Demokraatia tähendab tõelist dialoogi valitsuse ja rahva vahel – kuid see on meil täielikult surnud, leiab kolumnist Malle Pärn.
Üks meie päevalehtede häid külgi on see, et mõnikord avaldatakse arvamusleheküljel mõni huvitav arvamus, ja kirjade leheküljel mõni huvitav kiri. Mõnikord. Kui neid ei ole, siis polegi lehest sageli midagi lugeda.
Enamasti lubatakse arvamust avaldama tuntud poliitikuid, kantslereid, nõunikuid ja ministreid. Vahel sekka ka valitud kirjanikke, akadeemikuid, professoreid, suhtekorraldajaid, direktoreid. Või bravuuritare. Ikka neid, kes toimetajale meelt mööda.
Kes sellesse valitud seltskonda ei kuulu, nende arvamused visatakse prügikasti. Enamasti koguni ilma vastuseta. Niisugune on meie sõnavabadus.
Ega see "arvamus" nüüd väga hea sõna küll ei ole. Ameeriklastelt laenatud, ega me ju ise midagi välja mõelda ei oska. Ent opinion tähendab inglise keeles natuke rohkem kui meie keeli arvamus. See on pigem TEADLIKU inimese seisukoht või hinnang mingi nähtuse või probleemi kohta. Arutlus, enamasti tõsine ja murelik mõtisklus, mitte lihtsalt arvamus. "Mina arvan nii" on eesti keeles üsna isekas ja pealiskaudne põhjendus oma kirjutise avaldamiseks.
Thesaurus annab vasted: belief, judgement, thought(s), school of thought, thinking, way of thinking, mind, point of view, view, viewpoint, outlook, angle, slant, side, attitude, stance, perspective, position, standpoint; theory, tenet, conclusion, verdict, estimation, thesis, hypothesis, feeling, sentiment, impression, reflections, idea, notion, assumption, speculation, conception, conviction, contention, persuasion, creed, dogma.
Meil avaldatakse sageli vaid emotsionaalseid hoiakuid, tõepoolest arvamusi ilma usu, veendumuste ja teadmisteta. Ja muidugi ideoloogilist ajupesu.
Kutseline ajakirjanik kirjutab sellepärast, et ta peab oma palga tasa teenima. Poliitik kirjutab sellepärast, et ta peab ennast rahvale tuntuks tegema, tema peab kindlustama endale valijate hääled ka järgmisteks valimisteks. Minister kirjutab sellepärast, et ta tahab rahvale oma tegemisi (või tegematusi) õigustada. Neil kõigil on ajalehe kõrval mitmeid muidki avalikke väljundeid oma mõtete avaldamiseks.
Nii-öelda lihtinimesel neid väljundeid peale ajalehe ei ole. Teda ei kutsuta televisioonisaatesse oma muresid rääkima. Aga temagi tahaks kaasa aidata sellele, et midagi paremaks muutuks, temagi tahab oma panuse anda meie ühiskonnaelu arendamisse. Tema kirjutab sellepärast, et ta süda valutab oma maa ja rahva tuleviku pärast, kirjutab siis, kui ta näeb, et midagi tehakse väga valesti. Aga päevalehe toimetaja viskab tema loo prügikasti, sest sellel kirjutajal ei ole nime taga kõlavat tiitlit ega istumise all vägevat parteitooli. Ja mis peamine, tema mõtted ei ole piisavas harmoonias valitseva ideoloogiaga. Sest ideoloogilist panegüürikat avaldatakse üsna palju ka tundmatute sõdurite nimede all.
Kõrgeid ametikohti täitvatel poliitikutel, ja hoopiski mitte ministritel ei peaks üldse asja olema ajalehe arvamuslehekülgedele. Need peaksid olema inimeste päralt, kes oskavad ja tohivad ISE mõelda ja kirjutada. Väljaspool partei programmi, väljaspool Brüsseli ettekirjutusi.
Kas minister tohib üldse avaldada mingit arvamust? Tema osaks – selles ametis, selle palga eest – peaks nagu olema teadmine, mitte arvamine?
Miks ei võiks ajalehes olla näiteks eraldi "Poliitikute lehekülg" või "Ministrite lehekülg" või "Parteide lehekülg" või koguni "Ideoloogia lehekülg"? Propaganda lehekülg. Et meil oleks AUS ajakirjandus?
Olgu see siis poliitikute kaklusplats ja eneseõigustamisele avatud mikrofon. Siis võiks ülejäänud ajaleht olla ehk ideoloogiast sõltumatu? Arvamuslehekülg tuleks jätta nii-öelda mõtlevatele lihtinimestele, kes kirjutavad seda, mida päriselt mõtlevad ja TEAVAD, mitte propagandistidele, kes kirjutavad seda, mida neil kästakse kirjutada! Mitte ideoloogia, vaid terve mõistus on vaba ajakirjanduse aluseks.
Arvamuslehekülg peaks olema selleks, et demokraatiat pisutki päriselt teostada. Anda rohkem rahvale sõna. Ja valitsusele võimalus teada saada, mida mõtleb ja soovib rahvas. Jah, valitsus peaks selle arvamusleheküljega ka arvestama, justnagu seisaks ta parlamendi ees aru andmas!
Demokraatia tähendab ka tõelist dialoogi valitsuse ja rahva vahel – see on meil täielikult surnud.
Päisefoto: Scanpix