Twitteri peakorter San Franciscos. Foto: Bigstockphoto.com

Kuigi Twitter seisab enda sõnul vaba eneseväljenduse ja poliitilise läbipaistvuse eest, räägivad Twitteri endised ja praegused töötajad eraviisiliselt hoopis teistsugust juttu, paljastades Project Veritase salareporteritele ettevõtte tegelikud väärtused ja ebaeetilised praktikad.

Hiljuti heitis pilgu Twitteri telgitagustesse üks kaasaja uuriva ajakirjanduse lipulaevadest, James O’Keefi juhitav Project Veritas, mis teostas salareporterite abil eelmisel ja käesoleval aastal mitmeid teabehankeoperatsioone, eesmärgiga saada kinnitust kahtlustustele, et ennast neutraalse platvormina esitlev Twitter on ettevõttena tegelikult poliitiliselt ja maailmavaateliselt tugevalt kallutatud, kuni selleni välja, et tsenseerib diskrimineerival ja ebaausal viisil süstemaatiliselt oma maailmavaateliste oponentide säutse, vaigistades seeläbi nende häält ja represseerides nende sõnavabadust.

3. jaanuaril 2018 selgitas Abhinov Vadrevu, endine Twitteri tarkvarainsener, Project Veritase salareporterile ühes San Francisco restoranis varjatud blokeerimise (ingl. k. shadow banning) nimelist tsenseerimisstrateegiat, mida Twitter on temale teadaolevalt kasutanud:

“Üks strateegia on varjatult blokeerida, nii et sul on täielik kontroll. Varjatud blokeerimise mõte seisneb selles, et sa blokeerid kedagi, kuid nad ei tea, et neid on blokeeritud, kuna nad jätkavad postitamist, kuid keegi ei näe nende postitusi. Seega nad lihtsalt mõtlevad, et keegi ei reageeri nende postitustele, tegelikult aga mitte keegi ei näe neid.”

Twitteri tarkvarainsener Steven Pierre väitis aga 8. detsembril 2017, et Twitteris arendatakse hetkel välja automatiseeritud tsenseerimise ja blokeerimise protsessi:

“Iga vestlust hinnatakse masina poolt ning masin ütleb, kas see on positiivne või negatiivne. Ning kas see on positiivne või negatiivne, ei ole [arusaamatu], olulisem on pigem see, kas keegi on agressiivne või mitte. On ju nii? Keegi sõimab kedagi ja nii edasi. Nende jutul võib olla küll mõte, kuid see lihtsalt kaob… See ei keela meelelaadi, see keelab väljendusviisi.”

Olinda Hassan, Twitteri usalduse ja turvalisuse meeskonna poliitikahaldur selgitab 15. detsembril 2017 Twitteri puhkusepeol, et töötatakse süsteemi kallal, mis hakkaks vaigistama nõmedaid inimesi (ingl. k. shitty people):

“Jah, see on miski, mille kallal me töötame. See on miski, mille kallal me töötame. Me üritame takistada nõmedate inimeste esilekerkimist. See on toode, mille kallal me hetkel töötame.”

Endine Twitteri insener Conrado Miranda kinnitas 1. detsembril 2017, et eksisteerivad juba tööriistad, tsenseerimaks Trumpi toetavat ja konservatiivset sisu nende platvormil. Kui Mirandalt küsiti selle võimekuse olemasolu kohta, siis ta kinnitas, et tegemist on “päris asjaga”.

Lisaks selgus vestluses endise Twitteri sisu läbivaatuse agendi Mo Noraiga 16. mail 2017, et varasemalt blokeeris või tsenseeris Twitter Trumpi toetavat või konservatiivset sisu käsitsi. Kui temalt küsiti kontode blokeerimise protsessi kohta, siis Norai selgitas, et “selliste asjade puhul sõltus otsustamine rohkem sinu vaatepunktist, sellest, mida sa mingi teema osas tundsid…”

Kui Norail paluti selgitada, kas see protsess oli automatiseeritud, siis ta kinnitas, et ei olnud:

“Jah, kui nad ütlesid, et see on Trumpi toetav, siis ma ei taha seda, kuna see solvab mind ja nii edasi. Ja ma ütlesin, et ma blokeerisin kogu asja ära ning siis see liigub edasi ning nad mõtlevad “Tead, mulle see ka ei meeldi. Tead, Mol on õigus, jätkame sellega ja võtame siis järgmise ette.””

