Foto: Piqsels

ÜRO Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli maailmalõppu kuulutav kollektivistlik "kliimateadus" on saastatud ebausaldusväärsetest andmetest, selgub mõttekoja Clintel Foundationi põhjalikust uuringust.

ÜRO Valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) valedele üles ehitatud kliimapaanikat külvava "teaduse" ebakõladele juhitakse tähelepanul 9. mail avaldatud mõttekoja Clintel Foundationi põhjalikus uuringus, mille seisukohti vahendab The Daily Sceptic

Uuringus on pööratud eriti tähelepanu laialt levinud väitele, nagu vähem kui 80 aastaga ähvardaks Maa kliima soojeneda neli-viis kraadi.

Clinteli sõnul kasutab IPCC säherduste ennustuste koostamiseks peamiselt kahte rada (pathways) – stsenaariumite ennustamist, millised on sotsiaalmajanduslikud muutused kuni aastani 2100 –, mis on "reaalsusest täielikult irdunud" ja mida ÜRO rahastatav kliimaorganisatsioon pihustab laiali üle kõigi oma uuringute ning aruannete. 

Kõnealused rajad, mida tähistatakse SSP5-8.5 ja SSP3-7.0, esitavad uskumatuid väiteid, nagu Maad ootaks ees ennenägematu temperatuuri tõus, mille kohta isegi IPCC enda teadlased leiavad, et selline asi juhtub "väikese tõenäosusega". Selline "väike tõenäosus" on maetud sealjuures sügavale hiljuti avaldatud IPCC Kuuendasse hindamisaruandesse (IPCC Sixth Assessment Report; AR6), kuid seda pole isegi mainitud poliitikategijatele suunatud aruande kokkuvõttes (Summary for Policy Makers; SPM). Clintel juhib tähelepanu, et "nädal nädala järel" avaldatakse uusi uuringuid, milles kasutatakse osutatud äärmuslikke stsenaariume ja millele toetudes avaldatakse karjuvate pealkirjadega artikleid.

Vasakult paremale: vähese soojenemise (RCP2.6), madal-keskmise soojenemise (RCP4.5), kõrge-keskmise soojenemise (RCP6.0) ja suure soojenemise (RCP8.5) stsenaarium. Allikas: Bloomberg  

Meediakanal Bloomberg arvutas hiljuti Google Scholar teaduskirjanduse andmebaasile toetudes kokku, kui tihti iga kliimastsenaarium teadustöödes kajastamist leiab. Nagu näha üleval olevast graafikust, siis kõige äärmuslikumat stsenaariumi mainitakse teaduskirjanduses kõige enam. 

Clinteli sõnul võib ju arvata, et IPCC teeb ainult oma tööd ja hindab ning kajastab ilmunud teadusuuringuid. Samamoodi võib arvata, et IPCC valib välja endale sobivad teadlased ja eirab teadustöid, mis ei sobitu "korrektse" poliitilise narratiiviga. Teistpidi sõnastades paneb IPCC oma kodustele ülesannetele ise hindeid.  

Sellise käitumise üheks tulemuseks on korporatiivses ajakirjanduses leviv kliimapaanika, mis on tingitud osutatud stsenaariumite väärkasutamisest. Näiteks avaldas BBC möödunud märtsis artikli, milles väidetakse, nagu Lõuna-Jäämere hoovuste kiirus aeglustub. Artikkel tugineb teadlastele, kes väidavad, et kiiresti sulav jää aeglustab märkimisväärselt ookeani sügavuses asuvaid hoovuseid. Selleks, et inimesed oleksid piisavalt hirmul, osutati artiklis isegi maailmalõpu filmile "Päev pärast homset" (The Day After Tomorrow).

Tegelik olukord on selline, et Antarktika jääkate pole vähemalt viimase 70 aasta jooksul märkimisväärselt muutunud. Mis samas pole eriti üllatav, sest kõnealuste teadlaste arvutimudelite koostamiseks kasutati RCP8.5 raja andmeid – mille BBC oma loos mainimata jättis. 

Selline teadus ja ajakirjandus võtab kokku, kuidas [IPCC] süsteem ennast taastoodab. "Kui tuntud riigi- ja institutsioonide juhid kasutavad nimetatud stsenaariumit ja rahastavad selliseid andmeid kasutavaid teadlasi, siis säherduse liialdustega stsenaariumi levitamine ning kasutamine jätkub veel pikki aastaid," kirjutatakse Clinteli ülevaates.

Kuidas see on võimalik, et teaduskirjanduses IPCC uuringutes hõlvas nii ülekaaluka koha äärmuslike stsenaariumite kasutamine? Professorid Justin Ritchie ja Roger Pielke Jr pakuvad teadusajakirjas Issues in Science and Technology (Teaduse ja tehnoloogia probleemid) ilmunud artiklis "Kuidas kliimastsenaariumid kaotasid sideme reaalsusega" välja ühe selgituse: "… võimetus parandada iseenda eksimusi on võtnud kliimateaduselt ära võimekuse esitada meie kollektiivse tuleviku kohta usutavaid nägemusi."   

Ritchie ja Pielke'i kokkuvõte ametliku kliimateaduse kohta kõlab: "Jätkuv stsenaariumite väärkasutamine kliimauuringutes on muutunud läbivaks ja sellel on kurjakuulutavad tagajärjed. Seda isegi määral, mida võib seni pidada 21. sajandi teaduse kõige märkimisväärsemaks läbikukkumiseks."   

Toimetas Karol Kallas