“Ajakirjandus”, mis peaks olema valitsuse korralekutsuja, käitub Eestis, Euroopas ja kogu Läänes kui koer, kes liputab saba selle ees, kes rasvasemat vorsti näitab, tõdeb Roland Tõnisson.

Ajakirjandus on üks fantastiline nähtus. Ta võib käituda täpselt nagu õpipoisihakatis kaupmehe juures töövestlusel. Peremehe küsimusele, kui palju on kaks pluss kaks, pakub nutikas noormees ainuõige variandi: “Aga kui palju peremehel vaja on? Kas me ostame või müüme?”

Nii oli omal ajal ka Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee häälekandjaga Pravda, mille nimi on tõlkes kategooriline – Tõde. Tõde on mitmesugust. Tõe väänamistki. Ja kui midagi rääkimata jätta, siis ei ole ju tegemist valega. Kas pole? Pealegi seab elu ise meie ette olukordi, kus peab olema leidlik tõe ettetoomisel lugejateni sel kombel, et faktid ei moonduks ja samas lugejatele antud informatsioon suunaks neid Keskkomiteele (või Komisjonile, valitsuskoalitsioonile või muule sarnasele seltskonnale) soodsal moel. Meie aeg ei ole sugugi vähem anekdootlik kui nõukogulikul stagnatsiooniajal. Kas erineb meile antav informatsioon palju järgmisest rahvasuus levinud loost?

Ehk siis kord ujunud basseinis võidu Ühendriikide president Ronald Reagan ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Leonid Iljitš Brežnev. Ronny kui sportlikum ja saledam tegi Ljonjale mitme-setme kehapikkusega pähe. Pravda kajastas sündmust järgnevalt: “Ujumisvõistlusel saavutas meie kallis Leonid Iljitš igati medaliväärilise teise koha, samas kui ameeriklane Reagan saabus finišisse eelviimasena.”

Ühes teises loos kurdab Napoleon teispoolsuses nukralt Leninile: “Kui mul oleks olnud selline ajaleht nagu Pravda, ei oleks keegi iial kuulnud sellest, et ma kaotasin Waterloo lahingu, vaid oleksin seda serveerinud kui ajutist taganemist strateegilistel eesmärkidel.”

Informatsioon on tähtis relv olnud läbi aegade. Oluline on teada, mida oponendid mõtlevad. Veel olulisem on nad suunata mõtlema seda, mis on teisele poolele kasulik. Teame, et selleks on olemas lihtsa nuhkimise kõrval topeltagendid ja valeinformatsioon. Paraku on maailmas veel sotsiaalmeedia, mille kontrollimine võrdub tuule tagaajamisega väljal, ent ka selle suukorvistamisega ei ole olukord lootusetu. Vähemalt on võimalik välja sõeluda persoonid ja grupid, kelle meelsuse fikseerimiseks ei ole vaja isegi midagi teha – nad ise laovad kogu vajamineva informatsiooni peo peale. Vahel mõtlen, et ehk on olukord sarnane Hiinas toimunud kultuurisula ajaga, mil hakati arvama, et lõpuks ometi on valitsus haaret lõdvendanud ja andnud hingamisruumi ka teisitimõtlejatele. Periood, mil anti välja vaba mõtte vilju ei olnud pikk, ent piisav, et sõeluda peagi välja sotsiaalselt ohtlik element ja see laagritesse ümber kasvama saata.

Katrin Lauri artikkel, mis avaldati hiljuti ka Õhtulehes, ei anna erilist lootust arvamusele, et praegune Euroopa Liit võiks võtta kuulda ühiskonnakriitikuid ning vaadata enesekriitiliselt migrantide masside tõttu kontinendil väljakujunenud olukorrale: “…pärast 2015. aasta sügist [ei saa] ajakirjandust enam usaldada. Televisioon ja ajalehed kajastavad vaid neid sündmusi, mis nende maailmapilti passivad. Chemnitzis juhtunu oli eriti raske juhtum. Lääne-Saksa ajakirjanikud sõitsid kohale ja kirjutasid natsidemonstratsioonidest ja sellest, kuidas linnas pagulasi jahiti. See ei vastanud päriselt tõele … Suurem osa neist, kes Chemnitzis tänavatel olid, olid tavalised linnakodanikud. See ei takistanud meedial kogu Saksamaad natsideks tembeldamast.”

…Mõned ajakirjanikud küsivad, kas on veel võimalik taastada rahva usaldust valitsuse vastu. Liidukantsler Angela Merkel nii ei arva. Kaks päeva pärast valimisi Baieris, 17. oktoobril pidas ta liidupäeva ees kõne. Parlament ootas, mida ütleb kantsler CSU nõrga tulemuse kohta Baieris … Aga midagi ei öeldud. See-eest lubas Merkel, et hakatakse karistama neid parteisid, kes levitavad valet.

Vale

Veel üks sõna, mida kuuleb tänapäeval sageli. Valeuudised. Valemeedia. Sisuliselt on siis tegemist informatsiooniga, mis ei vasta peavoolumeedia ja valitsuse arusaamale ning eesmärkidele. See ei vasta globalistide määratlusele sellest, mis on “ajakirjanduslik tõde”, “reaalsus meie ümber”.

