Ühiskondliku arutelu ja vaba meedia illusioonist

Veidi enam kui nädal tagasi kirjutasin avaliku kirja pealkirjaga “Sündimata lapsed vajavad kaitset ennekõike Vabariigi Valitsuse eest”.

Panin oma mõtted kirja vastuseks Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Kristel Siitam-Nyiri poolt artiklis pealkirjaga “Kas veel sündimata lapsed vajavad kaitset?” (Delfi, 5.09) väljendatud seisukohtadele.

Järgnevalt toon ära selgituse selle kohta, kuidas Eesti Päevaleht ja Delfi keeldusid minu avaliku kirjana vormistatud artikli avaldamisest. Selle faktilise tausta avamine on minu arvates iseeneses huvitav ja aitab mõista nn vaba meedia ja ühiskondlikuks aruteluks nimetatud fenomeni tegelikku ja ehk sageli märkamatuks jäävat palet.

Otsustasin alltoodud artikli kirjutada, sest viimastel nädalatel on Eesti Päevalehes ja Delfis avaldatud terve rida arvamuslugusid, mis kõik keskenduvad Justiitsministeeriumi plaanile laiendada sündimata lastele tervisekahjustuste põhjustamist käsitlevat karistusseadustiku koosseisu.

Ühelt poolt on Eesti Päevalehe juhtkirjas ja mitmes teises arvamusavalduses (Morti, Saar) kritiseeritud ministeeriumi plaane, teiselt poolt on karistusseadustiku muutuste ettevalmistusega seotud inimesed püüdnud kõnealust seadusemuudatust põhjendada (Sootak, Siitam-Nyiri).

Nähes temaatilist arutelu, mõtlesin samuti sel teemal sõna sekka öelda, mitte ainult selle pärast, et teema on mulle südamelähedane, vaid ka seetõttu, et seni avaldatud artiklid on vältinud kõige tõsisemaid ja samas keskse tähtsusega küsimusi. Ennekõike pean silmas küsimust sellest, kas pole mõistusevastane rääkida valitsuse püüdlusest kaitsta sündimata laste tervist suitsetavate emade eest, kui see sama valitsus samaaegselt rahastab igal aastal suurte summade ulatuses tuhandete süütute laste tapmist, olgugi et riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta sündimata laste elu.

Niisiis panin pühapäeva öösel vastu esmaspäeva oma mõtted paberile ja saatsin need esmaspäeval, 9. septembril Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Külli-Riin Tigassonile, pannes artiklile kaasa sellise väikese kaaskirja:

Edastan avaldamiseks artikli, mille kirjutasin kantuna soovist panustada sündimata laste tervise kaitsmise teemalisse arutellu, mis on teie lehe veergudel (ja ka Delfis) viimastel nädalatel aset leidnud, ja et tuua sisse täiendav, minu arvates väga oluline vaatenurk. /…/

Palun, et annaksite võimalikult pea teada, kas artikkel läheb avaldamisele või mitte. /…/

Kuivõrd ma ei olnud kolmapäevaks (11.09) vastust saanud, siis helistasin EPL-i toimetusse ja sain kinnituse, et mulle püütakse vastata järgmiseks päevaks. Kuna aga ka järgmise päeva pärastlõunaks ei olnud vastust tulnud, siis helistasin uuesti ja sain Külli-Riin Tigassonilt teada, et mu artikkel jäetakse avaldamata.

Kui palusin selgitada, miks minu panus temaatilisse mõttevahetusse otsustati jätta avaldamata, siis sain vastuse, et lehes ei ole selleks valimiste eelsel kiirel ajal ruumi. Sellise seisukoha kujundamiseks ja väljaütlemiseks kulus EPL-l siis kolm päeva ja mitu järelepärimist. Muidugi tekib küsimus, kas sellise seisukoha kujundamiseks ja väljaütlemiseks ei piisaks viiest minutist – just nagu tekib ka küsimus, et kui lehes ei ole minu arvamusavalduse äratrükkimiseks ruumi, siis kuidas oli ruumi mitmete teiste antud teemaliste mõtteväljenduste avaldamiseks. Kvoot sai täis, ruum sai otsa?

