Kui paavst Franciscus selgitab, et õige usu kuulutamine ning proselütism on selges vastuolus, siis tulebki seda mõista just Kristuse puhta ja veatu evangeeliumi seisukohalt ning oikumeenilisi saavutusi teades ja silmas pidades, kirjutab teoloogiadoktor Ingmar Kurg kritiseerides Objektiivi kajastust paavsti ja Rooma koolilaste kohtumisest.
Paavst Fransciscuse kohtumisel koolilastega 20. detsembril 2019 Roomas tuli küsimuste-vastuste seas korduvalt esile sõna 'proselütism' (proselitismo). Paavst ütles selgelt: „Ma senti, mai, mai si porta il vangelo con proselitismo", see tähendab, ärge ajage evangeeliumi kuulutamist segamini proselütismiga. Vestluses öeldi välja ka sõna 'konversioon' (conversione).
Konversioon tähistab niisugust usulist pöördumist, millega kaasneb religiooni või konfessiooni vahetamine. Sedalaadi pöördujat nimetatakse konvertiidiks. Tasub tähele panna, et konversioonis leiab aset mitte ainult individuaalne usulise veendumuse muutus, vaid olulisel määral ka kirikliku miljöö väljavahetamine. See on ühinemine uue usukogukonnaga. Katoliku kirikus pakutakse mõnikord erilaadilist, just konvertiitidele mõeldud katehheesi ning nende vastuvõtmine kiriku täielikku osadusse toimub eririitusega.
Tänapäeva katoliku kirik Eestis on suurel määral konvertiitide kirik, nagu tahtis näidata üks pealkiri Eesti Päevalehes: „Vastsed Eesti katoliiklased on endised luterlased" (15.03.2013). On piisavalt alust nõnda väita. Samas artiklis nopitakse üles professor Riho Altnurme mõtteid selle kohta, kuidas konversioon luterlusest katoliiklusse käivitub. See pole esmatutvumine Kristuse evangeeliumiga ega esmakordne palvetamine. See on sageli olemasoleva, aastatepikkuse isikliku usukogemuse avardumine uuel kujul, mille järele igatsemine on alguse saanud just luteri kirikus, luterlasena, ning mille suunas sirutumisele julgustab omakorda roomakatoliku teoloogia ja rituaali järeleaimamine tänapäeva Eesti luteri kirikus.
On olnud aegu, mil konversioonid polnud lubatud ning keelust üleastumine tõi kaasa karistuse. Näiteid leidub Eesti lähiajaloost, kui tsaarivõim, selleks et tagada konfessionaalne stabiilsus riigis, lubas kirikukuuluvuse vahetamist piiratud tingimustel või keelas üleüldse. Avaliku võimu kehtestatud raamid võivad puudutada perekondlike usutalituste läbiviimist näiteks siis, kui abikaasad kuuluvad eri konfessioonidesse.
Nüüdisaja lääne tsivilisatsioon peab konversiooni vaba kodaniku õiguseks ning pakub kaitset. See seisukoht paistab välja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonist 1948. aastal: „Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada oma usku või veendumusi nii üksi kui koos teistega, avalikult või eraviisiliselt õpetamise, tava, kultuse ja kombetalituse kaudu" (art 18). Aga kui konversioonid peaksid kulgema teisel viisil, näiteks, kui isikliku otsustuse vabadus on mingil viisil piiratud või kahjustatud, siis seda taunitakse kui „proselütismi".
Proselüüt (kr προσήλυτος) on definitsiooni järgi uude usku pöörduja. Mõiste on saanud tuttavaks eelkõige apostlite misjonitööst, kui räägitakse antiikaja tava järgi juudiusku pöördunuist, kes polnud sünnilt juudid. Need olid paganad, kes ümberlõikamise ja nn ristimise kaudu võeti vastu juudi kogudusse. Huvitaval moel sündis apostel Paulusel hea kontakt just proselüütidega, kui ta oli asutamas kristlikke kogudusi: „Pärast sünagoogist äraminekut järgnesid paljud juudid ja jumalakartlikud proselüüdid Paulusele ja Barnabasele, kes vestlesid nendega ja veensid neid jääma Jumala armusse" (Ap 13:43). Jeesus hurjutas variseride proselütismivõtteid ja -motiive: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te rändate läbi mered ja mandrid, et pöörata kas või üks oma usku, ja kui see sünnib, siis te teete temast põrgulise, kahevõrra niisuguse, kui te ise olete" (Mt 23:15).
