Just meie kaasaegse ühiskonna demokraatliku arengu ja hea käekäigu pärast vajame sisulist ja süvitsi minevat arutelu 1930. aastatel aset leidnud sündmuste ja arengute üle ning samuti õiglast, põhjendatud hinnangut ühele perioodile Eesti Vabariigi ajaloos, leiab Objektiivi toimetus.
Pea aasta tagasi, 20. märtsil 2017, kirjutas Objektiivis vabadusvõitleja Tiit Madisson: "Õiguskomisjoni esimees ja vabadussõjalaste toetusgrupi juht Jaanus Karilaid on lubanud 12. märtsi 1934. aasta riigipööret tauniva dokumendi viia Riigikogu ette. Kuid tundes praegust kartellierakondade antirahvuslikku mentaliteeti, on mõeldamatu, et taoline dokument Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel vastu võetakse."
Sel nädalal läks nii, nagu ennustatud. Riigikogu otsuse "Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja sellega seotud isikute ning organisatsioonide rehabiliteerimisest" eelnõu lükati esimesel lugemisel tagasi. Juhtivkomisjoni ettepanekut (eelnõu tagasi lükata) toetas 31 riigikogu liiget, vastu oli 22, erapooletuid üks. Täpse ülevaate sellest, kuidas üks või teine saadik hääletas, leiab siit, aga nagu näha, toetasid ühel või teisel moel eelnõu prügikasti saatmist nii end isamaalise jõuna esitlev IRL kui ka end demokraatia eestkõnelejana reklaamiv Vabaerakond.
Eelnõu keskmes oli – nagu pealkirigi ütles – Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja sellega seotud organisatsioonide rehabiliteerimine, kuid otsuse sissejuhatavas osas tõdeti: "12. märtsil 1934. aastal sooritati Eesti Vabariigis võimupööre, millele järgnesid repressioonid nii poliitiliselt aktiivsete eraisikute kui ka nende ühenduste vastu."
Poliitilised vastased on vabadussõjalasi kujutanud profašistliku liikumisena, kes oleks võimule pääsedes likvideerinud demokraatia. Kuid nagu ajaloolased tõdevad, ei saa me kunagi teada, milliseks oleks kujunenud Eesti ühiskond vabadussõjalaste võimule pääsedes, küll aga teame, et 12. märtsil 1934 võimu haaranud Konstantin Päts ja Johan Laidoner panid "vapside ohu eest demokraatiat kaitstes" toime riigipöörde ja kukutasid põhiseadusliku korra. Muide, demokraatia "kaitsmise" käigus jäi rahvas ilma rahvaalgatusõigusest, mis tegi Eestist juba 1920-ndatel erakordselt demokraatliku poliitilise süsteemiga riigi.
Eelnõu seletuskirjas on toimunu kokku võetud järgmiselt:
"1934. aasta 12. märtsil pandi Eesti Vabariigis toime võimupööre, mille tulemusena tühistati põhiseaduse kohaselt toimuma pidanud riigivanema ja Riigikogu valimised ja kujundati võimustruktuur, mis andis võimaluse tavalisi kohtuprotseduure ja kodanikuõigusi eirates asuda represseerima võimulolnud isikute suhtes kriitiliselt meelestatud kodanikke ja nende ühendusi. Repressioonide peamiseks sihtmärgiks ja suurimaks ohvriks sai Eesti Vabadussõjalaste Liit, selle liikmed ja neile kaasatundvad ning nende vaateid jagavad kodanikud ja ühendused. Repressioonid olid suures ulatuses suunatud Eesti vabaduse eest iseseisvussõjas võidelnud ohvitseride ja võitlejate eemaldamisele poliitilisest elust. Repressioonid väljendusid õigusvastases ja tähtajatus arreteerimises, vangispidamises, asumiselesaatmises, füüsilises vägivallas, ähvardustes, isikute vallandamises poliitiliste veendumuste ja poliitilise kuuluvuse alusel. Kehtestati ajakirjanduse ja loometeoste tsensuur, piirati oluliselt kodanikuvabadusi."
