Niccolò Machiavelli. Illustratsioon: Wikimedia Commons

Briti Columbia ülikooli neli sotsiaalteadlast viisid läbi põhjaliku uuringu, milles üritasid jälile saada Lääne ühiskondades leviva ohvrikultuse põhjustele. Uuringus leiti kuue erineva katse tulemusel, et kuna ohver olla on enamasti kasulik, siis meeldib ohvritena ennast esitleda eriti inimestel, kes on olemuselt makjavellistid, nartsissistid ja psühhopaadid, vahendab Karol Kallas.

“Voorusliku ohvristaatuse signaliseerimine kui märk Tumeda Kolmiku iseloomujoontest” (Signaling Virtuous Victimhood as Indicators of Dark Triad Personalities) pealkirja kandev teadusuuring avaldati teadusajakirjas Journal of Personality and Social Psychology: Personality Processes and Individual Differences (Isiksuse ja sotsiaalpsühholoogia ajakiri: isiksuse protsessid ja individuaalsed eripärad).

Sotsiaal- ja psühholoogiateadlased Ekin Ok, Yi Qian, Brendan Strejcek ja Karl Aquino uurisid ohvristaatuse ja vooruslikkuse signaliseerimise – millegi teatud märkide abil välja näitamise – tagajärgi ja voorusliku ohvristaatuse nõudlemist ennustavaid märke. Esimese kolme katsega jõuti järeldusele, et voorusliku ohvristaatuse signaliseerimine toob kaasa kõrvaliste isikute poolt nii sotsiaalse kapitali kui materiaalsete ressursside üle kandmise signaliseerijale.  

Neljandas eksperimendis töötati välja ohvristaatuse signaliseerimise mõõdustik, milles olemasolev vooruslikkuse signaliseerimise mõõtmissüsteem kombineeriti voorusliku ohvri konstruktsiooniga viisil, et viimast oleks võimalik mõõta. Seda tehes leiti, et inimesed, keda iseloomustavad Tumeda Kolmiku iseloomujooned – makjavellism, nartsissism ja psühhopaatia – signaliseerivad oma vooruslikku ohvristaatust ülejäänud inimestest märksa sagedamini.

Vooruslikku ohvristaatust signaliseerides üritavad Tumeda Kolmiku iseloomujoontega inimesed “kontrollida demograafilisi ja sotsiaalmajanduslikke ohvristaatusega kaasnevaid muutujaid”. Ehk lihtsamas sõnastuses väidetakse, et ohvristaatus, eriti kui sellega kaasneb näiline vooruslikus – keegi on tagakiusatu, orb, süütu kannataja vms –, on hea vahend ühiskonnalt erinevate hüvede väljapressimiseks.

Viiendas katses näidati, et spetsiifiline makjavellismi (amoraalse manipuleerimise) mõõde ja teatud liiki nartsissism, mis käib kaasas selle inimese usuga oma suurde prosotsiaalsusesse – et ta on ühiskonnale kasulik ja hea (kuigi seda pigem näiliselt) – ennustab oma ohvristaatuse signaliseerimist hulga suuremal määral.

Kolmandas, neljandas ja kuuendas katses näidati, et tihe voorusliku ohvristaatuse signaliseerimine osutab inimese valmidusele panna toime ja kiita heaks eetiliselt küsitava väärtusega tegusid, nagu näiteks materiaalse kasu nimel valetamine, võltskaupade ostmine ja võltsijate tegevuse heaks kiitmine ning sellised inimesed kipuvad liialdatult väitma, nagu oleks neile organisatsioonilises kontekstis (koolis, tööl, spordimeeskonnas vms) liiga tehtud.

Teadlased nendivad, et ühiskonnas on kindlasti inimesi, kes on ohvrid ja keda ühiskond peab aitama, kuid teisalt on päris palju inimesi, kes tajuvad, et kuna ohvristaatuse ja vooruslikkuse välja näitamine on kasulik – ohvristaatus on kõva sotsiaalne kapital –, siis nad lihtsalt valetavad ennast ohvriteks. Teadlaste sõnul on ühiskonnas välja kujunenud terve alamhulk inimestest, kelle jaoks on isiklike eesmärkide saavutamiseks mugav valetada ja manipuleerida ning kes rutiinselt, kui see tõotab nende jaoks mingit kasu, esitlevad ennast ohvritena.

Uuringus loetletakse üles suur hulk teadusuuringuid, milles on tõestatud, et Tumeda Kolmiku iseloomujoontega inimeste puhul on pettuse kasutamine oma eesmärkide saavutamiseks tavaline. Ühes viidatud teadusuuringus leitakse, et “tumedad” isiksused toimivad ühiskonnas sotsiaalsete parasiitidena, kes teadlikult üritavad oma keskkonnast ressursse välja pressida, andmata sealjuures ise midagi vastu. Teises teadusuuringus on näidatud, kuidas “kiskjalikud sotsiaalsed parasiidid” kasutavad enda erinevatesse kogukondadesse sisse söömiseks erinevat laadi mimikri ja pettuse strateegiaid eesmärgiga pressida kas korraga või pikema aja jooksul välja erinevaid hüvesid.

Teadussaavutused tuleb ellu rakendada ja kui Tumeda Kolmiku, ohvrikultuse ja voorusliku ohvristaatuse signaliseerimisele otsida näiteid päris elust, kõrguvad Eestis üle teiste kahtlemata kaks nime: Karoli Hindriks ja Mary Kross. Kui võtta aluseks eelpool viidatud teadusuuring, siis Kross on makjavellist, nartsissist ja psühhopaat, kuna luulutas sotsiaalse kapitali teenimiseks välja EKRE-laste rünnaku enda vastu ja Hindriks on makjavellist, nartsissist ja psühhopaat, kuna kiidab sellise tegevuse heaks.

Samamoodi võib Tumedas Kolmikus kahtlustada erinevaid progressistlike aktiviste ja poliitikuid. Ühe sellisena võib välja tuua Rait Maruste, kes loomuliku abielu vastu sõna võttes ja põhiseaduse 12. paragrahviga vehkides teeb kiigeministeeriumi poolt väga hästi rahastatud LKGB-rahvast ülivooruslikud ohvrid, kuid on täiesti pime küsimuses, kuidas viimase kuue aasta jooksul on kõige otsesemas mõttes konservatiive ja kristlasi nende tõekspidamiste pärast taga kiusatud. Kuidas EKRE toetajad on läbivalt “sitapead” ja “lollid maakad” ning kuidas pisutki põhimõttelisemad kristlased on “keskajas kinni” Euroopa Liidu ning progressi vaenlased.

Tuntud 20. sajandi alguse Ühendkuningriigi filosoof ja ühiskonnategeane Gilbert Keith Chesterton on tõdenud nii ilmselget fakti: “Moraalne standard peab olema kõigi jaoks ühesugune või ei ole tegemist moraalse standardiga”. Ühepoolne “moraal”, nagu seda suruvad ühiskonnale peale “tumedate” iseloomujoonte käes kannatavad progressistlikud aktivistid ja poliitikud, ei ole moraal vaid makjavellistlik, nartsissilik ning psühhopaatlik sotsiaalne parasiitlus.