Tšehhi ajakirjanik Martin Ehl kirjutab sealse ajalehe Hospodářské Noviny päevakommentaaris, et Ungari peaminister Viktor Orbán näeb tuleval aastal toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste valguses "võimalust viia täide oma ammune unistus: ta tahab olla peamisi liidreid Euroopas ning muuta Euroopa Liidu omavahel lõdvalt seotud rahvusriikide ühenduseks.
Õnneks on kätte jõudnud liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron kutsus oma esimeses Euroopa Parlamendi ees peetud kõnes üles kaitsma liberaalset demokraatiat Euroopas, kus tema hinnangul näib olevat puhkenud lausa kodusõda ning pead tõstavad rahvuslik isekus ja illiberaalsus.
Läänes on suudetud üles kloppida hüsteeria, mis ohustab on mitmeid elementaarseid vabadusi, näiteks sõna- ja veendumusvabadust.
Ratsionaalselt arutledes on raske taibata, miks mõned patriootlikult ja rahvuslikult meelestatud kaasmaalased on vaimustuses Eesti liitlassuhtest Ameerika Ühendriikidega ja peavad seda koguni vaat et meie iseseisvuse nurgakiviks.
Eesti Rahvusringhääling näitab eestlastele lääne narratiivi esitavaid dokumentaalfilme, kuidas jõhker Süüria president Bashar al-Assad oma rahvast gaasitab ja pommitab, kuid kui sageli räägib Eesti meedia vahhabismi kantsist Saudi Araabiast, kes on meie suurima liitlase liitlane, küsib Objektiivi toimetus.
On süngelt irooniline, et ajal, mil lääne peavoolupoliitikas ja -meedias kobrutab hüsteeria teemal "Venemaa ohustab liberaalset demokraatiat" ning Euroopa Liit süüdistab Poola valitsust demokraatia ja õigusriigi õõnestamises, tallatakse lääneriikides endis sõna- ja väljendusvabadust silmagi pilgutamata jalge alla.
Harvardi ülikooli õppejõu sõnul sooritatakse Euroopas ajaloolist eksperimenti, mille eesmärgiks on muuta monoetniline, monokultuuriline demokraatia multi-etniliseks demokraatiaks ning väljendab seejuures usku selle eksperimendi õnnestumisse, kasvõi ühiskonna lõhestamise hinnaga.
Just meie kaasaegse ühiskonna demokraatliku arengu ja hea käekäigu pärast vajame sisulist ja süvitsi minevat arutelu 1930.
Ka Eestis istuvad ideoloogilised radikaalid parlamendis, valitsuses, püsiriigis ja võib-olla ka süvariigis, rahvusringhäälingus ja mujal peavoolumeedias.
