Tujurikkuja

Stseen vabariigi 100. aastapäeva kontserdilt, kuid ilmselt ka eestlaste meeleolu paljudes kodudes... (kuvatõmmis / ERR)

Mõtlesin, et kas N099 kollektiivi poolt vabariigi 100. aastapäevaks lavastatud kontsert/telefilm “NO31 Teekond” väärib veel ühte arvustust või mitte, kuna sellele meedias osaks saanud kriitikalaviin on olnud niigi ühehäälselt põrmustav, kuid kuna tegemist oli siiski Eesti sajandi kultuurisündmusega – seda küll sümboolselt tähtsuselt, mitte kvaliteedilt –, siis oleks patt seda lihtsalt ignoreerida.

Kõige enam üllatas mind kontserdile järgnenud vastukaja juures tõsiasi, et isegi NO99 loomulikud liitlased (kultuuriinimesed, sotsid, (vasak)liberaalid, feministid, prominentsed seksuaalvähemuste esindajad jne) ei suutnud enam halva mängu juures head nägu teha ning Ojasoo ja Semper said nahutada peaaegu kõigi käest ning igast poliitilisest ja maailmavaatelisest ilmakaarest, nii et nendest isegi natukene kahju hakkas.

Paljude teiste seas heitis filmilavastaja ja -kriitik Kristiina Davidjants NO99 kollektiivile ette vaimse ressursi ja sotsiaalse kapitali puudumist, meelelahutusärimehel Peeter Rebasel oli nähtud labasuste, päevapoliitilise ärapanemise ja kemplemise pärast piinlik ning ühtlasi väljendas ta soovi, et juubelietendus oleks olnud mitte sünge ja rusuv, vaid lihtne, südamlik ja püha nagu tema jaoks õhtu päästnud Tõnis Mägi hingest tulnud esitus ja ühislaulmine tütarlastekooriga. Riigikogu liige Madis Milling leidis aga, et aeglane, arusaamatute sümbolitega, karjuvate ja ennast paljastavate näitlejate ja depressiivse muusikaga film sobib ehk festivalile, aga mitte Eesti Vabariigi sünnipäevale. Isegi Eesti Päevalehe toimetus oli nähtu suhtes kriitiline, leides, et “õudusfilmi ei peaks laste harilikul multikate vaatamise ajal ilma hoiatuseta näitama. Kui enne võis loota, et vabariigi juubelit kokku võttev NO99 projekt suudab tavapärasest itkust ja ängist hoiduda, siis teleritesse jõudnu oli ka skeptikute kartusest õõvastavam. Lapsed karjusid hirmust ja jooksid teleri eest minema. Tegemist oli NO99 tüüpilise ja vahest mitte kõige õnnestunuma ettevõtmisega. Seda ei sobinud vabariigi juubelil ette kanda.” Ajakirjanik Ainar Ruussaar oli oma kriitikas samuti halastamatu: “tegelikult oleks võinud vedada väga väikese raha eest läbi mustvalge filmilindi surnud koera nööri otsas, mille peale on kirjutatud 100.” Teleajakirjanik Vahur Kersna arvates oli lavastus “väljakutsuvalt irriteeriv” ning jättis mulje nagu oleks see telefoniga üles võetud, nii et “pilt kogu aeg hüppab ja on ilmselt taotluslikult kole.” Samuti süüdistas ta lavastuse tegijaid inimeste aja raiskamises ja oma ängi või sisemiste tramburaide välja elamises. Saaremaa põllumeeste liidu juhi Tõnu Posti arvates oli kogu etendus ainult üks “äng ja õud, nagu Eestimaal ei oleks üldse midagi ilusat, poleks kevadet, päikest, lilli, ainult muda,” kritiseerides veel eraldi harvesteri stseeni: “Mehed teevad tööd, see on metsamajandus. Need lavastajad tahavad ometi käia puidust lavalaudadel, istuda toolidel ja kanda kasvõi puust prilliraame.” Reformierakondlane Valdo Randpere leiab aga, et vabariigi aastapäeva kontserdid sobivad juba aastaid pigem matustele kui sünnipäevale: “Seda on kohati mitte ainult masendav, vaid lausa piinlik vaadata, kuidas aastast aastasse kordub sama stsenaarium, kuigi pärast iga sellist ebaõnnestunud sado-maso etendust kostab päris paljude inimeste suust üks soovitus – tehke midagi rõõmsat ja helget, kasutage lapsi laval laulmas, tantsimas, laske noortel inimestel kava kokku panna.” Kirjanik ja režissöör Kadri Kõusaar heitis lavastusele aga ette karakterite, loo, dramaatilise arengu ja audiovisuaalse stiiliühtsuse puudumist ning lohakat kaameratööd ja liiga teatraalselt esinevaid näitlejad, keda poldud suudetud filmilikuks tuunida. Kokkuvõtvalt oli tal öelda vaid, et püha lehm ehk teater “läks ekslema filmi karjamaale ja … põrutas rappa.” Loendamatuid vihaseid netikommentaare ei hakka ma aga siin välja tooma, kuna need ei kannataks lihtsalt trükimusta.