Norai paljastas samuti, et vasakpoolsem sisu läbib nende valikuprotsessi kergemalt:

“See jõuab minuni märgistatult ning ma mõtlen, et “tead, see on ok. Lasen selle läbi.””

Norai selgitab, et see valikuprotsess ei olnud Twitteri ametlik poliitika, vaid pigem ülevaltpoolt kehtestatud kirjutamata reeglite järgimine:

“Eksisteerib palju kirjutamata reegleid, eriti arvestades, et me oleme San Franciscos, oleme Californias, väga liberaalses, väga sinises (demokraate toetavas – toim.) osariigis. Sa pidid olema… Tähendab, ettevõttena ei saa sa seda tegelikult välja öelda, kuna see seaks sind halba valgusesse, kuid suletud uste taga kehtib palju reegleid. Julgeksin väita, et Twitter oli umbes 90% ulatuses Trumpi vastane, ehk isegi 99% Trumpi vastane.”

Twitteri insener Pranay Singh kirjeldas 5. jaanuaril 2018 ühes San Francisco baaris üksikasjalikult, mis põhimõttel parempoolsete vaadetega isikute vastu suunatud varjatud blokeerimise algoritme välja töötatakse:

“Sa otsid märgusõnu nagu “Trump” või “Ameerika” või ükskõik millist umbes viiest tuhandest märgusõnast, mis maakaid (ingl. k. redneck) kirjeldavad ning seejärel sa vaatad ja sõelud kõiki neid sõnumeid, kõiki pilte ning siis otsid neid asju, mis nendele asjadele vastavad.”

Kui temalt küsiti selle kohta, kas enamus algoritme on suunatud konservatiivsete või liberaalsete Twitteri kasutajate vastu, siis Singh ütles, et “minu hinnangul on enamus nendest vabariiklaste vastu suunatud.”

Eespool kirjeldatud paljastused lahknevad aga kardinaalselt Twitteri ametlikust väärtuspoliitikast, mille kohaselt nad “usuvad vabasse eneseväljendusse ning arvavad, et igal häälel on võime maailma mõjutada.”

Esiteks ei võimalda nad kõikidele kasutajatele vaba eneseväljendust, piirates süstemaatiliselt oma maailmavaateliste oponentide sõnavabadust enda platvormil ning teiseks peab inimese hääl siiski esmalt üldse maailmani jõudma, et saaks seda mõjutada. Varjatult blokeeritud konto tõttu jäävad aga paraku mõlemad üllad eesmärgid mõne kasutaja jaoks kättesaamatuks. Siinkohal kõlab vägagi õigustatult Project Veritase juhi James O’Keefi küsimus: millises maailmas me elame, kus arvutiinsenerid on otsustajad selle üle, “kuidas inimesed räägivad”? Isiklikult vastaksin, et üha orwellilikumas maailmas.

Twitteri aadressil on oma kriitikat väljendanud ka WikiLeaksi asutaja Julian Assange, kes ähvardas koguni selle platvormi hüljata, kuna seal tsenseeriti tema poolt avaldatud sisu, nt ühte pilti Kataloonia iseseisvusdemonstratsioonist, mis märgistati “tundlikuks meediaks”. Vastuseks kirjutas ta oma isiklikul Twitteri kontol umbes 440 000 järgijale, et “Twitteri väljendusvabadus on pidurdamatus languses. See on orjastatud USA jurisdiktsiooni ja poliitika poolt.”

Ilmekaks näiteks sellest on elupooldavate reklaamide järjepidev tsenseerimine Twitteri poolt. Näiteks käskis Twitter USA abordivastasel organisatsioonil Live Action kustutada kõik oma USA aborditööstuse lipulaeva Planned Parenthoodi kritiseerivad säutsud ning blokeeris nende reklaamiostuvõimaluse umbes aastaks ajaks. Live Action’i president Lila Rose leidis, et selline käitumine “on selgelt ideoloogiline.” Lisaks sellele on Twitter korduvalt tsenseerinud ka abordivastaseid poliitilisi reklaame.

