Eesti riik rajati vanaisade poolt klassikalistele euroopalikele printsiipidele: isikuline kultuur, kus iga inimese areng on eesmärk iseeneses, demokraatlik ühiskonnamudel koos võimude lahususega, õigusriik, eraomandi iseenesestmõistetavus, usu- ja mõttevabadus, kultuuriautonoomia vähemusrahvastele kui tolerantsuse väljendus, ametiühinguliikumine ning humanistlike põhimõtete austamine.
President Emmanuel Macroni erakonna esindajad Prantsuse parlamendis on aidanud luua Suurbritannias partei eesmärgiga hoida ära Brexit ehk väljumine Euroopa Liidust.
Ka Eestis istuvad ideoloogilised radikaalid parlamendis, valitsuses, püsiriigis ja võib-olla ka süvariigis, rahvusringhäälingus ja mujal peavoolumeedias.
Eile Davosis alanud majandusfoorumil avakõne pidanud India peaminister Narendra Modi nimetas üheks peamiseks maailma ähvardavaks ohuks vastuseisu globalistlikule poliitikale.
Kõrgharidus ei tähenda ammugi enam laia silmaringi ja parimat arusaamist maailma toimimisest, vaid sageli hoopis ideoloogilist ajupesu kahasse pooliku akadeemilisusega ehk siis kõrgharidusega, millest on poliitiliselt ebakorrektne õpetuse osa eemaldatud, kirjutab rahvuslasest ajakirjanik Jüri Kukk.
Eesti Päevaleht kirjutab, et on olemas seltskond, kes mõlgutab mõtteid Eesti parteimaastiku kohta ja on arutanud võimalusi, kuidas teha Eestit sallivamaks ja avatumaks.
Meie poliitiline ladvik koos süva- ja püsiriigiga ehk jõuametkondade ning ametnikkonnaga on sisuliselt otsustanud minna oma riigi äraandmise teed.
Millised on meie ühised, rahvuslikud unistused?
Ajaloolase Jaak Valge hinnangul ei ole Eesti ühiskond orjameelne, küll on aga nõrk meie eliit.
Kesk-Euroopa äsja migrandivabaks tsooniks kuulutanud Ungari peaminister Viktor Orbán hoiatas samas sõnavõtus Visegrádi "uksele prõmmivate globalismi jõudude" eest, mis tahavad muuta "meid, ungarlasi, homo brusselsicusteks.
