Pommitaja Boeing B-52H. Foto: Wikimedia Commons

Tuumapommitajad Venemaa piiridele saatnud USA süüdistab Venemaad agressiivsetes õhumanöövrites. Massiivset tuumalööki võimaldavate USA strateegiliste pommitajate ja mereväealuste patrullid Musta mere ja Läänemere regioonis survestavad Venemaad üha jõulisemalt, analüüsib Adrian Bachmann.

Washington avaldas hiljuti pressiteate, milles süüdistas Venemaad 28. augustil Musta Mere kohal lennanud B-52 strateegiliste tuumapommitajate lennuteekonna häirimises “ebaprofessionaalsel ning ebaturvalisel viisil”. Pentagon märkis noodis järgmist:

“28. augustil kell 11:19 toimus intsident, mille käigus kaks Vene Su-27 pilooti sooritasid tuvastusmissiooni B-52 pommitajate suunal, mis olid teostamas Musta Mere kohal rahvusvahelises õhuruumis rutiinseid operatsioone. Vene piloodid teostasid tuvastusmissiooni ebaturvalisel ja ebaproffesionaalsel viisil, lennates B-52 lennutrajektoori eest läbi 100 jala (30 meetri) kauguselt ning häirides B-52 manööverdamisvõimekust.

B-52 Stratofortress lennukid viisid läbi rutiinseid operatsioone rahvusvahelises õhuruumis, kasutades selleks lennuvabaduse õigusi rahvusvahelise õiguse kohaselt. USA õhujõud viivad regioonis pidevalt läbi lennumissioone, mis on vastavuses rahvusvaheliste turvanõuetega ning Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Ühenduse kehtestatud lennureeglitega.”

Ülal: Videosalvestus Vene õhujõudude Su-27 hävituslennuki manöövrist tõrjumaks Vene Föderatsiooni vahetus läheduses patrullinud USA tuumapommitajat. Tähelepanu tasub juhtida Su-27 tiivapüloonidele kinnitatud R-27 ja R-73 rakettrelvastusele. Kaug- ja lähimaa tüüpi rakettide last viitab mitte üksnes tuvastus- ning signaleerimise funktsioonile agressori suunal, vaid ka asjaolule, et hävitajate missiooniprofiil hõlmas endas vajaduse korral Vene territooriumile liginenud tuumapommitajate alla tulistamise missiooni ekstreemse (olgugi et ekstreemselt ebatõenäolise) stsenaariumi korral, kui B-52 oleks teostanud tiibraketilööki. Külma sõja ajal oli kirjutamata reegliks, et vastase territooriumi vahetus läheduses pommitaja järsk keeramine sarnaselt ründepositsiooni sissevõtmisega oli tõlgendatav rünnaku algusena.

Sõjalise hoiaku tähenduses oli tegemist intsidendiga, kus USA teostas sõjalise survestamise operatsiooni teise riigi õhuruumi ja akvatooriumi vahetus läheduses. Strateegiline pommitaja kujutab endast üliriigi aresnalis (üksnes USA ja Vene Föderatsiooni õhujõud omavad globaalse lahingraadiusega pommitajaid) üht suurima hävitusjõuga ründerelva, mille patrullil 10 000 kilomeetri kaugusel emamaast puudub igasugune kaitseotstarbeline funktsioon. Tavapärase mustri alusel järgnes provokatsioonile USA poolt survestatava riigi tegevuse kirjeldamine agressiivse aktina. USA õhu- ja merevägi sooritab analoogseid strateegilise survestamise operatsioone regulaarselt. Seda peamiselt Venemaaga külgnevates regioonides Mustal, Balti ja Barentsi merel aga ka Hiina naabruses Taiwani väinas, Lõuna-Hiina merel ja Hainani saare juures (saarel paikneb Hiina mereväe Yulini tuumaallveelaevade baas). Samuti Iraani “kõhu all” olevas Pärsia lahes.  