Twitteri tugevat poliitilist kallutatust tõestab ka ettevõtte käitumine USA 2016. aasta presidendivalimiste kahel viimasel kuul, mil häkkimise tulemusena lekkisid Demokraatide Rahvusliku Komitee (ingl. k. – Democratic National Committee (DNC)) ja Hillary Clintoni kampaaniajuhi John Podesta e-kirjad. Twitteri üldnõuniku Sean Edgetti poolt USA senati kohtukomiteele esitatud kirjaliku tunnistuse kohaselt peitsid Twitteri süsteemid võimaliku kahju vähendamiseks 48% säutsudest, mis sisaldasid DNC lekkele viitavat hashtag’i #DNCLeak ja 25% säutsudest, mis sisaldasid Podesta e-kirjadele viitavat hashtag’i #PodestaEmails. Samas tuli kõigest kaks protsenti #DNCLeak’i sisaldavatest säutsudest “potentsiaalselt Venemaaga seotud kontodelt.” Sellise toimimise ametliku põhjusena mainis ta ettevõtte “üldist pingutust sellel ajaperioodil võitluses automatiseerimise ja rämpspostituste vastu kogu meie platvormi ulatuses.” Milline õnnelik kokkusattumus Demokraatliku Partei jaoks.

Lisaks “valede” säutsude massilisele peitmisele hoolitses Twitter enam kui aasta pärast valimisi veel ka selle eest, et kõik, kes valimisperioodil Donald Trumpi kandidatuuri toetanud arvatava vene propagandaga mingilgi viisil kokku puutusid, neid varitsenud ohust ikka teadlikud oleksid. Nimelt saatis Twitter 20. jaanuaril e-kirja 677 775 kasutajale, kes järgisid, edastasid või “laikisid” valimiste ajal sisu, mis pärines väidetavalt Vene valitsuse poolt kontrollitud trollifarmilt Research Agency (IRA):

“Kallis [eesnimi] [perekonnanimi],”

“Osana meie hiljutisest tööst mõistmaks Venemaaga seotud tegevust Twitteris 2016. aasta USA presidendivalimistel oleme me tuvastanud ja peatanud hulga kontosid, mis olid potentsiaalselt seotud … Vene valitsusega seotud organisatsiooni … IRA propagandakatsega.

Lähtuvalt meie pühendumisest läbipaistvusele saadame me sulle selle meili, sest meil on põhjust uskuda, et sa kas järgisid mõnda neist kontodest või saatsid selle edasi või märkisid selle meeldivaks valimisperioodi vältel. See on puhtalt sinu informeerimiseks ega ole seotud murega sinu konto turvalisuse pärast.

Me jagame sinuga seda informatsiooni, et sa saaksid nende kontode kohta ja Vene propagandakatsete olemuse kohta rohkem teada.”

Arvestades, et väidetavalt Venemaaga seotud kontode arvuks oli 50 258 (milledest 3814 olid IRAga seotud), mis moodustas tol ajaperioodil 0,016 protsenti Twitteri kontode koguarvust ehk siis nende endi sõnul “väga väikese murdosa”, tundub selline masspostitus kerge ülereageerimisena ning pigem meelsuse näitaja või koguni vastupropagandana.

Twitteri ilmselt üheks markantsemaks blokeerimisohvriks on aga konservatiivne poliitiline kommentaator ja aktivist ning endine Breitbarti vanemtoimetaja Milo Yiannopoulos, kelle Twitteri konto blokeeriti ajutiselt 2016. aasta juunis islami kritiseerimise tõttu pärast Orlando geiklubi tulistamist ning jäädavalt 2016. aasta juulis väidetavalt mustanahalise näitlejanna Leslie Jonesi sihitud ahistamise ja/või ahistamisele õhutamise tõttu antud keskkonnas. Milo enda hinnangul blokeeriti ta eelkõige tema konservatiivsete vaadete tõttu:

“Minu konto argpüksliku eemaldamise läbi on Twitter tõestanud, et kujutab endast turvaala (ingl. k safe space) moslemi terroristide ja Black Lives Matter’i ekstremistide jaoks, kuid keeluala (ingl. k. no-go zone) konservatiividele.”

