Soome marssali Carl Gustaf Emil Mannerheimi ratsamonument Helsingis. Foto: Bigstockphoto

Võidelda vaenlasega, kes ei varja oma palet ja eesmärke, on palju lihtsam kui näha humanismi ja demokraatia maski taha varjunute tõelist olemust. Kas soomlased valasid verd oma maa ja riigi kaitseks selleks, et töödpõlgavad, selgrootud ja riigipiruka järgi keelt limpsavad lapselapsed neid „natsisigadeks“ sõimaksid? Milline oleks olnud Soome saatus kui 80 aastat tagasi oleks riiki juhtinud tüdrukutebänd, küsib Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson. 

12. märtsil möödus 80 aastat päevast, mil Talvesõja rindeil lõppes sõjategevus. Tänavatele ja majadele heisati mustade lintidega leinalipud, sest põhjust üldrahvalikuks leinaks oli küllaga.

Riik oli kaotanud Eesti-suuruse maa-ala, hukka oli saanud haavades, haigustes ja vangilaagrites 22 810 Soome elanikku. Umbes 400 000 inimest pidid jätma oma kodud ning adapteeruma uutes oludes, pidades heitlust puuduse ja paraku ka inimliku hoolimatusega.

Kui aga tagantjärgi targana mõelda tagasi sellele ajale ja eriti Balti riikide saatusele, siis on selge, et tegemist oli Soome jaoks hiilgava tõrjevõiduga. Stalin ei saavutanud oma eesmärke jõuda välja Rootsi ja Norra piirini ja soomlased säilitasid oma riigi.

Toona 21 aastane Markus Aaltonen on meenutanud, kuidas 13. märtsi hommikul oli käskjalg toonud teate, et kell 11 sõjategevus lõpetatakse ja tulistamine tuleb jätta. Kellaaja lähenedes vaenlase tuli üha tihenes kuni lõppes täpselt määratud ajal. Vaenuväed tõusid ettevaatlikult kaevikutest üksteist uudistama. Nõukogude poolelt küsis keegi soome keele oskaja: „Kus on teie mehed?“ Mõistes, et neid ei olegi rohkem kui siin kaevikuveerel seisis, vangutas ta imestades pead.

Nõukogude Liit ei meenutanud eriti seda sõda. Ka praegune Venemaa eelistab sellel teemal vaikida, sest kiidelda ei ole tõesti millegagi. Senini täiesti mõistmatul põhjusel anti Punaarmeele käsk rünnata Viipurit veel päeval, mil rahu sõlmiti. Linn vallutati, ent väga suur hulk ründajaid sai hukka Soome lahe jääl ja vees kuna olid Soome suurtükiväele lihtsaks saagiks. Hukka sai Talvesõjas umbes 170 000 punaarmeelast.

Soomlased hävitasid 650 tanki, umbes 1800 masinat vigastati sõjategevuses ja umbes 1500 langes rivist välja tehnilistel põhjustel. 131 tanki kaaperdati soomlaste poolt ja pöörati toruga idanaabri poole. Alla lasti 340 punakotkast ja 182 nõukogude lennukit kukkus alla tehnilistel põhjustel. Soome kaotas sõjas kokku 67 lennukit ja 27 tanki.

Küllap selle pärast jäi Peterburi Sõjameditsiini Akadeemia kõrval asuva, Soome-Nõukogude sõja ohvritele püstitatud pea märkamatu mälestusmärgi juures 13. märtsil peetud mälestusüritus enam kui tagasihoidlikuks. Sellel osales vaid umbes kümme inimest, kelle perekondi on sõda isiklikult puudutanud. Siinkirjutajale ei ole teada, et mälestusüritusi oleks Peterburis ametivõimude poolt korraldatud. Selle asemel tahetakse elanikele uuesti selgeks teha, et tegelikult oli 3,2 miljoni elanikuga Soome see, kes 160 miljonilist nõukogude rahvast rünnata tahtis.

Ühtegi inimelu või riigi, tsivilisatsiooni eksistentsi ei või hinnata pelgalt must-valgelt. Soomes on hakatud rääkima rohkem ka vene rahvusest Soome kodanike panusest oma kodumaa kaitsmisel.