Proselütismi teema on tõusnud üles seoses nüüdisaja kristliku misjonitööga, kui üksteisega põrkuvad erinevate konfessioonide misjonistrateegiad. XIX sajandi kiirelt arenev misjonitöö oli tekitanud terava konkurentsi misjonimaades ning koos sellega sünnitanud õhustiku, kus võidi evangeeliumi kuulutamiselt minna üle inimeste meelitamisele, äraostmisele, heidutamisele või surve avaldamisele. Tõesti, niisugune misjon on korrumpeerunud. Kristlikud kirikud vajasid uut käitumiskoodeksit, esitamaks ühist ja usutavat tunnistust Kristusest, et „maailm usuks" (Jh 17:21).
Arusaadav, et konfessioonideks killustunud Kristuse kiriku olukorras tekitab tuska see, kui inimesi võetakse ühest kirikust teise üle – mitte ainult inimlikust kahjutundest või -rõõmust, vaid et need pingutused, mis suunatakse inimeste konversioonidega tegelemisele, ei vii igakord Jumala riigi kasvamisele, vaid hoopis vastupidi, jätavad unarusse evangeeliumi kuulutamise maailmale. See tõmbab nad eemale kiriku peamisest ülesandest Kristuse käsu täitmisel: kõikide kirikute üheskoos evangeeliumi kuulutamisest kogu maailmale. Usulise tühijooksu vältimiseks on ainult üks, positiivseid tulemusi võimaldav toimimisviis: ennast ära unustada ning sirutuda ühise, Kristuse seatud eesmärgi poole, nagu kõneleb apostel Paulus (Fl 3:13).
Õhus on siiski pinget. Vene Õigeusu Kirikut häirib Rooma-Katoliku Kiriku tegevus oma kanoonilisel territooriumil. Ladina-Ameerika katoliiklaste arvu kahandab mitte niivõrd sekulariseerumine kui nelipühaliikumise võimas kasv just katoliiklaste arvelt ning selle küsimusega tegeles möödunud aastal ka nn Amazonase piiskopisinod. Kohalik kirik osutab vastupanu uute misjonikirikute maaletulekule ning kui seda ei õnnestu tõrjuda omaenese jõuga, pöördutaksegi kristliku maailma avalikkuse poole. Kirikute vastastikune süüdistamine proselütismis läks niikaugele, et sellega asusid tegelema Kirikute Maailmanõukogu ja ka teised kirikutevahelised koostööplatvormid.
Üks varasemaid vastava uurimiskomisjoni raporteid esitleti Kirikute Maailmanõukogu (KMN) poolt 1956. aastal pealkirjaga Christian Witness, Proselytism and Religious Liberty. KMN maailmamisjoni ja evangelisatsiooni komisjon valmistas 1997. aastal dokumendi Towards common witness, mis tegeleb evangelisatsiooni ja proselütismi suhete selgitamisega ning keelitab misjonitöös otsustavalt loobuma proselütismist. Proselütism kui konversiooni väärastunud vorm on jõuliste väljendustega hukka mõistetud misjonidokumendis Misjon ja evangelisatsioon: ühtsuses täna: „Proselütism on tõelise kristliku tunnistuse pahupidi pööramine ning on seega vastutunnistus" (vt Documenta oecumenica: kirik, ühiskond, misjon, 2000, lk 283). Mõistetakse hukka seda soodustavate tingimuste tekitamine – näiteks humanitaarabiga manipuleerimine (lk 294).
Roomakatoliku kiriku ning evangelikaalsete kristlaste esindajate dialoogid peeti aastatel 1977–1984, kus oli küsimuse all ühel teataval viisil üksteisest möödamõtlemisest tulenev situatsioon: evangelikaalsed vabakogudused näevad misjoni objektina kõiki inimesi, kes ei ilmuta isikliku usuelu märke; neile evangeeliumit kuulutades ning neid oma kogudustesse kutsudes ei tee vabakogudused vahet, kas evangeeliumit kuulda võtnud inimene on juba mõne teise kiriku liige.
