VAATA: USA tudengite jaburad vastused elementaarsetele küsimustele annavad tunnistust ajastu ideoloogilisest mõistusevarjutusest

Washingtoni ülikooli üliõpilaste võimetus anda elementaarsetele küsimustele mõistuspäraseid vastuseid ning teha kõige lihtsamaid kategoorilisi eristusi annab tunnistust lääne kultuuriruumis maad võtnud mõistuse sulgumisest.

USA-s tegutsev Perekonna Poliitika Instituut (Family Policy Institute) on toonud välja video, mis näitab ilmekalt, kuivõrd ulatuslikult on paljud ameerika üliõpilased reaalsusest irdunud. Ühelt poolt on video naljakas, aga teiselt poolt ka traagiline, sest see annab tunnistust mõistusevarjutusest, mis on eriti just noorema intelligentsi seas lääneriikides maad võtnud.

Perekonna Poliitika Instituudi juhataja Joseph Backholm esitas Washingtoni ülikooli tudengitele küsimusi seoses sellega, kuivõrd on inimese identiteet soo, rassi, vanuse ja pikkuse osas tema enda tahte kohaselt muudetav. Enamik küsitletud üliõpilastest nõustus, et kui Backholm, kes on ilmselgelt valgenahaline meesterahvas, identifitseerib end hiinlasest naisena, siis ta võibki olla hiinlasest naine.

Sarnaselt arvasid tudengid, et kui Backholm peab end 7-aastaseks, siis olgugi, et seda oleks esmapilgul raske uskuda, oleksid nad valmis niisuguse väite heaks kiitma. “Kui sa tunned end südames seitsmesena, siis olgu nii, good for you,” ütles üks naistudeng naeratades.

Tudengite arvamustest nähtub maailmavaateline veendumus, et sooline, rassiline ja isegi vanuseline identiteet on määratud mitte füüsilisest reaalsusest, vaid inimese enda subjektiivsetest tunnetest. Ainuke mõte, mille heakskiitmisega oli üliõpilastel raskusi, seondus väitega, et reaalselt 175 cm pikkune Backholm võiks olla 195 cm pikk.

Asjaolu, et tudengitel on sedavõrd suured raskused kõige elementaarsemal tasandil reaalsusega adekvaatse suhte loomisel, aitab selgitada tõsiasi, et USA ja mitmete teiste lääneriikide ülikoolides on juba aastakümneid domineerinud relativistliku ja subjektivistliku rõhuga vasakpoolne ideoloogia, mille kohaselt on tõde mitte objektiivne reaalsus, vaid see sõltub igaühe enda eelistustest ja tahtmisest.

Seda ideoloogiat, mida propageeritakse massiivselt nii meedia, meelelahutustööstuse ja kirjanduse vahendusel kui ka koolides ja ülikoolides, peegeldavad hästi sageli kasutatavad ütlused, nagu “igaühel on oma tõde” või “ära suru mulle oma tõde peale” – justkui oleks absoluutne tõde, et igaühel tõesti on “oma tõde”.

Samuti lähtub niisugustest relativistlikest baaspositsioonidest väärastunud käsitlus sallivusest, mille kohaselt on sallimatu väita, nagu oleks tõde absoluut ning et seega tuleb heaks kiita igaühe nägemus tõest sõltumata selle vastavusest reaalsusele. Täiesti vastuvõetamatu on aga kellelegi öelda, et ta eksib või et tal ei ole õigus, sest … igaühel on ju “oma tõde”.

Nagu Claire Chretien oma artiklis osutab, ei ole sellisel relativistlikul ideoloogilisel reaalsusest irdumisel, mis peab tõde igaühe subjektiivsest tahtest sõltuvaks kategooriaks, lõppastmes piire ning nagu nn sooideoloogia näitab, sulab see ühte hullumeelsusega.

Näiteks kirjutas ajaleht Daily Mail hiljuti ühest nn transsoolisest naisest (s.t mehest, kes on lasknud oma keha kirurgiliselt mutileerida kantuna soovist muunduda naiseks), kes on otsustanud “saada” draakoniks. Chretien selgitab:

“Esmalt “sai” Richard Hernandezest Eva Tiamat Medusa. Nüüd on temast aga “saamas” draakon. Hernandez lasi kirurgiliselt eemaldada oma nina ja kõrvad, et sarnaneda rohkem müütilise reptiiliga, kellena ta end identifitseerib, ning seejärel lasi ta muuta oma silmade tooni ja tätoveerida oma näole erinevate värvidega laigud. Samuti lasi ta paigaldada oma otsaesisele sarvemügarikud.”

Samasse ritta võib paigutada Kanadas elava seitsme lapse isa Stefonkee Wolschti, kes identifitseerib end nüüd 6-aastase tüdrukuna, just nagu ka 20-aastase norralanna Nano, kes on uue enesemääratluse kohaselt hoopis kass.

Ei tohiks ju olla raske mõista, et kui oled mees, siis sa ei saa lihtsalt oma tahtmisele tuginedes “muutuda” naiseks, või et kui oled inimene, siis pole võimalik lihtsalt oma soovidest või ihadest kantuna “transformeeruda” kassiks või draakoniks.

Paraku näib, et kaasaegse ideoloogilise hulluse kontekstis on üha enamatel inimestel niisugustest lihtsatest asjadest arusaamine aina keerulisem. Tuntud prantsuse eksistentsialisti Jean-Paul Sartre’i poolt väljendatud idee, et olemine eelneb (mitte ainult loogiliselt, vaid ka ajaliselt) olemusele ning et seetõttu võib inimene saada põhimõtteliselt kelleks või milleks iganes, ei tundugi ühtäkki nii jaburana.

Kõige vastuvõtlikumad on sellisele mõistuse sulgumise haigusele just alles kujuneva maailmapildiga noored inimesed, kes on piisava elukogemuse puudumisel sageli eriti konformistlikud ehk altid vooluga kaasa minema ning kes ei suuda seetõttu ideoloogilisi hulluseid ära tunda või neid eemale tõrjuda. Seetõttu on ülikoolid ideoloogilistele manipulatsioonidele eriti soodsaks kasvamise ja levimise pinnaseks. Ja kuivõrd ülikoolides kasvatatakse tulevast eliiti, on tõenäoline, et needsamad inimesed, kes seal tudengina hullumeelsed ideed omaks võtavad, hakkavad hiljem ühiskonnas juhtivatel positsioonidel tegutsedes samu ideid edasi külvama.

Kokkuvõtteks tasub korrata video lõpus väljatoodud tõdemust, et need, kes ei tea isegi, mille eest nad seisavad, on altid kaasa minema millega iganes. Või nagu on öelnud G. K. Chesterton: “Kes iganes naitub ajastu vaimuga, jääb peagi leseks.”

Vt samal teemal üht karikatuuri sooideoloogia hullumeelsusest:

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!