"Ajakirjandus", mis peaks olema valitsuse korralekutsuja, käitub Eestis, Euroopas ja kogu Läänes kui koer, kes liputab saba selle ees, kes rasvasemat vorsti näitab, tõdeb Roland Tõnisson.
Tänapäeva Eestis näib nn peavoolumeedia esindavat peamiselt ühte ideoloogilist põhivoolu, kuidas olid lood aga sõjaeelse Eesti trükiajakirjandusega nii demokraatia ajajärgul kui autoritaarajal?
Saates "Fookuses" võetakse jutuks kaks Postimehe juhtkirja, mis ründavad nimeliselt portaali Objektiiv ning toovad ühtlasi arhetüüpselt välja Eesti meediapildi kaks peamist neuroosi: nomenklatuuritruu orjameelsuse lääne suunal ja Vene kaardi valimatu vibutamise.
Demokraatia tähendab tõelist dialoogi valitsuse ja rahva vahel – kuid see on meil täielikult surnud, leiab kolumnist Malle Pärn.
Eesti ajakirjandus on kaaperdatud ja muudetud jätkusuutlikku eluhoiakut vaenavaks.
Briti poliitvangi Tommy Robinsoni kaasusest kollektiivselt vaikinud Eesti peavoolumeedia tõestas ühe juhtumiga laiemalt, et neil pole vaba ajakirjandusega mingit asja, leiab ajakirjanik Aldo Maksimov.
Viie kohalviibinud allika kinnitusel on juhtiv Facebooki töötaja ähvardanud meediat, et kui nood platvormiga koostööd ei tee, koolevad nad hooldekodus.
Markus Järvi räägib usutluses meediakanalile Infox.
Hüüatustega "Vene propaganda!
Tõeliselt demokraatlikus ühiskonnas peaks avalik võim olema läbipaistev.