Ajakirjandusel on võim reaalsust vormida. Põhjanaabrite Pravda ehk Helsingin Sanomat toob praktiliselt iga päev lugejateni artikleid populismi ohtlikkusest, vormides edukalt soomlaste arvamust nende ümber ja nende sees toimuvast. HS tõhusus ei jää alla Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee häälekandjale Pravda. Ajaloolane ja teaduskirjanik Mirkka Lappalainen, kes on hiljuti ilmutanud raamatu “Põhjala nõiad”, võrdleb praegust, globalistide seisukohast vaadates valemeedia paljastamist nõiaprotsesside aegadega: “Sotsiaalmeedias vohav inimjaht ja hüsteeria on tänapäevane versioon möödunud sajandite nõiaprotsessidest. Ühine on kas või see, et reaalse maailma faktid asendatakse uskumustega.” “Oleme naasnud kõlakaühiskonda. 17. sajandil puudus informatsioon. Nüüd on seda nii palju, et ei teata, mis on tõsi. Kuulujutud levivad samal viisil nagu siis.”

Helsingin Sanomate kolumnist, Helsingi Ülikooli poliitilise ajaloo professor Kimmo Rennola avaldab ilusa artikli Itaalia kaunist keelest, loodusest, maast ning tõdeb kurbusega, et 1990. aastal korraks maailma 5. positsioonil oleva majandusega maa on tänu majanduslangusele ja migratsioonile muutunud populismile ja paremäärmuslusele vastuvõtlikuks. Artikkel lõpeb pikema selgituseta tõdemusega, et kui Itaalial on olnud selline geniaalne rahvajuht ja vabastaja nagu Giuseppe Garibaldi, on nüüd Itaalial kahjuks peaminister Salvini, kes kritiseerib Venemaale määratud sanktsioone. Nenditakse nukralt, et Mussolinile järgnes Hitler ja Berlusconile Trump. Autor ei maini, et Garibaldi näol oli tegemist tavalise vabamüürlasega, kes oma ajal viis täide programmi “hävita kõik ja kehtesta vabariiklik (loe: “vabamüürlik”) kord”.

Brüsseli “uus maailm” mõraneb. See mõraneb ka Brüsseli asumaal Eestis. Ei ole mitte mingisugust mõtet süüdistada EKREt, portaali Objektiiv või isegi naaberriigi kirikut selles, et inimesed näevad läbi eurokraatia kogu valelikku olemust. Euroküna juures tunglejaid võivad “fännata” vaid need, kes ise unistavad nende koha sissevõtmist. Nagu on öelnud Cicero: “Ori ei unista mitte vabadusest, vaid oma orjadest.” Euroihalejad ei huvitu vabadusest, vaid Brüsseli isandate palukestest, mille nimel ei peeta paljuks lipitseda lausa avalikult, häbi tundmata. Mõisted “võrdõiguslikkus”, “isikuvabadused” ja “demokraatia” on täna niisamamoodi valelikud ja lörtsitud nagu kunagised “vabadus”, “võrdsus” ja “vendlus”. Need on vaid sõnad. Kahjuks sõnad, mille taga on tõeliselt julm demagoogia ning uskumatult küüniline ideoloogia, mille tegevus avaldab Eestis end üha tugevamini ja üha vähem varjatuna. Brüsseli lakeidel on võimalik võimul püsida vaid tänu ebaausatele võtetele ja samasuguste kaasajooksikute saamahimule. Piisab kas või sellest kui vaadata, kuidas rahastab Eesti Vabariik “kodanikeühendusi”, mille eesmärgiks on perekonna, rahva ja omariikluse hävitamine.

Brüsseli diktatuur mureneb ja mõraneb vääramatult, sest inimesed on tõusmas. Chemnitz oli avaakord. Ajakirjandus on mures. See “ajakirjandus”, mis peaks olema valitsuse korralekutsuja, käitub Eestis, Euroopas ja kogu Läänes kui halvasti kasvatatud koer, kes liputab saba selle ees, kes rasvasemat vorsti näitab.

Õnneks on meil olemas ka vaba meedia. Seda võib nimetada “Vooglaiu pundiks” või Kremli käsilasteks, ent see näitab vaid, kui valus on tegelik Tõde, mis ka tõeliselt hammustab. Alternatiivmeediat narritakse haukuvaks koeraks. Kui ta koer ongi, siis selline, kes kaitseb oma kodu ja oma peret ega laku sissemurdja sõrmi, olgu nendega ulatatud ükskõik milline meelehea. Nii lihtne ja valus see Tõde ongi. Valus neile, kes Tõde valeks valetavad. Kes müüdavatena naudivad müüdavate seltsi ja neist meediakangelased teevad. Sest nii sina kui mina peame saama samasugusteks. Sootuteks. Põhimõttetuteks. Arulagedateks. Kõigega nõus olevateks.

Brüssel käriseb. Ta lohutab end valedega ja illusioonidega. Kui Tõde ei meeldi, leiutatakse uudis leivaisa koju sokutatud pommist. Kui on vaja hakata oma poliitiliste vastastega arveid õiendama, lavastatakse kallaletung Juhile (poolpime Fanny Kaplani atentaat Leninile, Saksa suursaadiku Mirbach-Harffi mõrv 1918. aastal Peterburis, mis aeti menševike süüks). Aga unistamine on inimesele loomupärane. 1945. aasta kevadel, kui rinne oli Berliinile juba õige lähedal, olevat Hitler koos Göringiga avanud mitmed aastad tagasi koostatud astroloogiale põhineva tulevikuprognoosi. Selle koostaja olevat esitanud tingimuse, et avada tuleb ümbrik siis kui tundub, et kõik on nässus. Selles kirjutises olevat täpselt mainitud tulevikusündmusi, ka seda, et 1945. aasta aprill ja mai on Reichile kõige raskemad, ent suvel olukord paraneb ja sügiseks lubati täielikku võitu. Hitler ja Göring olevat õnnest nuuksudes üksteisele kaela langenud. Aga kuidas see lugu lõppes, seda teab hea lugeja isegi.

Vale vajub, Tõde tõuseb. Seda oleme teadnud alati. Valel on ainult vahel liiga helged päevad. Vahel. Aga mitte alati.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!