Talust ja tegelikkusest

Jean-Francois Millet. "Angelus"

Muusik Taivo Niitvägi kirjutab vajadusest pöörduda loomuliku elu juurde, mis rajaneb tervel ja arukal suhtel looduse ning teiste inimestega. Tekst kujutab endast väljavõtet sõpruskonna sisesest kirjavahetusest.

Minu vanaemale pakuti peale Teist maailmasõda tööd raamatupidajana kolhoosis (küüditamisest pääses seetõttu, et vanaisa suri enne sõda). Juba paari aasta pärast, aastal 1947 mõistis ta, et sellises süsteemis ei ole võimalik ega ka mõtet töötada. Ta haris üles oma aiamaa (nõukogude ajal oli lubatud omada vaid 0,2 ha), ostis lehma (lehmi võis olla vaid üks), seapõrsad (lubatud kaks), lambad (võis olla kuni neli), laenas metskonnast hobust (endal ei tohtinud olla) ja alustas isemajandamist, mis kestis elu lõpuni. Minu isa ja ema, kes olid riigitööl, said vanaemalt pidevalt rahalist toetust, sest ei tulnud palgast ots-otsaga välja…

Sõltumatus ja toimetulek oma kätetööst on olulised! Kahjuks on kujutlus toimetulekust aga tänaseks oluliselt muutunud. Kõigepealt selles osas, mis puudutab elustiili, ja teisalt, mis puudutab koostööd.

Vanaemakodus, kus üles kasvasin, ei olnud minu lapsepõlve vältel elektrit. Kuni 1961. aastani ostsime poest ainult soola ja seebikivi – kõik muu saime oma aialapilt, loomadest, turult ja leivaahjust. Tegelikult oli seebikivigi ostetud ainult mugavusest, sest ka tuhaleelis ajas pesuasja suurepäraselt ära. Vanaema oskas üht-teist ja neid oskusi oli külarahval vaja. Ka teised taluinimesed oskasid või omasid midagi, mida oli meil vaja. Nõndaviisi andeid-oskusi jagades tulime toime ja midagi paremat kui minu lapsepõlv vanaemakodus minu mälestustes ei ole, olgugi et oma muusikuelu jooksul olen sattunud igasugu luksusesse, ülikute vastuvõttudele, juubeldava publiku imetlusobjektiks jne.

Täna, kus maid ja metsi on piiramatul hulgal jalaga segada, on need tühjad ja ootavad ostjaid. Milles on asi? Kas meie sõltumatus on nii odav, et loovutame selle tasuva töökoha ja eduka elustiili hinnaga? Ei ole ju nii, et kui astume sammu sõltumatuse poole, siis järgmiseks on kohe näljasurm.

Heaolust näljasurmani on palju vaheastmeid. Peamiseks vaenlaseks oma reaalsete väljavaadete nägemisel on kujutlus. Selleks, et välja astuda kurjuse sõltuvustest on vaja eelkõige intentsiooni. Intentsioon on soov ja palve saada visioon, milliseid samme oleks minul võimalik astuda iseenda ja ligimese hinge(rahu) päästmiseks. Õiges ja heas intentsioonis elades tuleb oma seniseid kohustusi tasaselt ja võimalikult ausalt edasi täita. Ja olla püsiv oma heades kavatsustes ja palvetes. Kestku see kannatlikkuse proov kui tahes kaua, kuid visioon kindlasti antakse (muidugi juhul, kui me seda ikka tegelikult tahame).

John LInnell. "The Harves Cradle" (1859)
John Linnell. “The Harves Cradle” (1859)

Selge on see, et elustiili tuleb muuta. Tänapäeva heaolukristlus hõiskab surnuist ülestõusmise rõõmust ja püüab kujutleda, nagu oldaks juba taevariigis. Tähelepanu alt on kadunud tõsiasi, et ülestõusmise rõõmu saavad maitsta üksnes need, kes oma sureliku ihuelu kestel on koos Lunastajaga risti kandnud ja ristil kannatades patule täielikult surnud. See on see, millele on meid ajalikus elus ristimise läbi kutsutud, mitte rõõmuhõisetele: “Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.” (Ps 126:6)

Ei ole midagi imelisemat maamullast, mis on ekslikule inimesele kingitud. Maa on vahend pahelisest elust parema poole pöördumiseks: “Vaevaga pead sa maamullast sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad” (1Ms 3:17–19). Kas me tõesti arvame, et Messias muutis need sõnad meie suhtes kehtetuks? Kui meie maine kirik oleks tõepoolest surnuist ülestõusnute kirik, siis ei peaks ju keegi surma surema ja maamulda maetud saama. Kahjuks (või pigem õnneks) on aga tegelikkus teistsugune ning ülestõusmist surnuist ei ole kellelgi, kes Kristusega risti ei kanna (mis ei ole kunagi ülejõukäiv!) ning sellel kannatades oma ajalikku elu ei lõpeta.

