Uue ISISe lõputu vägi: Boko Harami lapsed

Boko Haram käesoleva aasta mai kuus tähistamas pärast Nigeeria armeele tehtud õnnestunud rünnakut. Foto: Scanpix

Ühendkuningriigi vanim nädalaleht The Spectator kirjutab Nigeeria vaesuse- ja sellest tingitud islamismilõksust. Kui ISIS on Süüriast ja Iraagist välja kihutatud ning lakub oma haavu Afganistanis, siis Boko Harami islamisõdurite kaameleid “joodavad üha veerohkemad kaevud.”

Peale Süüriast ja Iraagist väljakihutamist on kuulutatud Islamiriigi lõppu ja nimetatud saavutuse kõrval unustatakse ära IS-i Nigeeria kaasteeline Boko Haram. Erinevalt Daeshist läheb Boko Haramil hästi. Chiboki tütarlaste röövimisest möödus aprillis viis aastat ja peavoolumeedia pani seda koledat tähtpäeva vaevu tähele. Ükskõiksus oli kõrvulukustav, hoolimata sellest, et 112 tüdrukut on tänaseni kadunud. Nii ei pöörata ilmselt ka suuremat tähelepanu käesoleval kuul (juulis 2019) saabuvale, eriti vägivaldse islamistliku mässuliikumise, mille tõttu on hukkunud pea kolmkümmend tuhat inimest, kahekümnendale sünnipäevale.

Lääs võib “mis keelelt, see meelelt” vaimus ohte eirata, kuid Boko Harami mõju kasvab. Sellest aru saamiseks pole vaja vaadata kaugemale kui Nigeeria põhjapoolsete linnade tänavatel kerjavatele miljonitele lastele. Näiteks kõik Maiduguri linna külastajad leiavad hoobilt oma käise otsas rippumas hulka masendavalt pisikesi lapsi, kes kerjavad raha. Poetades tolmusesse pihku viiekümne nairalise rahatähe (ca 12 eurosenti) saab lastest tavaliselt lahti. Annetamise juures võib liberaalne Lääne inimene tunda ennast küll hästi, kuid ilmselt on nii omale tõmmatud kaela suurem süü: annetades viidatud lastele, investeeritakse Boko Haramisse.

Selliseid lapsi ei saada tänavale meeleheitel vanemad, kelle vaesus jätab lapsed nälga või mõni kohalik jõugupealik. Lapsed saadab tänavatele hoopis kohalik madrasa (islamit õpetav internaatkool). Maiduguris on selliseid koole tosinaid ja üle Põhja-Nigeeria tuhandeid. Ametlikult pakuvad madrasad islamistlikku õpetust lastele, kelle vanemad on laste tavalisse kooli saatmiseks liiga vaesed või ei taha seda teha. Praktikas on madrasad siiski dickenslikud vaestemajad, mille olematud tingimused oleksid liiga raskeks koormaks isegi Oliver Twisti vaestemaja ülemuse Mr Bumble’i südametunnistusele.

Madrasasse saab viia lapsed alates viiendast eluaastast, kuid liigagi tihti ei jagu neis kõigi jaoks toitu. Nii saab Koraani mehhaanilise õppimise kõrval kerjamisest tähtis osa koolipäevast ja lapsed veedavad tänavatel iga päev hulk tunde.

Islami traditsioonis õigustab sellist kerjamist kohustus anda almuseid. Andes madrasa õpilastele – keda kutsutakse almadžirideks (ing.k. almajiri); “religioosseid teadmisi otsivateks ränduriteks” – ära mõned nairad, saavad moslemid näidata oma usku. Kuid Nigeeria rahvastikuplahvatuse tõttu on alamdžiride laviin jätnud nigeerlaste heategemissoovist järele vaid riismed.

Nigeerias on täna almadžirisid hinnanguliselt kümme miljonit. Kaugelt rohkem kui Nigeeria laadne vaene maa suudab taluda. Ühe madrasa õpetaja sõnul saavad tema õpilased täna tänavatel kerjates rohkem kere peale kui raha. “Ma olen loobunud kokku lugemast, kui paljud õpilased saabuvad koju läbipekstuna ja tihti taotakse lapsed pildituks.”

See on koht, kus mängu astub Boko Haram. Kui mööda tänavaid jõlguvad miljonid heitunud ja näljas noored poisid, on see islamistide jaoks ammendamatu võitlejate allikas. Boko Harami islamistide poole suunab osad poisid madrasases saudide toel toimuv vahhabiitlik ajupesu. Mõnede jaoks piisab liitumiseks paarisajast nairast. Eriti kui uued sõbrad annavad võimaluse maksta kätte neid hüljanud ühiskonnale. Nii pole ka üllatus, et hulk Boko Harami kõrgemaid juhte on endised almadžirid. Abubakar Shekau, Chibok’i tüdrukute röövi korraldanud psühhopaat, on üks selline. Mõned almadžirid koolitatakse Boko Harami poolt enesetaputerroristideks. Kolm sellist pommilast tapsid mõned nädalad tagasi Maiduguri lähedases külas kolmkümmend inimest.

