Kangxi imperaatorite Lõunapiirkondade inspektsioon.Kolmas rull. Jinanist Tai mäeni. Foto: Wikipedia

Kanada majandusteadlane, looduskaitsja ja Hiina keskkonnapoliitika ekspert Patricia Adams uuris läänemaailma roheliste ja Hiina Kommunistliku partei sidemeid ning leidis, et esimesed on teise jaoks “kasulikud idioodid”, vahendab Karol Kallas.

Pealkirja “Punane ja roheline: Hiina kasulikud idioodid” pealkirja kandvas uuringus kirjeldab Adams, kuidas Peking on “porgandi ja kaika” meetodit kasutades käivitanud eduka koostöö Lääne “roheliste organisatsioonidega”. Koostöö tulemusena on nii Hiina enda kui Lääne rohelistest, ilma et need seda nii tajuksid ja saaksid aru oma tegevuse pikaajalistest majandus- ning keskkonnamõjudest, saanud Hiina presidendi Xi Jinpingi hääletorud.

“Nad [rohelised] kiidavad Hiina kliimamuutustega võitlemise lubadusi, kritiseerides samal ajal moe pärast riigi tohutut ja üha laienevat söeelektritööstust. Samal ajal eiravad rohelised sihilikult silmnähtavat: Hiina ei pea rahvusvahelistest lepetest kinni ja riigil pole fossiilkütustest kavaski loobuda, vaid kavatseb nende kasutamist hoopis suurendada. Kui maailm on saamas aru Hiina kuritarvitustest, siis Lääne keskonnakaitsjad vaikivad,” kirjutab Adams. “Hiina mängib nendega kui kasulike idiootidega.”

Uuring avaldati detsembri alguses lobirühma Global Warming Policy Foundation (Globaalse Soojenemise Poliitikate Sihtasutus; GWPF) toetusel, mis nimetab oma eesmärgiks “valitsuste äärmiselt kahjuliku kliimamuutustega võitlemise tegevuse küsimuse alla seadmise”. GWPF asutati 2009. aasta novembris peale nõndanimetatud Climategate skandaali, kui avalikkuse ette toodi kirjavahetus, millest selgus, kuidas maailma juhtivad kliimateadlased manipuleerivad inimkonda ähvardavate kliimamuutuste narratiivi huvides klimatoloogiliste andmetega. Tänaseks on GWPF-ist saanud lobirühm ja mõnda nende juhti nimetatakse ka “kliimamuutuste eitajateks”.

Adams on majandusteadlane ja Kanada mittetulundusühingu Probe International juht, mis tegeleb kolmanda maailma majandusabi ja Hiina keskkonnaliikumistega. Ta on üleilmselt tunnustatud Hiina keskkonnapoliitika ekspert ja üks keskkonnaorganisatsioonide Maailma Vihmametsade Liikumise (World Rainforest Movement) ning Rahvusvaheline Jõgede Võrgustik (International Rivers Network) asutajatest. Teda on kutsutud korduvalt andma nõu USA Kongressile ja Kanada Parlamendile ning ta esineb tihti maailma suurimates meediakanalites. Ehk Adamsi näol ei ole tegemist suvalise “kliimamuutuste eitaja”, vaid tunnustatud eksperdiga.

Uuringufirma Pew Research Centre’i küsitlused näitavad, et avalik arvamus Hiina osas on viimaste aastate jooksul radikaalselt muutunud. Täna nõustub nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides ainult väike osa inimesi kunagi levinud seisukohaga, et Hiina kasvab küll tohutu kiirusega, kuid tegemist on ohutu “hiiglasega”. 

Kuid sellise üldlevinud arvamuse kõrval on üks silmapaistev teisiti arvajate grupp – keskonnaorganisatsioonid. Adamsi sõnul on Hiina toetajaid märgatavalt suurel hulgal “Lääne keskkonnakaitsjate ja nende rahastajate” seas.

“Selle asemel, et suhtuda Hiina rolli maailmas ettevaatlikult, külvavad need grupid riigi üle kiitusega väidetavate keskkonnahoiu saavutuste eest, kasutades ülivõrdes sõnu, nagu “Heraklese vägitegudega võrreldav” (herculean) ja “märkimisväärne”,” kirjeldab Adams roheliste suhtumist Hiinasse.

Greenpeace kirjutab oma ilmavõrgulehel, et “jätkusuutlikkuse esikohale seadmine toetab Hiina üha kasvavat rolli maailmaareenil”. WWF kuulutab, et “president Xi poolt välja kuulutatud uued eesmärgid kajastavad Hiina kõikumatut toetust ja otsustavaid samme kliimaambitsioonide laiendamisel”. Suhteliselt vähetuntud, kuid mõjukas California keskkonnaorganisatsioon Natural Resources Defense Council (Loodusressursside Kaitsmise Nõukogu; NRDC), mis on asutatud samal ajal Greenpeace’iga, on üllitanud raamatu “Kas Hiina päästab maailma?” (Will China Save the Planet?) ja vastus küsimusele on kindel “jah”.