Ent kuivõrd sain Külli-Riin Tigassonilt soovituse pöörduda artikli avaldamiseks Delfi poole, siis saatsin 12. septembri pärastlõunal oma artikli Delfi arvamustoimetaja Madis Vaikmaale ja kirjutasin:

Edastan arvamusartikli, mis kujutab endast otsest vastust Justiitsministeeriumi asekantsler Kristel Siitam-Nyiri poolt poolt 5. septembril 2013 Delfis avaldatud artiklile "Kas veel sündimata laps vajab kaitset?".

Pakkusin artiklit avaldamiseks EPL-le, aga sain täna arvamustoimetaja Külli-Riin Tigassonilt vastuse, et kahjuks ei ole selle loo avaldamiseks ruumi, kuid et võiksin saata loo avaldamiseks Delfile, kus avaldati ka artikkel, millele minu tekst vastab.

Seega loodan, et minu arvamuslugu läheb avaldamisele ning et sel teel jätkub sisuline debatt, mille suhtes väljendas huvi ka Justiitsministeeriumi asekantsler pr Siitam-Nyiri ise.

Lisan ka pildi, mida võib artikli juures kasutada. Kuivõrd meedias Delfis on viimasel ajal korduvalt avaldatud pilte Süürias tapetud lastest (vt nt siit), siis loodan, et Te ei kohku tagasi ka sünnieelselt tapetud lapse pildi avaldamisest, et oleks ka lugejaile selge, millest me tegelikult räägime.

Palun, et annaksite võimalikult pea teada, kas artikkel läheb avaldamisele või mitte.

Vaid loetud minutid pärast oma kirja saatmist sain hr Vaikmaalt vastuse, milles ta tänas mind artikli eest ning avaldas lootust, et jõuab minu tekstiga nädala jooksul tegeleda ning saata siis avaldamise osas tagasisidet.

Kuivõrd ma olin EPL-lt juba oodanud oma artikli avaldamiseks kolm päeva vastust ja hakkas tunduma, et vastamisega venitamine ja lõpuks äraütlemine ongi EPL-i ja Delfi ühistoimetuses (jah, Tigasson ja Vaikmaa töötavad ühes ja samas ruumis) ebameeldivate artiklite suhtes rakendatav tava, siis saatsin omakorda vastuse ja kirjutasin:

Tegelikult saatsin artikli avaldamiseks juba esmaspäeval – EPL-l võttis kolm päeva aega, et öelda mulle, et nad ei avalda lugu. Ma ei tahaks, et sama asi nüüd kordub. Seega palun võimalikult kiiret vastust selle kohta, kas artikkel läheb avaldamisele või mitte, sest iga mööduv päev muudab teemat üha vähem aktuaalseks. Kui Delfi keeldub loo avaldamisest – mis oleks iseenesest informatiivne, andes tunnistust ideoloogilisest kallutatusest –, siis saaksin selle ehk avaldada mujal.

Mõne tunni pärast saingi hr Vaikmaalt lühikese ja konkreetse vastuse:

“Tänan teid loo eest, aga sel korral loobun võimalusest teie lugu avaldada.”

Selle peale saatsin omakorda vastuse ja palusin selgitada, mis põhjustel otsustati minu artikkel avaldamata jätta olukorras, kus antud teemal on samades meediumites avaldatud terve rida artikleid ja kus minu artikkel vastab otseselt Delfis avaldatud artiklile, tehes seda rangelt loogilises ja lugupidavas võtmes:

Tere taas!

Kas ma tohiksin paluda selgitust, miks Te mu artikli tagasi lükkate? Ma püüan jätkata otseselt diskussiooni, mis on EPLi ja Delfi veergudel käimas ning toon sisse vaatenurga, mida siiani pole esindatud. Seejuures on minu arutluskäik rangelt ratsionaalne, viies Justiitsministeeriumi asekantsleri poolt postuleeritud eeldused loogiliste järeldusteni.

