J. R. R. Tolkien oli romantik, kirjutab Sam Guzman, kuid kirjeldab ka abielu argipoolt ja võitlusi, mida armastatud autor jagas järeltulevatele põlvedele abiks ja õpetuseks.
Niisiis: J. R. R. Tolkien oli romantik. Kui ta 16-aastaselt oma tulevast abikaasat Edithit kohtas, armus ta esimesest pilgust ning võttis jalamaid jalge alla tee tema südamesse, viies neiu regulaarselt linna kohvikusse teed jooma. Kui aga Tolkieni eestkostjaks olnud preester sellest teada sai, keelas too noormehel kontaktid Edithiga kuni 21 aasta vanuseks saamiseni ära. Et mõtted õpingute juurest laiali ei jookseks. Tolkien kuuletus, vastu tahtmist. Ja ootas kannatlikult viis pikka aastat. Oma 21. sünnipäeva õhtul kirjutas ta Edithile kirja, milles avaldas talle armastust ning palus tema kätt. Nädala pärast nad kihlusid.
Kogu elu kirjutas Tolkien oma naisele armastusluuletusi. Oma kirjades sõpradele ei väsinud ta abikaasast taevani kiitmast. Kõige tipuks raius ta oma armastuse ka raamatusse, Keskmaa asukate Bereni ja Luthieni loo kaudu. Pojale Christopherile kirjutas ta sellest nii:
"Ma ei kutsunud Edithit iial Luthieniks – aga selle Silmarillioni loo allikaks oli justnimelt tema. Idee ise eostus väikesel Yorkshire välul (kus ma mõnda aega Humberi garnisoni vahiposti ülemana teenisin ning kus tema sai seal pisut aega minu juures elada). Noil päevil olid ta juuksed ronkmustad, nahk nii selge ning silmad nii uskumatult säravad, ja ta laulis – ja ta isegi tantsis."
Isegi surmas ei soovinud Tolkien oma Edithist lahkuda. Ta on maetud oma abikaasa kõrvale ning ühisele hauakivile on graveeritud nimed Beren ja Luthien…
Tõeline armastus teeb haiget
J. R. R. Tolkien oli õnnelikult abielus 55 aastat. Kontrastiks sellele on tänapäeval lahutuste protsent šokeerivalt kõrgele kerkinud ning mõned on monogaamsest abielust sootuks loobumas, väites, et see polevat ei võimalik ega tervislik. Mida siis Tolkien oskas või teadis – erinevalt paljudest teistest? Kuidas tal see õnnestus? Vastus on väga lihtne: ta mõistis, et tõeline armastus tähendab muuhulgas enese salgamist.
Moodne on mõtelda, et armastus on puhtalt tunne ja fookus on peamiselt minul endal. Kui keegi sind erutab, kui ta sul südame puperdama paneb, kui ta vastab su vajadustele ja ihadele, siis väidad sa end tänapäeva definitsioonide kohaselt armunud olevat.
Olles oma abikaasasse küll sügavalt kiindunud, hülgas Tolkien sellise pinnapealse lähenemise armastusele. Selle asemel lähtus katoliiklikust vaatest, mis keskendub teisele inimesele – eeldades loomulike instinktide ohverdamist ning teadliku tahte rakendamist armastuses.
Et seda sügavamalt seletada, toon teieni lõigu Tolkieni kirjast pojale Michaelile. Siit paistab Tolkieni teine, paljudele tundmatu pool. Kes iganes armastusse ülisentimentaalselt suhtub, võib leida, et tema sõnad on šokeerivad ja isegi solvavad. Kuid siiski sõnastab ta tõed, mis neid mõistvale ja hindavale inimesele abielus tõelise ja kestva õnne toovad. Alljärgnevalt kärbitud variant ta kirjast, alapealkirjaga "Põgeneda pole kuhugi":
"Mehed ei ole [monogaamsed]. Milleks teeselda. Nad lihtsalt pole, oma loomalikust loomusest lähtuvalt. Monogaamia (küll juba pikka aega aluseks meile pärandatud mõtteviisile) on meie kui meesterahvaste silmis üks tükike ilmutatud eetikat, lähtuvalt usust ja mitte lihast. Oma olemuselt on meie langenud maailm selline, et parimat ei saa kätte andunult nautides või niinimetatud "eneseteostuse teel" (mis reeglina on käibel kui viisakas termin himudele andumise kohta, kusjuures teiste inimeste eneseteostust vihatakse kogu hingest), vaid loobudes ja kannatades. Just seda tähendab ustavus kristlikus abielus: üht suurt suremist enesele.
