Usust, et Jeesus tõusis üles

Ülestõusmine. Illustratsioon: Gino Santa Maria, Bigstockphoto.com

Miks me kahtlustame 2000 aastat tagasi elanud ja kannatanud inimesi selles, et nad olid niisama pealiskaudsed ja valelikud nagu väga paljud poliitikud, meediategelased ja ajalookirjutajad tänapäeval? Uue Testamendi tekstid selliseks kahtluseks küll alust ei anna, kirjutab Malle Pärn ülestõusmispühade arvamusloos. 

Umbes aasta tagasi avaldati Eesti Kirikus ühe küsitluse tulemused, mille järgi peaaegu pooled luterlastest ei suutvat uskuda Jeesuse ülestõusmist.

Kui nad seda tõesti ei usu, siis tekib küsimus, miks nad end luterlaseks nimetavad? Kas selleks, et igaks juhuks koguduse nimekirjas olla, et äkki on kirikul siiski õigus ja Jeesus ikka tõusis üles? Aga Jumalat ei saa petta, tema näeb meie südant, näeb, millesse me usume ja millesse ei usu, isegi siis, kui me seda endalegi tunnistada ei julge.

Minu meelest on imelik kristlasele sellist küsimust esitada. See on niisama absurdne nagu küsida, kas ta usub, et Jumal on olemas. Kui ta on kristlane, siis ta ju usub? Kas tõesti nii paljud kiriku liikmed valetavad pühapäeviti, kui nad usutunnistust loevad? Või jätavad selle “kolmandal päeval ülestõusmise” targu ütlemata, sest nad ei usu, et see tõesti toimus?

Ma pigem usun, et need inimesed mõtlevad nii: elu on kiire ja keeruline, piisab ju sellestki, kui ma käin kirikus ja teen kaasa kõik, mida seal tehakse, usaldan oma õpetajat, pean ma siis ise nende probleemide kallal juurdlema? Jäägu see teoloogide arutada, mina ei pea seda teadma, mina usun seda, mida kirik mulle õpetab.

Ja selles pole midagi halba. Usuartiklite analüüsimine ei kuulu nende eluülesannete hulka. Selleks on neil kirik, ja igal kogudusel on õpetaja.

Ent kui neile esitatakse konkreetne küsimus, siis pannakse nad dilemma ette. Vastus oleneb sageli ka sellest, KES esitab küsimuse ja missugust vastust ta ootab.

Ilmselt oleks aus vastata: ma ei tea, kas see oli nii või oli teisiti, aga loomulikult usun ma seda, mida õpetab kirik, ja seda, mis on kirjas Uues Testamendis.

Surnust ülestõusmine ei mahu meie tänapäeva “paradigmasse”, nagu öeldakse, see on meie materialistlike teadustega vastuolus. Usun, et nende kahtlejate alateadvuses on see usk ometi olemas, muidu nad ei püsiks kirikus. Võib-olla nad häbenevad seda tunnistada, et mitte saada külge mingit ebameeldivat silti, nagu see tänapäeval nii tavaline on. Kõigele, mis on mõistlik ja alalhoidlik, kleebivad võitlevad uusliberaalid oma sildid peale.

See, kes tegelikult kahtleb, peab aga isiklikult süvenema, ise uurima, otsima kirjandust, arutama targematega, ja nii edasi. Kuni Jumal annab talle vastuse. Mitte sellise, mis talle meeldib, mis tema elustiiliga sobib, mille ta ise oma mugavuse huvides valiks, vaid sellise, mis talle tõtt räägib. Sest Jumal ei valeta.

Selliseid küsitlusi tehaksegi selleks, et inimesi mõjutada kirikust eemalduma: vaadake, nad ju isegi ei usu sellesse, mida nad kuulutavad. Selleks, et kristlasi halvustada, sest selle maailma vägevad on kuulutanud kristlusele sõja.

Igasuguseid teooriaid on võimalik välja mõelda, ja ka ära “tõestada”. Tänapäeva teadused on kirevad ja subjektiivsed.

Mina pooldan loogilist mõtlemist. Sellepärast küsin neilt, kes ei usu Jeesuse ülestõusmisse: kas jüngrid olid lollid (et nemad nii kirglikult uskusid, ehkki nad ülestõusnud Jeesust ei näinud) või petised (levitasid häbematut valet, et ta tõusis üles)? Ja ühtlasi olid nad ka masohhistid, et läksid mingi alusetu vale või muinasjutu nimel surma?

KUI jüngrid olid petised, kas see tähendab, et kõik see, mida Jeesus neile õpetas, oli neile nagu hane selga vesi?

Kas Jeesus oli hull, või oli tema ka petis? Miks tema kaasaegsed seda pettust ei paljastanud? Kristlastel oli ju piisavalt arukaid vastaseid?

Kes oskab nimetada ühe pettuse, mis on 2000 aastat vastu pidanud, mille tõesusse on nii paljud inimesed 2000 aastat uskunud, mida vaatamata nii paljudele püüdlustele ja “teaduslikele uurimustele” pole suudetud murda?

Kui Jeesus poleks üles tõusnud, siis poleks maailmas kristlikku kirikut. Nii lihtne see ongi.

Aga mis siis, kui tänapäeva inimene on vaimselt ja hingeliselt nii alla käinud, et ta ei suuda enam uskuda midagi niisugust, mida tema isiklik piiratud mõistus materialistlikult ära seletada ei oska? Poliitiline propaganda ja rentslikultuur on ta vaimu ära lahjendanud, hinge ära muserdanud…

Miks me kahtlustame 2000 aastat tagasi elanud ja kannatanud inimesi selles, et nad olid niisama pealiskaudsed ja valelikud nagu väga paljud poliitikud, meediategelased ja ajalookirjutajad tänapäeval?

Uue Testamendi tekstid selliseks kahtluseks küll alust ei anna.

Artikkel avaldati algselt Objektiivis 2017. aasta aprillis. 

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!