Asjaolude selgeksrääkimine osapoolte vahel on pikk ja vaevaline. Kiriku siiras palve, et need, evangelikaalse misjonitöö tulemusel uuele vaimulikule elule ärganud inimesed saadetaks tagasi oma kodukogudusse, jääb sageli teoreetiliseks ning on väga raske täita. Evangelikaalne vastulause katoliiklikule protestile oli väljavabandav: vabakogudused evangeliseerivad inimesi niisamuti oma koguduse keskel nagu ka väljaspool, tehes seda ehtsas agaruses evangeeliumi pärast ja mitte „lambavarguse" eesmärgil. Baptistide ja roomakatoliiklaste dialoog, mis algas 1984. aastal, oli kantud üksteise tundmaõppimise vaimust. Tunnistati, et proselütismi ohu tõttu tehakse edaspidi pingutusi üksteise parema mõistmise suunas; see tähendab inimeste ja kogukondade isikupära, traditsiooni ja veendumuste respekteerimist ning evangeeliumi kuulutamist nendele oludele vastavalt.
1989. aastaga alanud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste vabanemise järel nõukoguliku aja piiranguist ning lääne kirikutele avanenud misjonitöö võimalustega nendes maades tõstsid õigeusu kirikud valju protesti ning ähvardasid oikumeeniliste sidemete katkestamisega, süüdistades lääne kirikuid ebavõrdses kohtlemises ning taunimisväärses proselütismis. Tuli teha suuri pingutusi kirikutevahelises diplomaatias, et selgitada: „Kirikud peavad õppima nägema selles muutunud olukorras ühist väljakutset koostööks ja kirikliku elu uuenemiseks" (Budapestis, 1992).
Patriarh Kirilli ja paavst Franciscuse kohtumisest Kuubal 2016. aastal sündinud ühisavalduses kinnitatakse vastastikku, et „me pole konkurendid, vaid vennad" ja „see välistab igasuguse proselütismi mistahes kujul"; me „ei saa aktsepteerida ebaseaduslike vahendite kasutamist, et õhutada usklikke siirduma ühest kirikust teise"; selle asemel me „kutsume ida- ja lääneeurooplasi ühinema, et anda üheskoos tunnistust Kristusest ja evangeeliumist"; „õigeusklikud ja katoliiklased peavad õppima andma ühtset tunnistust tõest igal ajal, kus see on võimalik ja vajalik".
Kui paavst Franciscus selgitab, et õige usu kuulutamine ning proselütism on selges vastuolus, siis tulebki seda mõista just Kristuse puhta ja veatu evangeeliumi seisukohalt ning oikumeenilisi saavutusi teades ja silmas pidades.
Hea tahte korral üritavad kirikud oma seisukohti arusaadavaks teha ning suudavad mõnikord ka jõuda kokkuleppele, kuidas tegelikus misjonisituatsioonis käituda. Loomulikult tuleb olla valvas, et proselütismi taunimise tuhinas ei takerdutaks poliitiliste korrektsuste võrkudesse, mis võtab kirikult ära julguse kuulutada Kristust mistahes olukorras, olgu „soodus aeg" (2Kr 6:2) või mitte.
Paavst Paulus VI apostlik läkitus Evangelii nuntiandi (1975) tuletas meelde, et Jumala päästeseadus on kõrgem inimlikest kaalutlustest: „Öeldakse, et piisab inimeste aitamisest olema rohkemal määral „inimene" või ustavam omaenese religioonile; öeldakse, et piisab osaduslikust kooselust astumaks õigluse, rahu, vabaduse ja solidaarsuse maale. Kuid unustatakse, et igal inimesel on õigus kuulda Jumala head sõnumit, mis on ilmutatud ja kingitud meile Kristuses" (art 46). Kirik ei tohi loobuda ühestki ausast võimalusest ühtki inimest „päästmast" (1Kr 9:22).