Mugavuse kõrval teine laostav kujutlus, mida tänapäeva elu meisse sisendab, on egotsentrism. Toimetuleku all kujutame enesele ette toimetulekut üksinda, teistest sõltumatult. See illusioon on kihutanud maainimesi suurtootmisele – tohutu tööriistapargi liisimisele, tohutute põllumaade harimisele, tohutu hulga mürkide kasutamisele, kuni lõpuks viljatu kõrbemaa saavutamiseni (uuringutepõhiselt on selline tulemus suurtootmise paratamatu tagajärg). Külluslikkuse igatseja kujutlusse ei mahu visioon toimetulekust koostöös, toimetulekust pisku jagamisel. Arusaama koostööst on ära võtnud meie teadvusest võimas ebajumal – raha. Koostööd ei ole võimalik teha seetõttu, et keegi ei suuda oma panust rahasse ümber arvestada ja nõndaviisi osalusmäära õiglaselt hinnata. Parem siis juba üksi omada ja üksi tegutseda!?

Mõteldes tagasi oma külaelule, olid hüved, mida külarahvas omavahel jagasid – olgu need siis sepatöö, hobune, mõni tööriist, lehmapaaritamine, loomaravi, õigusteave jm paberimajandus, õmblustööd vms – igaühele teatud olukorras hindamatu väärtusega. Kui midagi selles ahelas oleks puudu jäänud, oleks tõepoolest kogukond kokku varisenud. Igaüks osales millegagi selles hädavajalikkuste ahelas, püüdmata midagi rahasse umber arvestada. Üheskoos kõigega rahaväliselt toime tulla ei olnud sugugi raske, on ju inimeste vaimuanded ja tunnetusvaldkonnad väga erinevad ja väärtuslikud. Küsimus on vaid ambitsioonides – loomulikult ei tulnud kellelegi mõttesse kord aastas kusagile Balile või Sharm el-Sheikhi puhkama sõita, sest puhati kodus.

Elustiil ja koostöö… mulle endalegi tundub, et see, mida meenutan, on tänapäeval teostamatu utoopia. Kuid ei ole! Laskem siitkandist samasugustel sõjasündmustel üle käia, nagu need on Iraagis, Liibüas, Süürias ja mujal käivitatud, ning see kõik saab olema rohkemgi kui reaalne.

Ent kas tõesti on vaja katastroofe selleks, et inimene pöörduks ulmelisest glamuurist oma hingepäästmise lihtsate vahendite poole? Kas tõesti puhtalt intellekti tõetunnetusest ei piisa, et otsustada allakäigureelt välja astuda ning hakata omal jalal ülespoole rühkima? Kas tõesti mõistus ei küündi nägema koostöö väljavaateid hea tahtega inimeste vahel.

other-farm-house-nature-painting-hors-animals-autumn-sky-trees-pencil-drawing-clouds-season-art-digital-phone-wallpapers

Mõtlemine tarbib energiat nagu iga muu inimtegevus, võib olla isegi rohkem kui muu. Ent kui me kulutame kogu energia vaenlase paljastamisele ja kritiseerimisele, siis vastab see küll meediaturu seadustele (skandaal tagab sissetuleku!), kuid raiskab kogu energia, mis on meil kasutada olukorrast väljatulemise modelleerimiseks. Kurjus on enne inimest ja jääb selleks igavesti. Kurjus lähtub ingellikust intellektist – ükskõik kui palju inimene selle lahtiharutamiseks oma ressursse ka ei kulutaks, jäävad selle keerdkäigud temale igal juhul hoomamatuks. Kuid samas oskab ta inimesega manipuleerida nagu arvutimäng, ahvatledes teda üha kõrgemale level’ile tõusma.

Kokkuvõtteks pean tõdema, et igasugustest analüüsidest ja teoloogiatest on kasu ainult sellisel juhul, kui need teenivad olukorra parandamiskava tegemist ja elluviimist. Vastasel juhul kasvatavad nad vaid masendust, kibestumust, käegalöömist, saamahimu, künismi ja muid enesepettuse skeeme. Meie hea tahte ja koostöö mõõdupuuks ärgu olgu mitte kristluse või muu religioosse maski taha varjunud silmakirjalikkus või muud kurjuse manipulatsioonid, vaid taevase tarkuse õpetus kodus, kogukonnas, ühiskonnas, seadusandluses ja riigis ning kogu maailmas: mitte tarkus maast materiaalne, vaid taevane tarkus taevasest (1Kr 15:47). See on piiramatu vabadus kristlikult armastada, kuid samas ka kõige kurja ning kurjusele meelitava range ohjeldamine, eelkõige aga oma mõistuse harimine selles, mis on hea, mis on kuri ja kus on peidus nende juured.

Ainult ühe inimese kohta inimkonna hulgast on üteldud: “Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud.” (Jh 1:3) Kristus on seesama eile, täna ja igavesti – nõnda laulab ristirahvas paasaküünla süttimise müstilises ööpimeduses –, mingit uut kristlust ei ole tulemas, uued on vaid illusioonid. Tegelikkus on ka see, et elame ebatäiuslikus maailmas ja pole mõtet meelt heita selle pärast, et viibime ideaalist lootusetult kaugel. Pigem on mõtet keskenduda esimestele reaalsetele sammudele, mida võiksime astuda ideaali suunas.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA