutada seesmise vaenlase poolt, siis on kogu relvastus vaid vahend enesetapu kiiremaks teostamiseks.
Võibolla on piiblilugu Soodoma linnast kirjanduslik väljamõeldis. Võibolla seda linna polnudki olemas. Võib olla polnudki tuld, mis hävitas selle linna maa pealt. Kahjuks ei saa pidada kirjanduslikuks väljamõeldiseks seda, mida näitas ERR meie rahvale aastavahetuse programmis, kuigi toimunu oli üsna lähedane sündmustele mainitud linnas…
Kas sõnale „südametunnistus" on samuti antud juba hoopis teine tähendus nagu sõnale „armastus"? Kui nii, siis selle sõna tegelikku tähendust see ometi ei muuda. Kogeda võib seda igaüks, kellel on aeg astuda üle oma ajaliku elu künnise…
Eetrisse jääb vaid küsimus, kuidas edasi? Kas peaks leppima „kurjade taevaaluste vaimude" võidukäiguga kui paratamatusega ja otsima kohta, kuhu peitu pugeda, kui olukord võimatuks muudetakse?
Või on kusagil miski või keski suuteline seda võidukäiku peatama?
Kas peale kahju- ja kaastunde on veel midagi, mida võiksin teha või tegemata jätta selle ennast hukutava Maarjamaa rahva heaks?