Hiina on sellistele “ülevoolavatele toetavatele keskkonnaavaldustele” omalt poolt vastanud Hiina Kommunistliku Partei kontrollitavates meediakanalites, nagu China Daily ja Xinhua ilmuvate leheküljepikkuste artiklitega, mis kiidavad partnerlust keskkonnaliikumistega.

Mõnel Lääne keskkonnaorganisatsioonil on Hiinas märkimisväärselt palju võimalusi ja vabadusi. Kui 2017. aastal võeti vastu Lääne vabaühenduste tegevust reguleeriv seadus, siis tähendas see paljude jaoks – kelle seas on silmapaistvamad ühendused Amnesty International ja Human Rights Watch – kas väga suuri tegevuspiiranguid või tegevuse lõpetamist. Enne 2017. aastat tegutses Hiinas umbes 7000 välisühendust, millest tänaseks on järele jäänud 553. Neist rohkem kui pooled on eriala- ja haridusühendused ning muud poliitikavälised organisatsioonid. Vähem kui neli protsenti on Lääne mõistes keskkonnaorganisatsioonid, millest kõik “toetavad Pekingi eesmärke”.

Nagu kõik välisorganisatsioonid, millel on Hiinas lubatud ametlikult tegutseda, peab ka “rohelisi” ametlikult toetama mõni vastava valdkonna riiklik institutsioon või valitsusasutus. Tegemist ei ole ainult organisatsioonide rahalise toetamisega, vaid Hiina riigiasutused sekkuvad aktiivselt organistasioonide tegevusse ja juhtimisse. Sellise “tiheda koostöö” sildi all korraldatakse ühiseid nõupidamisi, ringkäike organisatsioonide kontorites, organisatsioonide poolt esitatakse kinnitamiseks aastane tegevus- ja rahastuskavad. Kõik välisorganisatsioonid on lisaks allutatud Hiina Avaliku Turvalisuse Ministeeriumi järelvalvele. Iga rikkumine võib lõppeda vara konfiskeerimise, personali kinnipidamise, tegevuse keelamisega viieks aastaks ja neid otsuseid ei ole võimalik edasi kaevata. Rikkumiseks võib olla näiteks “Hiina rahvusliku ühtsuse, turvalisuse ja rahvusliku harmoonia ohustamine”.

Lääne roheorganisatsioonide ja Hiina Kommunistliku Partei koostöö on ühest aspektist mõistetav. Kui maailm tahab lahti saada fossiilkütuste tarbimise kahjulikest mõjudest, siis pole see ilma Hiinata võimalik ja seda eriti arvestades, et riik paiskab õhku maailma süsihappegaasist 75 protsenti. Vaadates, kuidas Lääne päritolu Hiina keskkonnaorganisatsioonidesse, nagu näiteks Hiina Energia Sihtasutus (Energy Foundation of China), voolavad sajad miljonid dollarid, siis on keskkonnaaktivistid loomulikult rahul, sest “nemad tegelevad planeedi päästmisega”.

Teiselt poolt on rahul ka Hiina kõrgem juhtkond. Kui välismaised toetajad paiskavad riigi keskkonnaprojektidesse tohutuid summasid, siis selle raha jagamist kontrollib Hiina Kommunistlik Partei. Samuti, tänu välisorganisatsioonide tegutsemise reeglitele kontrollib Hiina ka kõiki selle raha eest tehtavaga kaasnevaid üleilmseid avalikke suhteid.

Hiina ütleb organisatsioonidele, nagu Greenpeace: “Kui te tahate rääkida inimõigustest või Kagu-Aasias toimuvast territooriumite hõivamisest, siis me viskame teid riigist välja. Kuid kui te annate endast parima ja räägite, et “Hiina on rohetehnoloogiate juhtriik”, siis on kõik hästi.”

Greenpeace’i Kagu-Aasia üks juhte Li Shuo kiidab järjekindlalt president Xid keskkonnahoidu toetavate avalduste ja Pariisi kliimaleppele pühendumise ning selle eesmärkide täitmise eest. Reaalsus on täiesti vastupidine. Hiina ei täida ühtegi endale võetud kohustust, kuid ometigi Lääne keskkonnaaktivistid jätkavad riigi roheluse kiitmist. Lenini sõnu laenates on selliste keskkonnakaitsjate näol tegemist Hiina Kommunistliku Partei “kasulike idiootidega”.