Mida on mul veel sellisele armutule kriitikale lisada? Olukordades, kus kõik midagi või kedagi nii üksmeelselt materdavad või ülistavad, eelistan ma astuda esmalt ühe sammu tagasi ning vaadata seda nähtust mõningaselt distantsilt ning vaagida seda mõlemast vaatenurgast, nii kiitvalt kui laitvalt. Selle asemel, et koheselt negatiivse esmaemotsiooni pealt puusalt kriitikavalangut tulistada, otsustasin lasta nähtul esmalt settida, seejärel seda järgmisel päeval uuesti üle vaadata ning siis nähtule lõpliku hinnangu anda. Kuigi mu arvamus N099 kontserdist jäi siiski üldjoontes samaks, suutsin selle osas teistkordsel läbivaatamisel mõneti leebuda, kuna võtsin endale rohkem aega, et lavastuse nüanssidesse ning lavastajate sõnumisse süveneda. Kuna olen mõningal määral teatriteadust õppinud ning erinevates harrastusteatrites tegev olnud (ning oman seega loodetavasti elementaarset pädevust lavastuste analüüsimiseks ja arvustamiseks), siis üritan kõnealusele näitemängule vaadata läbi teatrikriitiku objektiivsete prillide.

Objektiivsuse huvides pean ka kohe tunnistama, et kui kuulsin, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva kontserdi lavastamine on usaldatud NO99 kollektiivile, siis aimasin kohe, et sellest ilmselt head nahka ei tule, seega olid ootused juba algusest peale väga madalad. Pärast “Teekonna” esmakordset nägemist oli tunne, et vaatamata niigi madalatele ootustele suudeti siiski lati alt läbi joosta, pärast selle teistkordset vaatamist jäi aga pigem mulje, et tegelikult üritati siiski seatud kõrgust ületada, kuid kahjuks jäi sooritus kesiseks, latt aeti maha ning maanduti ka veel matist mööda.

Kui üritasin leida “Teekonna” kirjeldamiseks kõige sobivamat võrdlust, siis meenus koheselt 1999. aasta õudusfilm “The Blair Witch Project”, mis maskeeris end arvestatava eelarve ning professionaalse meeskonna juures samuti koduvideolikuks amatöörfilmiks. Ka õuduse, sünguse ning ängi element on neil ühine. Kui seda filmi omal ajal koju laenutasin ning koos isaga vaatasin, siis oli tema reaktsiooniks pärast selle ära kannatamist, et “ära sellist jama küll enam kunagi laenuta.” Umbes sama tundsin ma ka vabariigi aastapäeval “Teekonda” vaadates – kui oleksin selle filmi laenutanud, siis oleksin kasseti peagi videomakist eemaldanud ning üritanud järgmisel päeval videolaenutusest raha tagasi küsida, sest sellise amatöörliku B-kategooria jubeduse eest ma küll nüüd maksma ei nõustu. Täielik haltuura ja petukaup! Samas mõnede filmide puhul on nii, et neid tuleb mitu korda vaadata, enne kui filmitegija sõnumist aru saad (võtame kasvõi Kubricku mitmekihilised filmid), kuid isegi siis jääb õhku veel küsimus, et kas see oli ikkagi sõnum, mis vääris üldse edastamist ning lugu, mis vajas rääkimist?

“Teekond” algas juba vaevaliselt ja halvaendeliselt, kuna teekonnaliste buss takerdus tõrvikurongkäigu taha ummikusse… liiklusummikusse. Kuid kuna tegemist on siiski varjamatu poliitilise kommentaariga ning torkega EKRE poolt korraldatud tõrvikurongkäigu pihta, siis võiks seda kujundlikult kirjeldada ka olukorrana, kus süvariigi sujuv sõit on takerdunud EKRE poolt tekitatud protestiummikusse. Selle asemel, et aga tõrvikurongkäigu üle ilkuda, oleks võinud Ojasoo ja Semper nende rahvuslikult helgest esteetikast nii mõndagi üle võtta ning ehk oleks siis ka nende teekond paremini kulgenud ja vähem kriitikaporisse kinni jäänud.