Kristlasest mehe jaoks pääseteed ei ole. Abielu võib aidata seksuaalset iha pühitseda ning suunata seda kohasele objektile. Abieluks Jumalalt antud arm võib võitluses abiks olla. Aga võitlus jääb. Abielu ei rahulda teda, nagu nälga saab peletada korrapäraselt toitudes. Mis puudutab abieluks kohast puhtust, on raskusi sama palju, kui rahuldust.
Ükski mees, ükskõik kui siiralt ja südamest ta oma kihlatut ja pruuti noorest peast ka armastas, ei ole elanud talle kui abikaasale mõttes ja ihus ustavana, rakendamata selleks teadlikult oma tahet, ennast salgamata. Ja sellest räägitakse liiga vähestele – isegi nende seas, kes Kirikus üles kasvavad. Aga väljaspool kuuldakse sellest suisa harva, nagu näib.
Kui lumm luitub – või kuluma kipub – hakkavad nad arvama, et on teinud vea ja tõeline hingekaaslane on ikka veel kuskil mujal uitamas. Ja selleks tõeliseks osutub siis pahatihti järgmine seksuaalselt atraktiivne indiviid, kes ette juhtub. Indiviid, kellega oleks just õige olnud abielluda, kui ainult… Ja siit siis lahutus, et laheneks see "kui ainult".
Ja loomulikult on neil reeglina ju üsna õigus: vea nad tõesti tegid. Sest üksnes väga tark mees oma elutee lõpusirgel võiks kainelt otsustada, keda kõikide võimalike seast olnuks kõige õigem kosida! Peaaegu kõik abielud, isegi õnnelikud abielud, on vead: ses mõttes, et peaaegu kindlasti (täiuslikumas maailmas, või olles selles ebatäiuslikus maailmas tsipa tähelepanelikumad) oleksid mõlemad ehk leidnud endale sobivamad abikaasad. Aga tõeline "hingesugulane" on see, kellega sa tegelikult abiellusid. Selles langenud maailmas on meie ainsateks teenäitajateks mõistlikkus, tarkus (harv noorena, liiga hiline vanana), südamepuhtus, ja tahtetruudus…"
(Letters of J. R. R. Tolkien, leheküljed 51–52)
Armastus on võitlus
Nagu öeldud, võib Tolkieni otsekohene jutt abielust paljusid pahandada. "Kui sa kedagi tõeliselt armastad," tahavad nad vaielda, "siis ei tohiks see raske olla! See ei tohiks olla võitlus ja lahing. Abielu kui surm iseendale? Võeh, kui vastik! Sina vist küll oma naist tõeliselt ei armasta."
Niiviisi mõteldes ei saada pihta asja olemusele, sest tõeline armastus on võitlus enesearmastusega. See on võitlus meie langenud ja väga iseka loomusega. Ja sellisest suremisest lähtub elu. Ja iga mees, kes enese vastu aus tahab olla, peab tunnistama, et Tolkienil oli õigus. Võitlus puhtuse ja truuduse nimel ei lõpe iial, ükskõik kui väga sa oma naist ka armastad.
Armastuse olemus on tahteakt ja otsus. Abielus olles tunded tulevad ja lähevad. Õnnelikud on nende abielud, kes otsustavad – otsustavad armastada oma naist rohkem kui iseennast, otsustavad tuua ohvriks oma soovi leida kiiret rahuldust, et leida kestvat õnne. Kes otsustavad anda ja mitte võtta.
Ja tead mis? Kui sa otsustad olla ustav, ei jää õnn iial tulemata. Nii paljud annavad alla, kui asi raskeks läheb – just sel hetkel, kui lihtne otsus olla ustav ja võidelda võiks kanda neid lahingu lõpus ootava tõelise õnneni. Nagu kirjutas kunagi üks teine õnnelikult abielus katoliiklane G. K. Chesterton: "Ma tean paljusid õnnelikke abielusid, aga ei ühtki, kus kaasad omavahel sobiksid. Abielu eesmärk ongi ju võidelda edasi ja ellu jääda, niipea kui saab ilmselgeks, et te ei sobi. Sest mees ja naine, kui sellised, omavahel kokku ei sobi."
Abikaasad võivad kindlasti rõõmsad ja õnnelikud olla, kuni lõpuni. Seda tõestavad loendamatud abielud, Tolkienide oma kaasa arvatud. Aga selline õnn jääb meile alatiseks tabamatuks, kui keskendume endale. Paradoks peitub selles, et õnne otsides tuleb end unustada.
Nii et, mehed! Kui te ustavat ja õnnelikku abielu ihkate, peate iseendale surema. Hinnake oma naist tähtsamaks. Armastage teda ohvrimeelselt ja ennastsalgavalt – just nagu Kristus kogudust, oma Pruuti. Siin ongi kogu saladus.
Artikkel ilmus blogis The Catholic Gentleman.