Eelnõu arutelul väitis kehtiva Eesti põhiseaduse autor Jüri Adams Vabaerakonna fraktsioonist, et "vabadussõjalaste liikumise inimesed ei vaja au ja hea nime ennistamist, sellepärast et vahepeal on toimunud ajaloo hindamise protsess ja põhimõtteliselt on nende au ja hea nimi ennistatud." Sellegipoolest oleks riigikogu oma eksplitsiitse otsusega vabadussõjalasi rehabiliteerides andnud hinnangu 1934. aasta võimupöördele.
Aga näib, et just seda ei tahetud teha. Pätsi võimuhaaramist toetas tollane poliitiline peavool, sotsid kaasa arvatud, vapse saaks aga tembeldada tänase peavoolu propagandistliku terminiga "parempopulistlikuks äärmusliikumiseks". Seesugustele ei tohi iial õigust anda, isegi kui nende eliidi- ja süsteemivastane kriitika paika peab. Sotsiaaldemokraat Hardi Volmer rääkis eelnõu arutelul riigikogus:
"Toonane meedialeksika kirjeldab poliitolukorda 1933. aastal ja see on kuidagi hirmutavalt tuttav: sellised väljendid nagu halvasti töötav riigimasin, nimekirjavalimised, valimiskünnist pole, Riigikogu killustunud erakondade diktatuur, tagatoad, lehmakauplemine, alalised skandaalid, lühiajalised koalitsioonivalitsused, valitsust ja Riigikogu tasakaalustada suutev riigipea puudub."
Ei oleks sugugi üllatav, kui selgelt autoritaarsete kalduvustega sotsid püüavad vähemalt alateadlikult hoida ukse avatuna toona opositsiooni elimineerimiseks välja mängitud stsenaariumi kordamiseks.
Päts õigustas võimuhaaramist ka väitega, et rahvas on haige ja teda tuleb ravida. Niisamuti teavad tänase "liberaalse demokraatia" eestkõnelejad (kõikjal lääneriikides), mis on rahvale tõeliselt hea, püüdes varjata ja ignoreerida tegelikku probleemi, et tõsiselt haige on pigem "liberaaldemokraatlik" poliitiline süsteem ja seda kontrolliv võimuladvik kui rahvas. Senikaua, kuni inimesed valivad nn peavooluerakondi, kes ehitavad edasi sama süsteemi ja ajavad sama asja, olgu nad nime poolest parem- või vasakpoolsed, on kõik korras. Kui ühiskonnas peaks aga nende asjaajamise ja valitsemise suhtes ilmnema süsteemi ohustav rahulolematus, hakkab "demokraatia" mask eest libisema ning asutakse "ühiskonda tervendama", tegelikult aga oma võimu kindlustama propaganda, meedia, süvariigi jms vahendite abil. Ja siis tuleb esile liigutav maailmavaateline üksmeel poliitikute, ajakirjanike, "ekspertide", eriteenistuste ja "kodanikuühiskonna" esindajate seas. Nad kõik on veendunud, et inimesed toetaksid nende nägemust liberaalsest ja multikultuursest ühiskonnast, kui rahvast ei ässitaks üles tumedatest tungidest tingitud "vihakõne" ega eksitaks valeuudised, demokraatiavastaste propaganda ja hirmutamine populistide poolt.
Just meie kaasaegse ühiskonna demokraatliku arengu ja hea käekäigu pärast vajame sisulist ja süvitsi minevat arutelu 1930. aastatel aset leidnud sündmuste ja arengute üle ning samuti õiglast, põhjendatud hinnangut ühele perioodile Eesti Vabariigi ajaloos. Rääkimata sellest, et saadikud, kes keeldusid riigikogus autoritaarset riigipööret ja sellega kaasnenud poliitilist represseerimist hukka mõistmast, ei tohiks edaspidi esitleda end demokraatia eestkõnelejatena.
Fotol: Johan Laidoner ja Konstantin Päts riigikogus.