Samas oli nende teekonnal ka mõningaid helgeid elemente nagu näiteks Heino Elleri “Kodumaise viisi” ettekanne rahvamaja intiimsuses ja ERSO esituses, rahvaviisi “Aeg läheb, aga õnn ei kao” lustlik ühislaulmine nii hubases palkmajas kui ka ERMis kohapeal, tegelikult ka seto pidu, vaatamata kergele napsitamisele, kindlasti Arvo Pärdi Püha Patricku palve Vox Clamantise suurepärases esituses ning viimaks kontserdi kõrghetkena Tõnis Mägi “Palve” – Looja, hoia Maarjamaad – ning ühislauluna Gustav Ernesaksa ja Lydia Koidula helge ja patriootlik “Mu isamaa on minu arm.”

Metsaraie segment ei paigutu minu jaoks aga mitte niivõrd teljele sünge-helge kui täiesti eraldi kategooriasse, mis võiks kanda tinglikult nime “pakiline riikliku tähtsusega küsimus” ning laastamistööhoos metsaraiemasina kujund aitab sellele küsimusele tõesti väga mõjusalt tähelepanu juhtida. Minu jaoks oli see kogu teekonna üks lunastavamaid hetki.

Samas tõsisteks teeaukudeks ja porilompideks kujunesid aga odavast Läti õllest purjakil olev, vaaruv ja taaruv ning enda ette räuskav noorpoeet Jaak Kristjan Peterson (Jörgen Liik), kes oma teekonna lõpus lõkkevalgel Sven Grünbergi “Balli” saatel justkui seestunult tantsu vihub ning muidugi tema unenäos kangastuv ropu suuga kõntsa-golem. Seesugust demoonilist aktiivsust nähes ei tea kas kanalit vahetada või vaimude väljaajaja kutsuda. Need on just sellised hetked, mil NO99 kollektiivi tõeline loomus tahab sotsiaalse kommentaari ettekäändel justkui paisu tagant valla pääseda: on nüüd juba korralik ka oldud ning rahvuslikku muusikat esitatud ning seda aatevärki aetud, nüüd tahaks jubedalt end harjumuspäraselt taas alasti kiskuda ning mõnusalt kõntsas püherdada, aga noh, ei tohi, sest ikkagi vabariigi 100. aastapäev ning pidulik üritus ja puha… aga samas ikka jubedalt tahaks. Äkki ikka natukene tohib? Niimoodi siis laveeritakse piduliku ja labase vahel, kord kostub Pärdi hingeülendav muusika, kord räägitakse jällegi sellest, kuidas kellelegi nuga antakse ning kellelgi panniga ajud välja pekstakse… ning paaril korral püherdatakse siis ka otseses või ülekantud tähenduses hüvas huumuserikkas kõntsas nagu süda lustib, ainult et eesti rahvas ei jaga millegipärast püherdajate entusiasmi ning seda vaatemängu on pidulistel üsna tülgastav ja piinlik pealt vaadata. Selles suhtes saavutas EKRE tõrvikurongkäik üldesteetika kategoorias kindlasti parema tulemuse. Kuigi ka tõrvikurongkäigus oli minu jaoks elemente, mis mulle niiväga ei meeldinud, siis vähemalt ei ajanud seal keegi väikeseid lapsi nutma, ega rääkinud sellest, mida keegi oblikate vahel teeb. Tuhanded inimesed tulid kokku, et üheskoos oma isamaa sünnipäeva tähistada, oma riigist ja rahvast rõõmu tunda, ühiselt laulda ning pealinna tänavaid ja väljakuid valgustada. Lihtne, ilus, väärikas, südamlik ja traditsiooniline. Ma ei näe selles küll midagi, mille kallal ilkuda.

Vaatamata minu eelnevale kriitikale pean nentima, et teistkordsel vaatamisel jäi mulle ka teekonnal rohkem positiivset silma, kõrva ja meelde ning suutsin kõigest negatiivsest, süngest, ängistavast, nihilistlikust, grotesksest, depressiivsest, vulgaarsest, labasest ja tujurikkuvast rohkem mööda vaadata. Ilmselt see võtabki minu jaoks eestlaseks olemise kõige paremini kokku – täpselt seda tulebki meil igapäevaselt teha, et siin väikesel maalapikesel väikese rahvakilluna koos eksisteerida… tuleb osata mõnikord ka eksimustest mööda vaadata ning andestada.

Soovin meie vabariigile pikka iga ning rahvale rohkelt kannatust ja andestust!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Martin Vaher
Martin Vaher portaali Objektiiv toimetaja, katoliiklane. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat ning jätkab magistriõpinguid religiooniuuringute alal.