Lisades veel, et Twitteri tegevjuht Jack Dorsey ei tohiks nimetada Twitterit “sõnavabaduse platvormiks”, kui nad seal oma reegleid vaid valikuliselt kehtestatavad:

“Twitteris käib süstemaatiline kampaania konservatiivsete ja libertaarsete vaatenurkade vastu. Twitter on hea meelega nõus võõrustama Islamiriiki, võõrustama tapmisähvardusi Donald Trumpi toetajate vastu, võtmata nendel puhkudel midagi ette. Kuid kui sa teed nalja mõne feministi kulul või teed nalja uue Tondiküttide filmi üle või kui sul on jultumust kritiseerida kellegi tööd Hollywoodis, kes on juhtumisi mustanahaline või juhtumisi naine, siis sinu konto kustutatakse? See on absurdne.”

Milo Yiannopoulos pole aga sugugi ainus konservatiivsete või parempoolsete vaadetega isik kes on saanud ajutise või alatise Twitteri keelu. Lisaks temale väärivad paljude teiste seas äramainimist veel sellised prominentsed parempoolsed ja/või konservatiivsed isikud nagu Roger Stone (alaline keeld), poliitiline konsultant ja kommentaator ning pikaajaline Trumpi sõber ja nõunik, Richard Spencer (ajutine keeld), üks alt-right‘i liikumise loojatest ja juhtidest, Robert Stacy McCain (alaline keeld), antifeministlik kirjanik, Chuck Johnson (alaline keeld), alt-right‘i blogija, Wael Abbas (keelu ulatus ja põhjus teadmata), tunnustatud Egiptuse ajakirjanik, blogija ja inimõiguste aktivist, kes on muuseas paljastanud naistevastast vägivalda ja politsei brutaalsust, Paul Golding ja Jayda Fransen (alaline keeld), parempoolse ja rahvusliku Briti partei Britain First juht ja asejuht, David Duke (ajutine keeld), valgete ülemvõimu propageerija, Elizabeth Johnston (ajutine keeld), kristlik blogija, kes kritiseeris teismelistele suunatud moeajakirjas Teen Vouge ilmunud artiklit anaalseksist, ja muidugi USA president Donald Trump, kelle konto deaktiveeris omavoliliselt, ent lühiajaliselt üks Twitteri töötaja oma viimasel tööpäeval. Lisaks isikutele on kas ajutiselt või püsivalt blokeeritud ka mitmeid organisatsioone nagu näiteks uudistekanal Al Jazeera (ajutine keeld) ja kreeka rahvuslik partei Kuldne Koidik (alaline keeld).

Kuigi iga üksikjuhtum on muidugi erinev ning mõned ülaltoodud isikutest ja organisatsioonidest on saanud Twitteri-keelu ilmselt ka teenitult, hakkab siin siiski välja joonistuma üsna selge blokeerimismuster, kus löögi alla satuvad eelkõige poliitiliselt parempoolses spektrumis paiknevad isikud ja organisatsioonid.

Kuigi iga üksikjuhtum on muidugi erinev ning mõned ülaltoodud isikutest ja organisatsioonidest on saanud Twitteri-keelu ilmselt ka teenitult, hakkab siin siiski välja joonistuma üsna selge blokeerimismuster, kus löögi alla satuvad eelkõige poliitiliselt parempoolses spektrumis paiknevad isikud ja organisatsioonid. Kuna ma ei usu absoluutse sõnavabaduse idee hüvelisusse (ehk sõnavabadusse, mis on lahutatud sõnavastutusest), siis mind isiklikult tegelikult ei häiri, kui sellistele rassistlike ja paremäärmuslike vaadetega isikutele nagu David Duke või natsiorganisatsioonidele nagu näiteks Põhjamaade Vastupanuliikumine või Ameerika Natsipartei (ingl. k. American Nazi Party) (mis on mõlemad Twitteris alaliselt blokeeritud) laiemat platvormi ei võimaldata. Mis mind aga häirib, on Twitteri selektiivsus ja kahepalgelisus oma tsensuuri teostamisel. Samal ajal kui konservatiivsed poliitilised kommentaatorid Milo Yiannopoulos ja Roger Stone on sisuliselt kuulutatud ühiskondlikult kahjulikeks elementideks ja sotsiaalseteks paariateks, lastakse Antifal, vasakäärmuslikul, anarhistlikul ja poolmilitaarsel antifašistlikul liikumisel, mis propageerib füüsilise vägivalla kasutamist nende vastu, keda nad oma äranägemise kohaselt fašistideks ja/või natsideks peavad, oma platvormil vabalt tegutseda…

…ning korraldada selle platvormi abil vägivaldseid protestiaktsioone näiteks selle sama Milo Yiannopoulose vastu, kelle sõnakasutust peab Twitter ilmselt ohtlikumaks ja taunimisväärsemaks kui Antifa liikmete reaalseid rünnakuid ja avaliku vara ning eraomandi hävitamist tema loengu ajal Berkeley ülikoolis.