Vene hävitaja Su-27 eskortimas USA strateegilist pommitajat B-52 Musta mere kohal

Nii Venemaa, Hiina kui Iraan käsitlevad endid “vastaseks” määratlenud  riigi (potentsiaalselt) sadu tuumarakette kandvate strateegiliste relvaplatvormide patrulle vahetult oma piiri taga vaenuliku sõjalise sammuna. Ühemõttelist geopoliitilist ja sõjalist tähendust omavate manöövrite nimetamine “navigeerimisvabaduse operatsiooniks”, “liitlaste kindlustamiseks” või muu sarnase eufemismi abil ei oma reaalset militaardiplomaatilist sisu ning on mõeldud publikule, kellel puudub militaarstrateegiline kontekstitaju. 

Ülal: Suhhoi Su-35 hävitaja poolt eskorditud Vene strateegiline pommitaja Tu-160 H-101 tüüpi tiibraketti tulistamas. “Raduga” konstruktoribüroo poolt välja töötatud 5500 kilomeetrise laskeraadiusega H-101/102 tüüpi ülikaugmaa tiibraketid võimaldavad Vene õhujõududel rünnata konventsionaalsete ja tuumalõhkepeadega strateegilisi sihtmärke kogu Euroopas, Aasias ning Lähis-Ida regioonis lahkumata Vene Föderatsiooni (maailmas kõige tugevamini õhutõrjesüsteemide poolt turvatud) õhuruumist. Välja töötamisel on järgmise generatsiooni tiibraketid, mis oleksid võimelised TU-160, TU-95MS ning arendusfaasis oleva strateegilise vargpommitaja (PAK-DA) pardalt tulistatuna sooritama Vene õhuruumist lööke Põhja-Ameerikasse. Ülikaugmaa tiibrakettide välja töötamine on tingitud suuresti asjaolust, et Venemaal puuduvad erinevalt Ühendriikidest teistes riikides paiknevad pommitajate baasid. See strateegiline tõsiasi tingib vajaduse ekstreemse laskeraadiusega rakettrelvastuse järele. Vene Föderatsioon ja USA on jätkuvalt ainsad riigid maailmas, mis omavad vastavalt 76 ja 66 lennukist koosnevat strateegiliste tuumapommitajate parki. Hiina Rahvavabariigil puudub hetkeseisuga tehnoloogiline baas ning poliitiline tahe strateegiliste pommitajate välja töötamiseks. Ülejäänud maailma riikidel puudub strateegiliste pommitajate välja töötamiseks vajaminev sõjatööstuslik ressurss. Ühe täislastis B-52 või TU-160 tüüpi strateegilise pommitaja tuumarakettide lahingkomplekt on piisav, et hävitada ühe raketilöögiga põhiosas Moskva, Peterburg ja Nižni-Novgorod või New York, Washington ja Boston.

Tasub meeles pidada asjaolu, et püüdurlennukite sooritatud tuvastuslennu käigus pole võimalik kindlaks teha, kas potentsiaalset ründemissiooni teostavad pommitajad ja ristlejad lendavad/seilavad parajasti tühjade või täidetud pommiangaaride ja raketišahtidega. Vene õhujõudude hävitajatel oli tõenäoliselt võimalik tuvastada üksnes B-52 numbrimärk ning teha kindlaks, kas tegemist oli START tuumaleppe alusel tuumamissiooni võimekust omava versiooniga pommitajast või mitte. Seda, et tegemist oli B-52 tüüpi pommitajatega on Vene õhu- ja kosmosevägedel võimalik verifitseerida kaugelt üksnes radari abil ja ilma tuvastuslennuta, kuna igal lennukil on unikaalne radarisignatuur.

Oluline on mõista ka seda, et iga B-52 võib “rutiinse patrullmissiooni” funktsioonilt mõnekümne sekundiga üle minna tuumalöögi sooritamisele, saates teele madallennul sihtmärkidele lähenevad ning õhutõrjesüsteemi jaoks raskesti tõrjutavad AGM-86 tüüpi tiibraketid. Tegemist on rakettidega, mis on võimelised Musta Mere või Baltikumi kohalt päästetuna toimetama Vene Föderatsiooni Euroopa osa miljonilinnadesse W-80 tüüpi lõhkepea (lõhkepea kuni 150-kilotonnine purustusjõud on võrdne 7 Hiroshimale heidetud pommiga). Üks B-52 on võimeline kandma maksimaalselt 20 AGM-86 tiibraketti (nendest 8 varjatuna sisemistes pommiangaarides ning 12 tiibade all), ehk toimetama kohale 160 Hiroshima pommi jagu termotuumalööke.

