See lihtne tõde on ometi kättesaadav kõigile: mida sa külvad, seda ka lõikad, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Inimene ei saa maailmas eksisteerida omaette. Ta on sõltuv – loodusest, keskkonnast, ühiskonnast, teistest inimestest, nii lähedastest kui kaugetest. Inimene elab looduses ja ühiskonnas. Inimesel on nii looduses, maailmas, kui ka ühiskonnas, kogukonnas oma koht.
Meie praegusel ajal peab ta selleks, et kõiki oma vajadusi täita, tegema midagi, mis on vajalik teistele inimestele. Selleks peab ta kasutama ja arendama oma oskusi ja võimeid.
Raha olemasolu võimaldab inimestel oma eluvajaduste täitmiseks tegelda väga mitmekesiste ettevõtmistega. Mitmed neist on loodusele ja inimestele hoopis kahjulikud. Omakasupüüdlikud, ent rumalad inimesed, kes kahjulike ettevõtmistega tegelevad, on suutnud teisi inimesi meelitada nende toodangut ostma. Sageli on selliste inimeste kasumid tohutult suured.
Kindlasti on neid, kes kinnitavad, et sellised inimesed on hoopis targad, mitte rumalad. See pole tõsi. Kavalus, nutikus, kombineerimisvõime, osav petturlus – need omaette ei ole mingid tarkused. Kui inimese tegevuse tulemus on "negatiivne", kui sellest ei ole maailmale kasu, või on hoopis kahju, siis see inimene on rumal. Tark on vaid see, kes suudab mõista, mida inimestel tõesti vaja on. Tark on see, kes oma tarkusi rumaluse teenistusse ei rakenda. Tark on see, kes maailma tarkust suurendab. See, kes suurendab maailma rumalust, on ise rumal.
Rumal inimene on enamasti palju aktiivsem kui tark. Sest teda ei kammitse vastutustunne. Ta ei oska näha seoseid oma praeguse kahjuliku tegevuse ja tulevaste kannatuste vahel. Ta ei arvesta lihtsa tõsiasjaga, et me lõikame vaid seda, mida oleme külvanud. Igaühe külvatud vili tuleb talle endale kätte, nii hea kui ka halb, ja enamasti ikka mitmekordselt.
Rumal inimene on ka ebakindel, sest tema vaevaga saavutatud kõrge ühiskondlik positsioon või suured rikkused ei ole õigustatud. Juhiks on loodud see, kes oskab oma tarkust ja rikkust kasutada oma rahva heaks, mitte isikliku võimu või rikkuse suurendamiseks. Suur tükk ajab suu lõhki, ütleb üks meie tark vanasõna.
Jah, elus on ent võimalik ometi VARASTADA teise külvatud vilja. See on meie ajal üsna tavaline nähtus. Ent see vili ei ole kunagi vargale õnnistuseks, see on pigem hukatuseks. Rumal inimene usub, et ta on sellest rikkamaks saanud, sest ta ei oska näha oma hukatust.
Mis juhtuks, kui me riigivalitsemise ja ühiskonnaelu korraldamise annaksime keskkooliõpilaste kätte? Usun, et nad ise jääksid oma tegevusega rahule. Küpsem inimene, suuremate teadmiste ja kogemustega, küllap leiaks sealt üksjagu tõsiseid, ehk isegi ohtlikke vigu.
Arukamad neist õpilastest püüaksid kindlasti väljakujunenud tarkuselt nõu küsida. Enesekindlamad ja lühinägelikumad aga usuksid omaenda mõtete ja plaanide ilmeksimatust. Ja nõuandjatest usuksid nad selliseid, kes oskavad neid paremini meelitada.
Ega täiskasvanud valitsusedki teisiti toimi.
Võimu ja vaimu vahel ei saa vist kunagi olla harmoonilist koostööd. Sest võim lähtub mingist kitsalt piiritletud süsteemist, vaim on aga elav, arenev, kahtlev, vastutustundlik, tegelikkusega arvestav.