Sõjaväevaimulikuna, näiteks, teenis oma kaasmaalasi preester Lev Šavikin, ehk isa Markus. Suur osa venekeelsetest linnapoistest tegutses tõlkidena. Venekeelsetest kodanikest moodustati aga näiteks Talvesõjale eelnenud erakorralise osalise mobilisatsiooni käigus 4. üksik-pataljoni (Karjala maakitsuse Muola kihelkonna elanikud) 1. kompanii. Selle mitteametlik nimi oli Kyyrölä kompanii ja koosnes too pea eranditult nelja venekeelse küla – Kyyrölä, Kangaspelto, Sudenoja ja Parkkila – meestest. Nad oli Jaroslavli kubermangust sinna asustatud talupoegade järeltulijad, elasid ortodokssete kommete ja usu järgi, võtsid osa ka toonase kohaliku vabatahtliku kaitseliidu ehk Suojeluskunta tegevusest.

Ülejooksikuid nende hulgas ei olnud ja umbes kolmandik neist hukkus Talve- või Jätkusõjas. Nemad võitlesid sõna otseses mõttes oma kodude eest – rinne jagas nende külad pooleks. Kaitsepositsioonid olid kodumajade vahel ja vädetavalt olevat öösiti hiilitud vaenlase poole jäänud kodudesse oma sahvritest nigelale sõduripajukile lisa toomas.

Teame, et 1941. aasta suvel võttis Soome revanši Jätkusõjas, tagastas kaotatud alad ja kaotas need taas 1944. aasta augustis. Marssal Mannerheim oli aga sakslastele selline liitlane, kes keeldus sulgemast Murmanskit maa poolt ja võimaldas nõnda lääneliitlaste Lend-Leasi abi saatmist Nõukogude Liidule. Leningradi rõngassevõtmist ta samuti lõpuni ei viinud, kuigi jõudu oleks jätkunud. Ta põhjendas seda kavalalt sakslaste halva ettevalmistusega operatsioonideks ja nende vähesusega.

Mõnede ajaloolaste arvates on see ka põhjuseks, miks Stalin ei okupeerinud Soomet augustis 1944, kuigi tal oli selleks rammu rohkem kui 5 aastat varem ja ka välispoliitiline olukord soodsam.

Soome liitumine Saksamaaga oli olukorda muutnud ja veel 1939.aasta alguses Soomele reaalset sõjalist abi planeerinud Briti peaminister Churchill oli sunnitud kuulutama kaks aastat hiljem Soomele sõja. President Risto Ryti sai vastava teate kätte keset 1941. aasta iseseisvuspäeva kõnet 6. detsembril.

Säilinud on Churchilli ja Mannerhemi isiklik, džentelmenlik kirjavahetus, kus Briti peaminister väljendab sügavaimat kahetsust, et ta peab mõne päeva pärast selle sammu liitlaste survel ette võtma ja loodab, et Soome ei lõpeta ükskord samas süüpingis koos natsikurjategijatega. Mannerheim vastas talle nõnda:

„Olen kindel, et mõistate, et minul on võimatu lõpetada praegusi sõjalisi operatsioone enne, kui minu väed on saavutanud positsiooni, mis minu arusaama kohaselt annavad vajaliku turvatunde … Olen väga mures, kui leiate end olevat sunnitud kuulutama Soomele sõja. Oli väga meeldiv Teie poolt saata mulle nendel keerulistel päevadel isiklik kiri. Hindan seda väga.“

Marssal Mannerheimist, nagu teame, sai pärast sõda president. Tema sirgeseljalisus ja võimekus võtta vastu õigeid otsuseid hoolimata kriitikast tegid talle au. Sageli osutusid tema seisukohad, mis tundusid mõistetamatutena, hiljem väga õigeteks. Võib liialdamata öelda, et vabahärra Karl Gustaf von Mannerheim oli Soome vabastaja.

Toonaste sündmuste taustal tundub eriti hale Soome praegune olukord. Valitsus, mis koosneb enamuses punastest ja rohelistest feministidest, võtab vastu äärmiselt kummalisi otsuseid – eriemissarid saadetakse lapspõgenikke Türgist Soome transportima olukorras, kus Euroopa on invasiooni ees praktiliselt abitu. Samas ei ole kellelegi saladus, et tegemist on „lapsukeste“ näol täiskasvanutega, kelle valesid ei julgeta paljastada. See-eest on parlament võtnud häältega 134-30 vastu otsuse lisada konstitutsiooni riigi Euroopa Liidu liikmelisus. 80 aastat tagasi oleks sarnane valitsus avanud ise Moskva esimese nõudmise peale oma piirid ja palunud end vastu võtta nõukogude liiduvabariigiks

Soome on, sisuliselt, peata. Tegemist on tüdrukutebändiga, mis kasutab oma positsiooni ära soomlastele võõrastaval moel. See on saanud võimalikuks, sest riiki ei juhi patrioodid, vaid saama peal olijad.