Minu arusaamist mööda on see ajakirjanduse häid tavasid järgides hea ja soovitav, et esineks arvamuste paljusus. Internetiportaali puhul ei ole piiravaks faktoriks ka ruumipuudus, millega EPL oma äraütlemist põhjendas. Seega jääb üle küsida, kas asi on selles, et minu poolt väljendatud seisukohti Delfi põhimõtteliselt ei ole nõus publitseerima? Või milles asi on?

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

cc: Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald

Nagu näha, saatsin kirjast koopia ka Delfi peatoimetaja Urmo Soonvaldile, ent oma küsimusele ei ole ma saanud vastust ei temalt ega ka hr Vaikmaalt. Ja mida olekski neil vastata?

Ma ei eita, et igal meediumil on õigus otsustada, milliseid tekste avaldada ja milliseid mitte. Ent samas eeldan ma meediumeilt, mis väidavad end olevat maailmavaateliselt neutraalsed ja avatud arvamuste paljususele, et kui mingi küsimusteringi suhtes algatatakse arutelu, siis peaks see olema avatud kõigile viisakas vormis esitatud arvamusavaldustele – eriti kui need toovad sisse vaatenurga, mida ei ole arutelus varem esindatud. Ma ei taha väita, et kõik meediumid peaksid tingimata olema maailmavaateliselt neutraalsed, ent on silmakirjalik, kui end selliselt määratledes toimetakse tegelikult vastupidiselt.

Abordiküsimus on seejuures kõnekaks lakmustestiks. Meedia on valmis kritiseerima teisi riike tuhandete kilomeetrite kaugusel toime pandud inimõiguste rikkumiste pärast, ent samal ajal vaikib süstemaatilise järjepidevusega maha, et meie enda ühiskonnas leiavad meie kõigi vaikival heakskiidul igapäevaselt aset vähemalt sama võikad inimõiguste rikkumised. Meedia on nõus avaldama valitsuse esindaja artikli, milles selgitatakse vajadust kaitsta sündimata laste tervist, ent ei ole valmis avaldama artiklit, mis räägib selle sama valitsuse poolt sündimata inimeste massilise tapmise riiklikust rahastamisest. Meedia on nõus avaldama pilte Süürias tapetud lastest, ent ei ole nõus avaldama pilte siin samas Eestis abordi teel tapetud lastest.

Delfi ei kohku tagasi Süürias tapetud laste piltide avaldamise ees, ent ei ole mitte kunagi avaldanud pilti abordi teel tapetud lastest. Tuhandete laste sünnieelselt tapmine siin samas Eestis meie kõigi keskel ja Vabariigi Valitsuse rahalisel toel on karm fakt, mille meedia on süstemaatiliselt maha vaikinud.

Mul ei ole mingit ambitsiooni pääseda oma artikliga nn suurtesse lehtedesse ja ma kindlasti ei kirjutanud kõike eelnevat kantuna pettumusest, et mu artikkel jäeti avaldamata. Kirjutasin need märkmed selleks, et näitlikustada lihtsalt mõistetavatele faktidele tuginedes, et see, mida nimetatakse vabaks meediaks ja ühiskondlikuks aruteluks, on suures osas illusioon ja manipulatsioon.

Nn avalik arutelu on illusoorne, kuna olukorras, kus kõlapinda võimaldatakse üksnes “ideoloogiliselt korrektsetele” seisukohtadele – mille kohta tavatsetakse öelda ka “mõistlikud arvamused” –, jääb oluline (ja sageli väga kaalukas) osa arvamuste diapasoonist kajastamata. Ja nn avalik arutelu on manipulatiivne, kuna eelkirjeldatud viisil püütakse luua ühiskondlikust arvamusest moonutatud pilt, justkui see koosnekski vaid positsioonidest, mis selle nn arutelu käigus väljendamist leiavad.

Seda sama probleemi näeme viimasel ajal üha teravamalt esile kerkimas kõikvõimalike forsseeritud ühiskondlike arutelude näol, mis lähtuvad eesmärgist avaliku arvamusega manipuleerida ning mille peamiseks eestvedajaks on Avatud Eesti Fondi nime all meie kodumaal tegutsev rahvusvaheline ja väga jõukas ideoloogiline survegrupp. Aga sellest lähemalt mõni teine kord.

Vt seonduval teemal:

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning seitsme lapse isa.