Konservatiivsus on mõtlemisviis, milles keskendutakse kõige selle hoidmisele, mida muuta ei või ja mis peab säilima – mis on aluseks nii mõtlemisele kui käitumisele ja mida tuleb hoida, selleks et üldse püsima jääda, mõtiskleb professor Ülo Vooglaid.
"Ühest küljest maailm muutub ja inimesed muutuvad koos maailmaga. Tulevad uued ideed, tehnika, tehnoloogia ja seadmed. Teadus areneb. Konservatiivne mõtlemisviis ei seisne selles, et seista igal juhul ja kindlasti vastu kõigele uuele. Vastupidi. Tuleb väga selgelt eristada, mis peab säilima ja mis peab muutuma. Muutuma peab kõik see, mis teenib inimese püsiväärtusi, tema inimlikku olemust," arvab Ülo Vooglaid.
"Muutuma peab see, mis on vahendiks. Kui eesmärgi ja vahendi vahel ei suudeta vahet teha, siis tekibki see nõndanimetatud tuumikkonflikt. Mina ütleksin, et konservatiivsus ja liberaalsus on olnud alati päevakorras ja olenevalt sellest, milline on olnud parajasti juhtival positsioonil olev jõud, on nende sisu mõnevõrra ka muutunud. Ent seda konflikti ei saa kuidagi nimetada uueks ja äsja tekkinuks. Küsimus on selles, kellel mis on peamine ja mis on sekundaarne," tõdeb professor.
"Inimesed võtavad pähe, et kõik on suhteline ja mida rohkem õnnestub lõhkuda püsiväärtused alt ära, seda lihtsam on kõigiga manipuleerida. Mida kindlamini ja selgemini tuntakse põlvest-põlve edasi antavaid kultuuriväärtusi, seda parem. Kultuuriväärtusi tuleb hoida koos emakeelega, nagu silmatera, sest emakeel võimaldab ennast täpselt väljendada ja teistest üldse aru saada. Hoiak nende väärtuste suhtes peab olema konservatiivne, vastasel korral hävineb kõik," hoiatab Ülo Vooglaid ja lisab, et kui kultuuripõhi alt ära pudeneb, siis ei olegi enam mitte midagi kaitsta ja hoida:
"Siis on ainult aja küsimus, millal mureneb ka kõik muu," tõdeb Vooglaid, kes selles konkreetses punktis valikut üldse ei näe.
Ülo Vooglaiu sõnul on raske öelda, kas tänapäeval end konservatiivideks nimetavad inimesed on piisavalt enese jaoks konservatiivsuse mõistet lahti mõtestanud, kuna tal pole olnud õnne vestelda küllalt paljude inimestega, ammugi näha mõne sellealase uuringu tulemusi.
"Kindlasti leidub neid, kes on väga põhjalikult süvenenud konservatiivsuse mõistesse ja oskavad selles esile tuua põhjalikke eristusi."
"Raskused tekivad rohkem seostamisega," on Ülo Vooglaid veendunud. "Konservatiivne mõtteviis on mõistlik sel määral, mil seda käsitletakse dünaamilisena ja mil nähakse süsteeme, mis ühiskonna moodustavad, sealhulgas institutsionaalne süsteem funktsioneerib mingis kvaliteedis. Ent see kutsub esile vajaduse aeg-ajalt üht-teist muuta. Miski vananeb ja puruneb ja see tuleb asendada mitte ainult uuega, vaid kaasaegsega ja sageli ka kaasaega ennetavaga. Konservatiivne mõtlemisviis ei seisne peamiselt selles, et kõike hoida, vaid mõtlemises selle üle, mida on vaja hoida ja mida on vaja muuta. Need on samaväärsed vajadused," arutleb professor Vooglaid.
"Hädad hakkavad sealt peale, kus ühtedel kaob arusaam, mida peab hoidma ja teistel arusaam, mida peab muutma. Ma usun, et eestlastel on küllalt tasakaalukust ja arukust, et vahet teha ja tee peal püsida."
"Kvalitatiivsete muutuste jada täiustumise suunas ongi areng. Oluline on ka see, keegi ei saa meist midagi ega kedagi arendada. Areng on objektiivne. Meie saame vaid luua arengu eeldusi – mitte vaid mõningaid eeldusi, vaid kõik eeldused," kirjeldab Vooglaid oma sotsioloogilist mõtet.
"Olen mõnikord üliõpilaste käest küsinud, millistel eeldustel võiks juhtuda, et peo peal olevast nisuterast võiks aasta pärast saada peotäis teri. Piinlik on tõdeda, et veel pole juhtunud, et mõni üliõpilane vastaks sellele küsimusele rahuldavalt. Oluline pole ainult see, et me loeme üles üksikud eeldused, vaid üles peab olema loetud kõik eeldused. Ainult sellisel juhul leiab aset areng. Mis mõte on niiskusel ja temperatuuril, kui valgust ei ole, või kui huumust ei ole? Kõik muu on, aga huumust pole! Kui kõik muu on ja üks puudub, pole teistel üldse mingisugust tähtsust," näitlikustab Ülo Vooglaid ja tõdeb, et ühiskonnas on põhimõtteliselt sama asi.
"Kui kasvõi üks arengu eeldus puudub, siis teistel ei ole kuigipalju tähtsust. Pole mõtet täiustada tünni mõnda lauda, kui kõrvalt teine laud puudub. Pole mõtet selgitada, milline keti lüli on kõige tähtsam. See on mõttetu jutt! Oluline on see, et ükski lüli ei oleks nõrk ega puuduks," seletab Vooglaid.
"Kui me tahame säilitada seda, mida muuta ei tohi ja mis on põhimõtteliselt oluline, siis on rahuldava tulemuse saavutamiseks oluline, et ükski tegur ei puuduks ega oleks allpool talutavat miinimumi. Üks asi on tõkestada seda, mis lõhub. Teine asi on luua eeldusi, mis soodustavad edasiminekut ja kvalitatiivsete üleminekute jada ehk arengut. Konservatiivsus on arengu eeldus," on Ülo Vooglaid veendunud.