Sisekäendus ja korruptsioon ei ole ka soomlastele võõras, ent seni on see olnud nõukogude karastusega inimeste arvates üsna lapsekingades ja olematu. Nüüd on valitsus laiendanud oma kulusid valitsusaparaadi laiendamisel drastiliselt ja see on pannud ausa ja läbipaistva toimetamisega harjunud soomlased, pehmelt öeldes, kulme kergitama.

Eelmisel aastal kulus peaministrite – sotsiaaldemokraatide Antti Rinne ja Sanna Marin – abistamisele 22,5 miljonit eurot. Summa oli 86% suurem kui 2018. aastal. Sanna Marinil on abilisi, kelle palk ulatub 10 000 euroni. Peaministri kantselei endine juht nimetab asju nii: „Sõpradele organiseeriti head töökohad.“ Nii leidsidki endale sooja pesa mitmed uued erinõunikud ja poliitilised sekretärid. Personali suuruseks on määratud 19 riiginõukogu liiget, kuni 15 riigisekretäri ja 70 erinõunikku.

Kõige selle taustal on kummastav kuulda, et kodanikeühendus „Soomelikkuse Liit“ ehk „Suomalaisuuden Liitto“, mis on seisnud soome keele ja kultuuri eest, ei saanud sellel aastal mitte ühtegi eurot riigi tuge. Viimase nelja aasta jooksul on liit saanud toetusi parlamendi „jõulurahadest“ umbes 100 000 eurot aastas, mis on niigi võrreldes paljudele somaallaste organisatsioonidele makstavaga pigem kui kommiraha.

Soomelikkuse Liidu esimees Ilmari Rostila (põlissoomlased) kommenteeris seda otsust järgmiselt: „Teadsime selleks varakult valmistuda kui valitsus muutus. Kartsime poliitilist otsust ja arvestasime realistlikult, et võimalused saada edaspidi abirahasid on halvad.“

Rostila on hämmastunud: „Oleme ainus soome keelele ja soomekeelsele kultuurile spetsialiseerunud vaba kodanikeühendus. Meil on ka pikk traditsioon. Meie tegevus algas enne Soome iseseisvumist aastal 1906.“

Eestlased on muidugi harjunud osalema ja juhtima seltse priitahtlikult, soomlaste jaoks see enam nii enesestmõistetav ei ole ja olukord, kus 1300 liikmega ühing peab hakkama saama umbes 30 euroste liikmemaksudega, on neile keeruline. Igatahes on tegemist poliitiliste otsustajate ebaõiglusega, sest antud liidus on väga palju põlissoomlaste erakonnaga seotud inimesi.

Riigi prioriteedid on nähtavad ka hariduselus. Sooneutraalsusideoloogiat edendavad, riigi poolt väga heldelt rahastatavad ühendused on saanud vabad käed hariduselu suunamisel, leiab rahvasaadik ja kristlik demokraat Päivi Räsänen.

Kokkola keskkooliõpilastele üritati, näiteks, sallivuse edendamise eesmärgil näidata erootilist filmi täiskasvanud mehe ja alaealise poisi suhetest. Rahvasaadiku arvates on koolide seksuaalhariduse vallas jäänud väga vähe ruumi truuduse, ühtekuuluvustunde ja pereelu käsitlemisele. „Noore inimese tuleviku seisukohalt on abieluks ja perekonnasuheteks valmistumine palju olulisem kui erinevate kõrvalekalletega ja seksuaaltehniliste võtetega tutvumine,“ tõdeb Räsänen.

Sellisena siis vaatabki Soome oma tulevikku. Milline oleks olnud Soome saatus kui 80 aastat tagasi oleks riiki juhtinud tüdrukutebänd? Soome kuulub kõigile? Hoolimata sellest, et Soome on riigi piirid kinni pannud, impordib “rohelise” Maria Ohisalo juhitud siseministeerium maale turvapaigahagejaid koos nende tõbede ja islamiideoloogiaga. Eks hea lugeja saab teha omad järeldused.

Pildil Soome marssali Carl Gustaf Emil Mannerheimi ratsamonument Helsingis. Foto: Bigstockphoto