Kolumn: tänapäeva ajakirjanduse pahategudest
Ajakirjandus ja meedia ei tohi kaubitseda vaimsete narkootikumidega.
Ajakirjandus ja meedia ei tohi kaubitseda vaimsete narkootikumidega.
Iseseisvalt, konservatiivselt ja vasturevolutsiooni kategooriates mõtleval inimesel ei tule tänapäeval seista silmitsi mitte üksikute väljaannetega, vaid pikka aega teadlikult kujundatud kultuurilise konsensusega, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Saates "Fookuses" kommenteerivad Varro Vooglaid ja Markus Järvi Postimehe peatoimetaja Lauri Hussari lahkumist Eesti 200 ridadesse, mis võib asetada uude valgusesse ka Objektiivi suunal aasta lõpus vallandatud Postimehe lausrünnaku.
Peavoolumeediast on kujunenud praeguse globalistliku vasakliberaalse režiimi truu teener, kes põhimõtteliselt mitte kunagi ei sea kahtluse alla režiimi ja selle ideoloogilist raamistikku, kirjutab Veiko Vihuri.
Ka ajakirjanik on rahva teener ja õpetaja.
Suurem avatus konservatiivse mõtte väljaütlejatele oleks sõnavabadusliku väärikuse kõrval kasulik ka liberaalidele endile, kirjutab Lennart Käämer.
"Ajakirjandus", mis peaks olema valitsuse korralekutsuja, käitub Eestis, Euroopas ja kogu Läänes kui koer, kes liputab saba selle ees, kes rasvasemat vorsti näitab, tõdeb Roland Tõnisson.
Tänapäeva Eestis näib nn peavoolumeedia esindavat peamiselt ühte ideoloogilist põhivoolu, kuidas olid lood aga sõjaeelse Eesti trükiajakirjandusega nii demokraatia ajajärgul kui autoritaarajal?
Saates "Fookuses" võetakse jutuks kaks Postimehe juhtkirja, mis ründavad nimeliselt portaali Objektiiv ning toovad ühtlasi arhetüüpselt välja Eesti meediapildi kaks peamist neuroosi: nomenklatuuritruu orjameelsuse lääne suunal ja Vene kaardi valimatu vibutamise.
Demokraatia tähendab tõelist dialoogi valitsuse ja rahva vahel – kuid see on meil täielikult surnud, leiab kolumnist Malle Pärn.