Kuninga või presidendi ametikoht on valitsuse ja parlamendi kõrval ainult siis tõeliselt mõttekas, kui ta esindab vaimu, mitte võimu. Ja mingilgi määral võimu vaos hoiab, suunab, kontrollib.
President peaks olema alati rahva poolel, peaks kaitsma rahvast isekate poliitikute ahnuse ja rumaluse eest.
Me kõneleme õigusriigist. Tundub, et see tähendab mingit õiget, õiglast riiki, mis oma kodanike heaolu oma tegevuse eesmärgiks seab.
See pole nii. Õigusriik, nagu meie poliitika seda mõtestab, tähendab tegelikult seaduseriiki. Seda, et riigis on kõik tegevused ja suhted, kuni viimse sõrmeliigutuseni, seadustega ära määratletud. Ülekohtust inimest korrale kutsuda ja karistada saab vaid kirjapandud seaduste järgi. Seega, selles niinimetatud õigusriigis on olemas ka selline ülekohtune käitumine, mis on seaduste kaitse all. Seaduslik ülekohus, seaduslik vägivald. On paradoksaalne, ometi tõsi, et õigusriigis võib kurjategija olla paremini kaitstud kui tema ohver.
Täiuslikult õiglast riiki ei ole olemas. Riigis on alati inimgrupid, kes on eelistatud, ja need grupid, kelle mured ei lähe kellelegi korda. Eelistatud on alati need, kes oskavad ja soovivad endale seda eelistatud seisundit välja võidelda.
Mitte õigus ja õiglus ei ole meie riigi (poliitika) aluseks ega eesmärgiks, vaid peaaegu pisiasjadeni paika pandud seaduslik korrastatus. Inimest tahetakse viimseni allutada teatud grupi poolt konstrueeritud seadustele. Ilma vastava kirjutatud seaduseta ei ole inimesel eriti midagi võimalik teha. Kui mingi kuriteo kohta ei ole kriminaalkoodeksis paragrahvi, siis seda ei loeta kuriteoks. Ent kui ta on kellelegi kahju või ülekohut teinud, siis on ta ometi kurjategija, hoolimata sellest, et isegi kohus võib ta õigeks mõista.
Kui inimene teeb midagi sellist, mis on sellise kirjapandud seadusega keelatud, siis ta on seaduserikkuja, ning ta võetakse vastutusele kohtu- ja karistusseaduste alusel. Kohtu ja politsei arvates on ta eksinud SEADUSE vastu.
Moonutatud ühiskonnaõpetusest rikkumata mõistus ütleks, et ta on teinud kurja või ülekohut teisele inimesele. Loomulik järeldus sellest oleks, et ta peaks temalt andeks paluma, oma ülekohtu heaks tegema, ja lubama, et ta enam nii ei tee. Kurjategijale tuleks ennekõike selgeks teha, et ta on tema üle peetavas kohtuprotsessis süüdlane, mitte ohver. Vean kihla, et enamik neist peab ennast ohvriks, ja süüdlasteks neid, kes ta kinni võtsid või kinni võtta aitasid.
Kas tõesti inimene on nii lootusetult loll, et talle ei ole võimalik lihtsaid asju selgeks teha? Või on terve meie haridus- ja ühiskondlik süsteem rajatud valedele alustele?
Kas ilmalik, religiooniväline ühiskonnakorraldus on üldse võimeline riigis mingit korda looma, mingit eetikat uuesti üles ehitama?
See lihtne tõde on ometi kättesaadav kõigile: mida sa külvad, seda ka lõikad.
Elu on nagu meri, inimene on nagu laev sellel. Laev ei saa sõita kuhu iganes, sest meres on madalikud ja karid ja jää. Laeva juhtimiseks tuleb tunda navigatsioonireegleid, kaarti ja kompassi. Kui kapten neid abilisi laeva juhtimisel ei kasuta, siis ei ole sellel laeval pikka pidu.
Nõndasama on riik. Ka poliitika peab arvestama karide ja madalikega, ning hoiduma jäämägede eest. Kui ta laeva karile juhib, siis hukkub ta koos laevaga ka ise.