Nigeeria valitsus on almadžiride probleemi teadvustanud, kuid paraku võib täna probleemi lahendamiseks olla juba liiga hilja. Lisaks islamistidele jahivad lapsi veel kuritegelikud tänavajõugud, pedofiilid ja orjakauplejad. Valitsuse saavutused, vaatamata suurtele sõnadele, on pea olematud. Nigeeria eelmine president Goodluck Jonathan lubas alamdžiride islamistide küüsist päästmise nimel ehitada sadu uusi koole. Hulk hooneid isegi ehitati, kuid tänaseks – kui koolimaju eesmärgipäraselt üldse kasutati –, on need maha jäetud ja laastatud. Probleemist ei julge rääkida ka abiorganisatsioonid peljates, et nii võidakse neid pidada islamivastasteks.

Samal ajal almadžiride hulk aina kasvab. Kuna maapiirkondades möllab islamistide ülestõus, arvavad paljud lapsevanemad, et turvalisem on laste saatmine lähedase linna madrasasse, andmata endale aru lapsi seal ees ootavatest õudustest.

Isa John Bakeni, katoliku preester, räägib kuidas ta on liigagi tihti olnud tunnistajaks laste metsistumisele. Mõned aastad tagasi juhtis ta kogudust Nigeeria piiri lähedal asuvas Gashua linnas, kuhu oli Boko Harami vägivalla eest põgenenud 3000 kristlast. Isa Bakeni nägi oma teenistusaja jooksul oma kiriku liikmeskonna kahanemist kahesajani ja ta pidi matma neli mõrvatud koguduseliiget. Mis preestri usu eriti proovile pani, oli pidev almadžiride poolne vägivald. Teda loobiti kividega ja visati kirikusse loomalaipu. Tema järel käisid almadžiride kambad, kes karjusid: “Uskmatu koer, me tapame su ära.”

Isa Bakeni, kes täna teenib Maiduguris, sõnul oli kõik see psühholoogiliselt väga raske ja ilmselgelt keegi käskis lastel nii teha. “Kahjuks on almadžiride süsteemist saanud lastevanemate jaoks võimalus vastutus oma laste eest kellegi teise kaela heita. Kui lastelt küsida, kus on nende kodu, ei oska või ei taha paljud seda isegi öelda.”

Lääne abiorganisatsioonide jaoks on ka tabu aafriklastele, eriti moslemitele, selgitada mida tähendab vastutus oma pere eest. Abistajad ei lähe kohalike moslemimeeste juurde ja ei räägi neile, et ehk ei ole mõistlik võtta mitut naist, kui ei suudeta oma lapsi ülal pidada. Vaeste meeste mitmenaisepidamist peetakse üheks Nigeeria rahvastikuplahvatuse ja almadžiride tohutu hulga põhjustajaks.

Lääne abiorganisatsioonide asemel on mõistuse hääleks osutunud Nigeeria põhjaosariigi Kano uuendusmeelne emiir Muhammad Sanusi II. Emiir soovib juurutada süsteemi, kus mehed, kellel pole piisavalt materiaalset võimekust, ei tohi võtta rohkem kui ühe naise. “Siin Põhjas me oleme küllalt näinud olukordi, kus mees, kellel pole raha isegi ainsa ülalpidamiseks, võtab omale neli naist. Selline pere toob ilmale kakskümmend last, kes ei saa haridust ning visatakse tänavale ja kellest saavad kas kurjategijad või terroristid,” sajatab emiir.

Tema kõrgus on harjunud võtma sõna tabuteemadel. Eelmisel töökohal, milleks oli Nigeeria keskpanga juhtimine, tõi ta avalikkuse ette riigi naftatööstuses toimunud kahekümne miljardi dollari suuruse pettuse. Kuna ta oli üks vähestest, kellel oli piisavalt oidu ja eeldusi riigi rahapoliitika juhtimiseks, oli tema sõnadel suur kaal.

Kuid keegi ei kuulanud teda. Keskpanga juhi kohalt sai ta vilepuhumise tõttu kiiresti sule sappa. Esitades väljakutse almadžiri süsteemile, on ta kinda heitnud mitte ainult islamistlikule nomenklatuurile, vaid ka maffia-laadis tegutsevatele riigi põhjaosa poliitikutele. Viimased kasutavad almadžirisid samuti enda huvides ära.

“Kui poliitikudki saavad almadžiri süsteemist kasu, siis minu hinnangul ei ole Põhja-Nigeerias poliitilist tahet selle probleemiga tegelemiseks,” leiab isa Bakeni. Teiste sõnadega: probleem, mis sõna otseses mõttes kerjab lahendust, ei näe seda niipea.

Tõlkis Karol Kallas.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA