Valgevene protestijad mai lõpus toimunud demonstratsioonil. Foto: Scanpix

Viimasel ajal peamiselt USA ja Ühendkuningriigi mõttekodades ja väljaannetes ilmunud artiklid kajastavad valdavalt sarnase tonaalsusega Valgevenes esile kerkinud protestiliikumist ehk nn “sussirevolutsiooni”. Kahe kommentaatori hinnangul paistab, et taaskord luuakse pinnast režiimivahetusele.

Iirlasest ajakirjanik, Russia Today’s töötav Bryan MacDonald juhtis Twitteris tähelepanu sellele, kuidas viimastel päevadel on nii Ühendkuningriigi väljanne Guardian kui NATO ja USA valitsuse poolt rahastatud mõttekojad CEPA ning Atlantic Council kirjutanud Valgevenes toimuvast pea identse fookusega artiklid.

Lugudes korduvad samad refräänid – esile on kerkinud “tõsiseltvõetav opositsioon”, president Lukašenko pole koroonakriisiga hakkama saanud ja teda võimul hoidnud mitteametlik leping rahvaga – “teie ei sekku poliitikasse ja mina pakun teile majanduskasvu” – olevat kokku varisemas.

“Ilmselgelt on see vaid kokkusattumus. … P.S. Kas “sussirevolutsioon” pole mitte kõige magedam “roosirevolutsiooni” nimi?” ironiseeris MacDonald.

Ta juhtis tähelepanu, et “sussirevolutsiooni” väljendit kasutasid rahvusvahelises meediaruumis esimesena USA valitsuse poolt toetatud väljaanne Belsat (1. juunil) ning USA poolt rahastatud Raadio Vaba Euroopa/Vabaduse Raadio (RFERL) (6. juunil).

RFERL väidab ise, et nende ajakirjanduslikku sõltumatust kaitseb “tulemüür”, mis peaks välistama USA valitsuse sekkumise ajakirjanike tegevusse. RFERLi Valgevene osakond nimetab end omakorda “kaitsemüüriks Vene propaganda ees”, mis seisab vastu valitsuse “monopolile” sealses ringhäälingumeedias.

Belsat, mis oma kodulehel tituleerib end esimeseks sõltumatuks Valgevene telekanaliks, on toetatud rea välisriikide, seejuures peamiselt naaberriigi Poola poolt. Telekanal asutati 2007. aastal Valgevene ja Poola ajakirjanike poolt otseses koostöös Poola välisministeeriumi ja sealse kanali Telewizja Polskaga. Kanalit finantseerib endiselt peamiselt Poola riik. Kanalit toetavad veel Rootsi, Norra, Leedu, Kanada, Ühendkuningriik, USA, Euroopa Komisjon jne. 2012. aastal allkirjastas toonane USA president Barack Obama seaduse, mis muuhulgas nägi ette valgevenekeelse meedia, sealhulgas Belsati toetamise.

Belsat deklareerib oma eesmärkidena muuhulgas riigi avalikkusele tsenseerimata informatsiooni ja riigi “tõelise ajaloo” edastamist, riigi demokratiseerimist ning valgevene keele propageerimist. Väljaande enda kinnitusel on Valgevene võimud nende ajakirjanikke taga kiusanud, trahvinud ja arreteerinud..

Protestiliikumise näoks on saanud tuntud youtuber

Kindlasti ei ole käesoleva artikli mõte väita, nagu poleks Valgevenes autentset ja rohujuuretasandil tekkinud protestiliikumist – vastupidi, säärane opositsioon on seal pikkade traditsioonidega. Tasub aga arvestada, et selliseid liikumisi võivad enda huvides toetada ja suunata ka teised riigid.

Valgevene valimised toimuvad 9. augustil. Et presidendiks kandideerida, peab kandidaat koguma 19. juuniks 100 000 allkirja. Mai lõpus kajastas just Belsat seda, kuidas tuhanded inimesed kogunesidki allkirjade andmiseks pikkadesse järjekordadesse.

Protestiliikumise üheks näoks on saanud youtuber ja blogija Sergei Tsihhanovski. Temalt pärineb ka sussi metafoor – nimelt võrdles ta president Lukašenkot prussakaga, kes tuleks sussiga lömastada. Tsihhanovski Youtube kanalil on üle 200 000 jälgija.

Tsihhanovskit ennast on võimud korduvalt erinevatel ettekäänetel vahistanud ja talle on mõistetud kokku kolm 15-päevast aresti. 15. mail lükkas Valgevene valimiskomisjon tema presidendikandidatuuri tagasi. Nüüd kandideerib presidendiks tema naine Svetlana Tsihhanovskaja, mida valimiskomisjon ka lubas. Ei ole kahtlust selles, et võimud on arreteerinud või muul viisil taga kiusanud veel hulka dissidente.

Retoorika “hirmunud” Lukašenkost ja koroonaviirusest

Lukašenko olevat toimuva tõttu väidetavalt hirmunud/närviline/ehmunud ning riiki laastavat koroonaviirus erakordse jõhkrusega just tema tegematajätmiste tõttu.

15. juunil kirjutas Ukraina analüütik Viktoria Zakrevskaja Atlantic Councili lehel, et Lukašenko “jõmlik” suhtumine viirusesse – soovitused stiilis, et rahvas peaks saunas käima ja viina jooma – on karmilt kätte maksnud. Artiklis võrdleb Zakrevskaja toimuvat lausa Tšernobõli katastroofiga. Samuti viitab ta, et Valgevene majandus on saanud tugeva hoobi ja peaks tänavu 4 protsenti kahanema. Nii olevat kahtluse alla seatud “kirjutamata kokkulepe”, mille kohaselt pakub Lukašenko rahvale majanduslikku stabiilsust.

Tasub aga märkida, et näiteks Rootsis paistab olukord märksa hullem olevat. Valgevenes on 9,5 miljonit elanikku ning ametlikke nakatumisi 56 000. Surnud on ametlikel andmetel 324 inimest. Rootsis on 10,2 miljonit elanikku, viirusesse nakatunud 53 000 inimest, kuid surnud tervelt 4939.

Zakrevskaja seab Valgevene ametliku statistika kahtluse alla, viidates “paljudele”, kes nii arvavad, kuid ei too välja ühtegi konkreetset tõendit. Samuti pole põhjust arvata, et majandus kahaneks sel aastal vaid Valgevenes või laiemalt autokraatlikes riikides – sama ootab kindlasti ees ka näiteks Eestit.

Kaks “tõsist kandidaati”

Zakrevskaja leiab, et “Minski Maidan” pole valimiste järel väga tõenäoline. Siiski tundub tema sõnul, et tulekul on kõige avatumad ja konkurentsitihedamad valimised alates 1994. aastast, kui Lukašenko esmakordselt võimule sai.

Kõige “põnevamateks” kandidaatideks peab ta endist Belgazprombanki juhti Viktor Babarikot ning endist Valgevene suursaadikut USAs Valeri Tsepkalot, kes juhtis hiljem üht riigi peamist IT- ja tehnoloogiaparki. Belgazprombank on, nagu võib ka nimest arvata, seotud Vene Gazpromiga. Neil meestel on Zakrevskaja hinnangul “tugev võimuringkondade taust” ning nad peaks suutma pakkuda Lukašenko ajastu “stagnatsioonile” modernset alternatiivi.

Zakrevskaja märgib, et Lukašenko on mõlemat kandidaati süüdistanud korruptsioonis ja seadnud kahtluse alla nende kampaaniate rahastusallikad. 11. juunil korraldati Belgazprombanki ka reid, mida Babariko on nimetanud poliitiliseks tagakiusamiseks. Samuti presidendiks kandideeriv Hanna Kanapatskaja on Babarikot omalt poolt teravalt kritiseerinud. “Gazpromi mänedžer ei saa meie riigi presidendiks hakata. See on sama, kui panna pedofiil lasteaiakasvatajaks,” märkis ta.

Tähelepanuväärselt peab Zakrevskaja iseenesestmõimstetavaks, et Lukašenko poolt viimasel ajal tehtud vihjed “võõrriigi” kohta, kes tahab teda kukutada, on suunatud Venemaa ja Babariko pihta – arvestades seda, et nii Venemaal kui USAl on piirkonnas suured huvid.

Alternatiivset perspektiivi pakub aga endine Ühendkuningriigi diplomaat, nüüd mõttekojas European Leadership Network (ELN) töötav Ben Challis. “Tundub ilmselge, et ta (Lukašenko – toim.) rääkis Kremliga, mis näeb nn “värvilisi revolutsioone” oma naabruskonnas lääneriikide tööriistana Vene huvide ohustamiseks,” märkis ta 10. juunil avaldatud analüüsis.

Challis hoiatas, et sussirevolutsiooni tulemused võivad olla ettearvamatud. Lääneriikide instinkt saab tema sõnul olema demonstratsioonide toetamine nagu Ukrainas ning reformide läbiviimise eest suurema majandusliku parnerluse pakkumine. Challis märkis aga, et Lääne võimekus ja tahe Valgevenes sekkuda on piiratud. Ta hoiatas ka, et kui Kreml tajub värvilises revolutsioonis ohtu, muutuks “sussirevolutsioon” Läänele õudusunenäoks.

“Hiljutised protestid võivad taanduda nagu minevikus. Siiski on paralleelid praegu Minskis toimuva ning Kiievis enne 2014. arenenud sündmusteahelaga tuntavad. Mis iganes järgmiseks juhtub, peavad nii Lääs kui Venemaa olema ettevaatliku,” leidis Challis.

Tehes lahti mõttekoja ELN rahastajate lehekülje, vaatavad teiste seas vastu Ühendkuningriigi, Soome ja Saksamaa välisministeerium, NATO ning Rockefelleri vendade fond.

15. juunil avaldas arengute teemal loo ka Katia Glod, mõttekoja Chatham House kaastöötaja. Glod toob oma artiklis taas kiirelt sisse refrääni Lukašenko suutmatusest pandeemiaga toime tulla. Tema väitel häirib paljusid valgevenelasi see, et vastutus on justkui nende kaela lükatud. “Inimesed isoleerisid end vabatahtlikult, kuid ärid kannatasid, saamata riigilt abi. Kuna riik ei informeerinud avalikkust, kadus usk ametlikku statistikasse ja riiklikku meediasse,” kirjutab Glod.

Seetõttu on tema sõnul esile kerkinud kaks “tõsiseltvõetavat” kandidaati – Babariko ja Tsepkalo. Tsihhanovskit kirjeldab Glod kui Valgevene Navalnõid, viidates Venemaa opositsionäärile, kes sarnaselt Tsihhanovskiga paljastab oma Youtube’i kanalis võimukandjate korruptiivseid tegusid.

Glodi väitel on Lukašenko toetus “mitteametlikes” arvamusuuringutes vaid 5 protsenti, Babarikol aga tervelt 50 protsenti. Lukašenko olevat “närviline ja rahutu”, tema hiljutine otsus nimetada valitsusse jõustruktuuride esindajad aga “paaniline”. Kui Zakrevskaja rääkis 4-protsendilisest majanduslangusest, siis Glod hindab selleks 5–6 protsenti.

Nüüd mõni sõna autori taustast – Chatham House’i suuremate rahastajate hulgas on muuhulgas Ühendkuningriigi välisministeerium, George Sorose Avatud Ühiskonna Fond ning Bill ja Melinda Gates’i fond.

Glod avaldas oma artikli omakorda Euroopa Poliitikaanalüüside Keskuse lehel (CEPA), mis propageerib atlantitsismi ehk Ühendriikide huve Euroopas. CEPAt on teiste seas rahastanud sõjatööstusfirmad Lockheed Martin ja Raytheon, USA välisministeerium, NATO “avaliku diplomaatia” divisjon, aga ka näiteks Balti riikide ja USA vahelisi häid suhteid arendav Balti-Ameerika Vabaduse Fond.

16. juunil avaldas Valgevene arengutest loo Guardiani ajakirjanik Andrew Roth. Peamiselt kordab see juba varem käsitletud punkte.

Geopoliitiline köievedu

Lukašenko ise püüab balansseerida USA ja Venemaa huvide vahel. President pole nõus Venemaaga tihedamalt integreeruma – sääraste arengute vastu puhkesid detsembris ka laialdased protestid. Moskva keeras seejärel kinni naftakraanid, mis pani Valgevenet otsima uusi tarnijaid, sealhulgas USAd, kirjutas toona RFERL.

Veebruaris külastas Minskit USA välisminister Mike Pompeo, kes pakkus “konkurentsivõimelise hinnaga” USA naftat. Aprillis taastasid riigid ka diplomaatilised suhted – USA saadikuks riigis määrati Julie Fisher. Vajadus USAga häid suhteid hoida teeb aga Lukašenkol protestide mahasurumise keeruliseks.

Lukašenko ise on teatanud, et “Maidani” riigis ei tule. Riigijuht on välja vahetanud ka valitsuse, tuues kabinetti rohkem jõustruktuuride taustaga inimesi.

Kas revolutsiooni oht on reaalne?

Sarnaselt MacDonaldile märkas ühtse tonaalsusega artiklite avaldamist ka veebilehe Moon of Alabama pseudonüümne vasakpoolne blogija Billmon. Ta juhtis tähelepanu, et Minski katsed Washingtoniga suhteid parandada toovad kaasa omad riskid.

“Kui linnas on USA saadik, ei ole režiimivahetuse katsed kunagi kaugel. Ootamatu tähelepanu, mida Valgevene nüüd USAga ühtset joont hoidvatelt organisatsioonidelt saab, on selge märk, et selline katse on käimas,” arvas Billmon.

Tema sõnul lükatakse värvilised revolutsioonid tavapäraselt käima pärast vastuolulisi valimisi. “Valimistulemused seatakse kahtluse alla juba enne valimiste toimumist. Kui tulemused lõpuks saabuvad, väidab Lääne meedia, et need erinevad meedia enda poolt loodud ootustest ja peavad seega olema võltsitud. Inimesed lükatakse tänavatele protestima. Et kaost suurendada, võivad politsei ja protestijate pihta tulistada snaiprid, nagu see juhtus Ukrainas. Mäss lõpeb siis, kui see maha surutakse või USAle sobiv kandidaat ametisse astub,” leidis autor.

Tema hinnangul toetab Venemaa ilmselt Babarikot ning USA Tspekalot. Billmoni meelest ei ole realistlik väita, et Lukašenko ei saaks olla legitiimne valimiste võitja.