Ülal: USA mereväe ja õhujõudude alused on Külma sõja perioodist alates tunginud sageli Musta Mere regiooni, ähvardades sedasi NSV Liidu / Venemaa strateegiliselt haavatavat lõunatiiba, kus paikneb arvukalt Venemaa strateegiliselt üliolulisi rajatisi (tuumapommitajate ja rakettide baasid, sõjasadamad, USA tuumalöögist teada andvad eelhoiatusradarid, jms). Videos esitatud intsident leidis aset 1988 aastal, mil potentsiaalselt kümneid tuumarakette kandev USA tuumaristleja USS Yorkstown puksiti eemale Musta Mere laevastiku fregati poolt. Tõsiasi, et kümneid miljonilinnu ja/või strateegilist militaarobjekti hävitada suutev sõjalaev seilas “rahvusvahelistes vetes”, ei oma venelaste jaoks julgeoleku tagamise seisukohalt tähtsust, kuna tuumaristleja raketišahtides kantavate BGM-109 tüüpi tiibrakettide 2000 kilomeetrine laskeraadius ületab kaugelt 12 meremiili (22 kilomeetri) poolt pakutava puhvri. Nagu sellistel puhkudel tavapäraseks on kujunenud, kujutati intsidenti Vene poole agressiivse aktina – iseloomustus, mis on objektiivsete militaarstrateegiliste asjaolude täpne inversioon, mis vahetab tõrjuva ja ründehoiakut omavate osapoolte rollid.  

Agressiivsete survemanöövrite õigustuseks tuuakse standardselt viide asjaolule, et Ühendriigid teostavad sõjalisi manöövreid vastavuses õigusega lennata/seilata rahvusvahelises õhuruumis ja/või vetes. Selline tähelepanek on juriidilises mõttes iseenesest pädev, ent ei maskeeri manöövrite sisulist militaarstrateegilist iseloomu. Šablooniks kulunud vormel jäetakse lausumata üksnes nendel juhtudel, kui USA lennuvägi teostab rahvusvahelise õigusega ühemõttelises vastuolus olevaid rünnakuid mõne rünnatava riigi õhuruumist või akvatooriumist – Süürias, Liibüas, Iraagis, Serbias, jms.

Üks B-52 on võimeline kandma maksimaalselt 20 AGM-86 tiibraketti (nendest 8 varjatuna sisemistes pommiangaarides ning 12 tiibade all), ehk toimetama kohale 160 Hiroshima pommi jagu termotuuma lööke.

Mis puudutab viidet rahvusvahelisest õigusest tulenevale volile vabalt seilata ja lennata mitte ühelegi riigile kuuluvas õhuruumis ja akvatooriumis, siis on oluline märkida, et ajalooliselt olid riikide territoriaalveed ja õhuruum määratletud distantsiga, millest kaugemalt ei olnud võimalik sooritada rünnakuid vastava riigi vastu. Ajalooliselt oli selline distants fikseeritud laevade pardakahurite laskeraadiusega, mis pidi välistama võimaluse, et riike oleks võimalik  rahvusvahelistest vetest rünnata.

Sisulises mõttes on ennemuistsete kahurite laskeraadiuse alusel paika pandud rahvusvahelised veed ja õhuruum minetanud tänapäevaks igasuguse militaarset turvalisust tagava funktsiooni. Territoriaalveed eenduvad ÜRO mereõiguse konventsiooni alusel 22 kilomeetrini rannikujoonest, samas kui tiibraketid on võimelised ründama sihtmärke, mis paiknevad tuhandeid kilomeetreid rünnatava riigi sisemaal, jättes rünnakut teostava relvaplatvormi rahvusvahelistesse vetesse või õhuruumi.