 

Ühtlasi korraldas Antifa ka protestiaktsiooni konservatiivse poliitilise kommentaatori Ben Shapiro loengu vastu Berkeley ülikoolis, mis läks Berkeley linnale ehk maksumaksjale maksma 600 000 dollarit politsei ja turvateenuste eest. Võttes veel arvesse, et Ben Shapiro näol on tegemist ortodoksse juudiga, kes on sattunud oma etnilise ja usulise kuuluvuse ning Donald Trumpi kandidatuuri mittetoetamise tõttu alt-right‘i liikumise poolt ohtrate antisemiitlike rünnakute ohvriks, siis kuulub tema vastu suunatud antifašistide protest juba omaette absurdihuumori rubriiki.

Shapiro kirjutas sellest ühes ajakirja National Review artiklis järgnevalt:

“Ma olen alates Trumpi kandidatuuri vastu välja astumist kogenud rohkem puhtakujulist, toorest antisemitismi, kui kunagi varem oma poliitilise karjääri vältel. Trumpi toetajad on ähvardanud mind ja teisi juute, kes jagavad minu seisukohta. Nad risustavad minu e-postkasti antisemiitlike vandenõuteooriatega. Nad tervitasid minu teise lapse sündi üleskutsega heita mind, minu naist ja meie kahte last gaasikambrisse. Jah, päriselt. Nii ei käitu muidugi enamus Trumpi toetajatest, see on ilmselge. Isegi mitte suur vähemus. Kuid eksisteerib siiski arvestatav Trumpi toetajate tuumik, kes mitte ainult ei praktiseeri antisemiitlust vaid lausa ülistab seda – ning jumalikustab Trumpi juudivastase liikumise juhina.”

(Iroonilisel kombel on aga Trumpi enda väimees Jared Kushner juudi soost, tema tütar Ivanka Trump judaismi pöördunu ning ühtlasi tunnustas Trump hiljuti ka Jeruusalemma Iisraeli pealinnana – ei kõla just väga antisemiitlikult.)

Oma The Daily Wire artiklis lisab ta veel:

“Ei, juudiviha ei ole Trumpi toetajate seas levinud. ADLi (Anti-Defamation League – toim.) raport seostab Trumpi toetamist juudivihaga Twitteris. Pole küsimustki, et see kehtib väikese, aga lärmaka alt-right’i hulka kuuluva Trumpi toetajaskonna puhul. Kuid nende arv on väikene. Suure enamuse Trumpi toetajate jaoks on selline vihkamine, mis mulle osaks on saanud, laiduväärne. Nad ei jaga alt-right’iga samu hoiakuid. Nende protsendi ülehindamine populatsioonist oleks vale ja rumal.”

Mis aga teda rünnanud isikute Twitterist eemaldamisse puutub, siis selle osas on ta seisukohal, et:

“Twitter ei peaks juudivihkajaid blokeerima. Mehena, kellele saadetakse rohkem kongus ninaga juudi meeme kui ühelegi teisele ajakirjanikule planeedil, ei usu ma, et inimesi tuleks Twitterist või Facebookist eemaldada või blokeerida ilge rämpsu postitamise eest, kuni see ei kutsu avalikult üles vägivallale. /… / Twitteril on täielik õigus inimesi blokeerida – tegemist on eraettevõttega. Kuid see ei tähenda, et nad seda tegema peaksid. Ning iga kord, kui nad seda teevad, siis annavad nad usutavust juurde kohutavatele inimestele, kes soovivad ohvrit mängida.”

Olukorra iroonia peitub aga selles, et Antifa tegevus vastab justnimelt sellele vägivalla õhutamise kriteeriumile, mis Shapiro arvates ületab sallivuse viimase piiri. Ehk siis on Ben Shapiro puhul tegemist mehega, keda ründavad Twitteri vahendusel nii alt-right’i äärmusparempoolsed kui ka Antifa äärmusvasakpoolsed, kuid vaid viimased kutsuvad seejuures avalikult üles vägivallale ning ühtlasi vaid viimaste tegutsemisele on Twitter otsustanud läbi sõrmede vaadata.

