Talvine Eesti maastik. Foto: Bigstockphoto

Maakeel seob inimest reaalsusega, kaitstes tema inimlikkust ka muutunud oludes globaalsete tühisuste eest. See tuletaks meelde, et pealiskaudsele suhtlemisele lisaks on vaja ka sügavamat toetuspunkti, maad ja maamärke, mis inimest koos hoiavad. Ja lõpuks ikka veel annab maa ka igapäevast ihutoitu, kirjutab bioloog Tõnu Ploompuu.

Emakeelepäevaga seostub väike keeleline-sõnaline arutlus. Emakeele kohta on nimelt sisuliselt õigem terminina kasutada poolakatel olevat sõnade ühendit – język ojczysty. Otsetõlkes on see isakeel. Valgustusajastust pimestatud, tollasest kõrgkihist lähtunud ja laiemalt levinud “emakeel” pole sama sisukas mõiste. Viimast mistahes keelde tõlgitult väljendatuna.

Tööstusrevolutsiooni eel oli keel mitte üksnes suhtlemisvahend, vaid ka kohaliku maastiku majandamise instrument. Keel oli nii ainelise majandamise kui vaimse ja mälulise märgisüsteemi ja viimaste majandamise kandja. Keel on osa maastikust. Osa omadega koos elamise maastikust. Põllumajandusühiskonnas on olnud maaga suhtlemise kandja mees. Naine oli rohkem tubase kodususe looja.

Peremees suhtles maaga ja maa julgeoleku ning ohtudega, pidades väga lugu oma ema nõuannetest. Ema tuletas meelde elu eesmärke, poeg korraldas praktilist tegevust. Ema lähtus isa keelest, sest see oli praktilises elamise keskkonda hõlmavas tegevuses olulisem. Kui poliitiline maastik muutus, siis läks isa kiiremini uuele keelele üle. Muutunud maastik eeldas uut keelt, et olla maastikul edukas – käia papi juures õnnistust saamas, käia bojaari-rüütli juures lipitsemas… Viimased keele loomulikud rääkijad on valdavalt kodusemad naised, nende keel jäetakse laste poolt maha. Nii on isamaa lahutamatu osa isakeel, nagu on poolakatel. Emale jääb emameel – meel kui vähem sõnade kirstu surutud inimsuhete aluspõhja hoidja.

Isakeele abil toimub ka soomeugri keelte kokku koondumine. Just isaliini geenid on need, mis seovad kõige rohkem oma põlistel asualadel asuvaid soomeugri keeli. See isade keel aitas muistsetel soomeugrilastel tuhandeid aastaid edukalt metsades käituda ja võõraid steppide sõdalasi tõrjuda. Ja neilt röövitud naisi-tüdrukuid oma maastiku keelekeskkonda sulatada. Koos paljude kaasa tulnud laensõnade omaks võtmisega. 

Valgustusajastust pimestatute puhul polnud siiski tegemist ka päris emakeelega. Ema võis küll tollases hierarhilis-autoritaarses patriarhaadis olla oluline lastele ammede ja esimeste guvernantide valija, aga kõrgkihi emad ennast liiga palju lastega ei koormanud. Nende puhul võib rääkida rohkem lapsehoidjakeelest. Aga seesama lapsehoidjakeel, mis oli valgustusajastust pimestatute keele alus, kipub üha olulisem olema ka praeguses lastest eemale karjääriredelile meelitatud emadega ühiskonnas. Ja emakeelele tungib peale emmekeel.

Aga võibolla oleks ema-isa olulisuse üle kaklemise asemel parem pöörduda hoopis eesti keelele omase mitteseksistliku lähenemise poole. Ehk rääkida maakeele päevast. Isamaa ja maaema keele päevast. Maakeele, mida on meie esivanemad vähemalt 800 aastat omaks pidanud. Aga samamoodi peavad paljud rahvad maailmas ennast maarahvaks. Nii ei saa välistada sellist enese nimetamist ka eestlaste varasema aja puhul. Seda ei pea seostama sakslastest linlastele vastandumisega

Maakeele päev oleks sama universaalne kui praegune emakeele päev. See vastanduks praegu peale surutavale virtuaalsele keskkonnale omasele globaalsele keelele, mis ei toetu mitte reaalsele majanduslikule, sotsiaalsele ja vaimsele keskkonnale nende mitmekesisuses, vaid reaalsuses ainult fossiilsele energiale – “naftapuurtornidele”.

Ülejäänu globaalses keeles on fossiilse energia ühese kontrolli all hoidmise toeks loodud virtuaalne konstrukt. Globaalne keel kannab edukalt edasi allapoole vööd jäävaid funktsioone, neidki tänapäeval “turvaliselt”. Globaalse keele abil toimub samuti kitsastes perifeersetes fuhktsioonides suhtlemine, millele ei jätku üheski maakeeles piisavalt rääkijaid. Globaalne keel jätab aga inimese keskme tühjaks, ei kanna inimeseksolemise majandamist.

Maakeel seob inimest reaalsusega, kaitstes tema inimlikkust ka muutunud oludes globaalsete tühisuste eest. See tuletaks meelde, et pealiskaudsele suhtlemisele lisaks on vaja ka sügavamat toetuspunkti, maad ja maamärke, mis inimest koos hoiavad. Ja lõpuks ikka veel annab maa ka igapäevast ihutoitu.