Selline on keskne asjaolu, mida Pentagoni pressiteadetes kunagi ei mainita. “Vene hävitaja seadis ohtu 30 miljonit Venemaa elanikku ohustanud USA tuumapommitaja 5-liikmelise meeskonna” oleks olemuslikult täpne resümeering, mida vastavates diplomaatilistes nootides mõistagi välja ei öelda.  

Suurimat eksistentsiaalset ohtu kujutavad Ühendriikide tuumamängud Venemaaga piirnevatele riikidele, mille eksistents USA strateegilise relvastuse platsdarmina saaks mastaapse relvakonflikti korral massiivse vastulöögi käigus kiiresti lõpetatud

USA tuumapommitajate, ristlejate, strateegiliste luurelennukite ja luurelaevade  (mille missiooniks on peamiselt potentsiaalsete sihtmärkide kaardistamine USA relvajõudude tarbeks) patrullid teiste riikide õhuruumi ja territoriaalvete vahetus läheduses on tõsiasi millega peaaegu kõik maailma riigid on sunnitud leppima. Markantseimaks erandiks on siinkohal Venemaa, mis on jätkuvalt ainsaks riigiks, mille sõjaline ründamine võiks olla Ühendriikidele enesele potentsiaalselt eluohtlikuks sammuks (Hiina RV tuumarelvastus moodustab alla 5% USA omast ning konventsionaalsed relvad ei suuda anda lööke USA emamaale – üksnes Ühendriikide baasidele Vaikse-Ookeani regioonis). See on ka põhjuseks, miks Vene relvajõud on oma piiride vahetus läheduses tihti USA relvaplatvorme tõrjunud jõuliste manöövrite abil, mis on põhjustanud rahvusvahelist tähelepanu pälvivaid intsidente.

Ülal: Intsidendid Venemaa külje all patrullivate USA laevade ja lennukitega on muutunud regulaarseteks. 2016. a aset leidnud episood Läänemerel oli tunnistajaks Vene Föderatsiooni taktikaliste pommitajate Su-24 lähilendudele Vene territoriaalvete lähedal seilanud USA hävitajast Donald Cookist. Peterburist mõnesaja kilomeetri kaugusel paiknenud Arleigh Burke’i klassi sõjalaev oleks teoreetiliselt võimeline andma 56 tuumaraketiga raketilööke peaaegu 2000 kilomeetri sügavusele Venemaa emamaale. Strateegiliselt ekvivalentne olukord eksisteeriks, kui Vene Föderatsioon paigutaks 2 brigaadikomplekti jagu Iskander tüüpi raketikomplekse New Yorki osariiki. Tuumavõimekust omavate Su-24 kasutamine Läänemerele sisenenud USA sõjalaevade heidutamiseks demonstreerib Vene tuumadoktriinis välja kuulutatud hoiakut, mille kohaselt relvakonflikti korral on Vene Föderatsioon valmis sõjategevuse “de-eskaleerimiseks” kasutama lähiregioonis taktikalisi tuumalööke vaenupoolte vastu.  

Suurimat eksistentsiaalset ohtu kujutavad Ühendriikide tuumamängud Venemaaga piirnevatele riikidele, mille eksistents USA strateegilise relvastuse platsdarmina saaks mastaapse relvakonflikti korral massiivse vastulöögi käigus kiiresti lõpetatud. Seda tänu tõsiasjale, et Vene relvajõudude konventsionaalsete ja tuumarelvade arsenal võimaldaks kõikide peamiste militaarsete ja tsiviiltaristu objektide neutraliseerimist Ida-Euroopa regioonis maksimaalselt mõne tunni jooksul, jättes Washingtoni valiku ette, kas eskaleerida konflikt strateegiliste tuumalöökide vahetamise tasemele või mitte. See on jõudude objektiivsest vahekorrast tingitud realiteet, mis on teada nii Washingtonis kui Kremlis, ent tõenäoliselt teadvustamata või vähe teadvustatud piiririikides endis

Ülal: Ühendriikide tuumapommitaja B-52 lendamas 15.06.2020 Eesti kohal. Foto: ERR