Nn LGBT (lesbi, gei, biseksuaal, transseksuaal) väidetavate eriõiguste toetajad ÜRO-s valmistuvad oma agenda läbisurumisel kõige olulisemaks hääletuseks alates 2008. aastast.
Nimelt peab ÜRO Peaassamblee novembrikuus otsustama, kas kiita heaks uue ja palju vastuolusid tekitanud ametkonna loomine, mille ülesandeks oleks seista uute eriõiguste eest, mis kuuluvad väidetavalt seksuaalsetest eelistutest ja käitumisest tulenevalt end lesbilise, homoseksuaalse, biseksuaalse või transsoolisena identifitseerivatele inimestele.
Sillutades sõna otseses mõttes teed selle aasta arutelude avamisele, värviti ÜRO peakorterisse viiv jalakäijate ülekäigurada 1. avenüül vikerkaarevärviliseks, et Peaassamblee istungjärgu avamisele suunduvad suunduvad riigijuhid, diplomaadid ja ametnikud peaksid selle oma jalge alla võtma.
Eesseisva vastanduse taustaks on asjaolu, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu (Human Rights Council) võttis juunikuus napi häälteenamusega vastu resolutsiooni kõnealuse uue ametkonna asutamiseks, kuhu kuuluksid "sõltumatud eksperdid seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteediga seonduva vägivalla ja diskrimineerimise küsimuses".
See ametkond on maailmaorganisatsooonis nn LGBT õiguseid propageerides juba kasvatanud pingeid ÜRO liikmesriikide vahel ning suure tõenäosusega tuleb ametkonna põhjendatuse ja vajalikkuse üle Peaassambleel tuline debatt.
"Te ei kujuta ette, kui palju mind on liikmesriikide poolt ["LGBT õiguste" propageerimise pärast] kritiseeritud ja kui palju mul on tulnud võidelda," ütles ÜRO peasekretär Ban Ki Moon Inimõiguste Nõukogus, ülistades ÜRO-s ennekuulmatult kõrgetasemelisel LGBT-teemalisel kohtumisel "raskelt tulnud võitu".
Aafrika riikide grupil on võimalus novembris hääletusele tuleva vastuolulise resolutsiooni vastuvõtmine ja seeläbi LGBT-õigute ametkonnale Peaassamblee kui ÜRO kõrgeima organi tunnustuse andmine ära hoida, kuid selle eesmärgi saavutamist takistavad mitmed asjaolud.
Ameerika Ühendriigid ühes Lääne- ja Põhja-Euroopa riikidega, mis suunavad iga-aastaselt Aafrika riikidele nii ÜRO programmide kui ka kahepoolsete lepingute kaudu kümneid miljoneid dollareid, on survestanud musta mandri riike mitte resolutsiooni blokeerima, selgitades, et Aafrika riigid ei tohiks takistada Inimõiguste Nõukogu tegevust.
Kui resolutsioon aga läbi ei lähe ja Peaassambleel ei õnnestu Inimõiguste Nõukogu otsustele tunnustust saada, siis on uue ametkonna asutamisele vastuseisvatel riikidel võimalus väita, et Peaassambleel on ÜRO põhikirjast tulenev autoriteet vaadata madalama taseme ÜRO allasutuste otsused ümber. Niisugune ettepanek võib leida ka laiapõhjalist toetust, millisel korral saaks Inimõiguste Nõukogu asutatud LGBT-ametkonna tegevuse peatada.
ÜRO Inimõiguste Nõukogu, kus on esindatud vaid 47 riiki ÜRO 193-st liikmesriigist, on Peaassamblee alluvuses tegutsev organisatoorne üksus ning ÜRO põhikiri annab Peaassambleele volitused tegeleda kõigi organisatsiooni puudutavate küsimustega.
Seejuures on LGBT-ametkonna mandaadi õigusliku aluse suhtes tõsised kahtlused. Mitte ükski ÜRO konventioon ei maini sõnu "seksuaalne orientatsioon" ja "sooidentiteet" ning ühtki neist ei saa ausameelselt tõlgendada vastavasisulisi väidetavaid LGBT õigusi kätkevana, nagu on selgitatud ÜRO-s perekondlike väärtuste eest seisvate valitsusväliste organisatsioonide ametliku platvormina vastu võetud Perekonna artiklites.
ÜRO Peaassamblee töös on olemas pretsedent Inimõiguste Nõukogu poolt vastuvõetud resolutsiooni peatamiseks. Niisugune asi leidis aset 2014. aastal, kui Inimõiguste Nõukogu püüdis asutada uut allasutust. Ka toona kasutati vastuseisu koondamiseks ja väljendamiseks argumenti, et uue ametkonna mandaat on liialt laialivalguv ega oma rahvusvahelisest õigusest tulenevat alust. Mitmete ekspertide sõnul on praegune juhtum 2014. aasta juhtumiga väga sarnane, kuna mõlemal juhul käib jutt ÜRO allasutuse loomisest selleks, et fokusseeruda ühele konkreetsele teemale.
Allikas: C-Fam