Selleks, et minu väide, et Twitter aitab oma tegevusetuse läbi kaudselt kaasa Antifa tegutsemisele, ei jääks aga pelgalt isikliku arvamuse või spekulatsiooni tasemele, toon siinkohal oma väite tõestamiseks ära kaks peamist argumenti.

Esiteks, nagu juba eelnevalt mainitud, laseb Twitter Antifa kohalikel kogukondadel (nt Antifa Berkeley, Antifa New York, Antifa Philadelphia jne) oma platvormil segamatult tegutseda, kuigi see aitab kaasa reaalsetele vägivallapuhangutele ja katsetele piirata põhiseaduslikku sõnavabadust, samas kui on aga suutnud edukalt eemaldada oma platvormil tegutsenud natsiorganisatsioonide ja 2752 vene trolli kontod.

Teiseks tõstetakse Antifa enda käsiraamatus Forming An Antifa Group (eesti k. – Antifa rühmituse moodustamine) Twitteri platvorm soovitatava tegutsemis- ja suhtluskeskkonnana selgelt esile:

“Selleks, et säilitada oma anonüümsus, peaksite hoolikalt haldama oma tegutsemist Internetis. Me soovitame kasutada ainult Twitterit; see piirab teie poolt avaldatava isikliku informatsiooni hulka ja muudab teie sidemete tuvastamise keerulisemaks. Facebooki puhul eksisteerib arvukaid, suuri riske teie liikmete ja toetajate turvalisuse jaoks.”

“Kui te olete avalik rühmitus, siis looge endale kohalolu Internetis. Me jällegi soovitame piirata seda kohalolu veebilehele ja/või Twitterile. Kui loote Facebooki grupi mõne ürituse jaoks, siis muutke kutsete nimekiri kindlasti privaatseks: paljusid isikuid on doksitud (ingl. k. – doxxed) kutsete kaudu saadud teabe läbi.”

Kokkuvõte

Viimase olulise punktina väärib veel väljatoomist Twitteri ametlike reeglite kuritahtliku käitumise (ingl. k. – abusive behavior) punkt, mis sätestab järgmist:

“Me usume väljendusvabadusse ja avatud dialoogi, kuid see ei tähenda alusfilosoofiana kuigi palju, kui hääli vaigistatakse, kuna inimesed kardavad rääkida. Tagamaks, et inimesed tunneksid end turvaliselt väljendamaks erinevaid arvamusi ja uskumusi, keelame käitumist, mis läheb üle kuritahtlikkuseks, sealhulgas ahistavaks, heidutavaks käitumiseks või kasutab hirmu, et vaigistada teise kasutaja häält.”

Seega võib väita, et Twitter eksib niimoodi iseenda poolt kehtestatud reeglite ja väärtuste vastu, kuna praktiseerib sisuliselt põhimõtet, et kõik säutsud on küll võrdsed, kuid mõned säutsud on võrdsemad ning tsenseerib poliitilise paradigma muutmise eesmärgil süstemaatiliselt enda jaoks antipaatset maailmavaadet, samal ajal võimaldades endaga poliitiliselt samasse spektrisse kuuluvatel äärmuslastel oma platvormi abil vabalt tegutseda ja selle abil sõnavabadust represseerida, inimesi ja vara rünnata ning seadusevastaselt huligaanitseda ja märatseda. Andes sellisele käitumisele oma vaikiva nõusoleku, muutub Twitter seeläbi sooritatud kuritegudes vähemalt moraalselt kaassüüdlaseks ning üha enam tundub, et nad üritavad nüüd lihtsalt ühe süü abil teist maha pesta: kuna Donald Trump võitis USA presidendivalimised suuresti justnimelt Twitteri abil, siis kujutab nende praegune modus operandi endast üha rohkem lihtlabast kättemaksuaktsiooni, mille käigus on siidkindad ja maskid lõplikult eemaldatud.

(Sündmuste kirjeldus põhineb Project Veritase lehel avaldatud artiklil, arvamus on aga autori enda oma.)