Vaga lihtsameelsus ja maailma saatus

Plastikjäätmed. Foto: Bigstockphoto

Kliimaaktivistide valevagadus keskendub välisele muutusele ega suuda tegeleda inimloomusega, üritades muuta vaid käitumist. Naasmine loodust mõistva suhtumiseni on võimalik kahel moel: piirates ahnet laristamist ennetamaks elukeskkonna hävingut või jäädes materiaalsetest hüvedest ilma hävitava sõja läbi, kirjutab emeriitprofessor, kirjanik ja publitsist Timo Vihavainen. 

Selgeltnägija Krõõt (loe Greta Thunberg, tlk) tahab, et me kõik oleksime paanikas ja kahetseksime seda, mida oleme talle ja temasugustele teinud. Miljonid moraalipoosetajad ongi selle uue evangeeliumi vastu võtnud ja lahendavad oma elus nüüd probleemi, mille inimkond on viimase saja aasta jooksul kokku keeranud. Seda võiks pidada isegi tänuväärseks, nii rumal kui see iseenesest ka on. Uus vagadus nõuab nüüd kliimategusid, mis siis piisava hulga puhul annavad isikliku patukustutuse.

Tegelikult on selline olukord tuttav. Matteuse evangeelium ütleb: „Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu kiusatus tuleb!“ (Mt 18:6)

Soodomale ja Gomorrale sadas omal ajal tuld ja tulikive, ent soodomlane Lott, vaga mees, pääses sealt eluga. Naise käsi käis täbaramalt, kuna ta oli sõnakuulmatu ja tema soolasammas on jäänud järeltulevatele põlvedele hoiatavaks eeskujuks. Need kaks linna aga, rüveduse pesad, hävitati, sest neis ei leidunud küllalt õiglasi inimesi ja oletan, et nii juhtuks, näiteks, ka Šanghai, Moskva ja Helsingiga, nimetades vaid mõningaid.

Oleme suurte muutuste keskel. Nüüd on hakatud märkama, et sada aastat tagasi alanud konsumeristlik (tarbijalik, tlk) areng, mis pärast sõda on pööraselt tõusnud, sisaldab eneses liiga suuri ohte, et võiks piiramatult jätkuda.

Selle piiramine on aga juba trikk omaette.

Kui üksikisik astub enesepiiramise ja ehk ka kahetsuse teele, on see tema hinge seisukohast kahtlemata positiivne, ent linna ja planeedi jaoks iseenesest pisiasi, kui tema eeskuju ei järgi miljardid.

Selle juures on aga oht hakata narritama Jumalat, säilitades põhiosa oma vanade pattude koormast ning tegeledes silmatorkava innuga täiesti tähtsusetute asjadega. Avalik keeldumine piimajoomisest ning selle keelamine teistelegi on praegusel ajal üks neist hullumeelsustest, millega soovitakse saada vaga inimese tiitlit. Lahendamist vajab aga hoopis teine probleem. Selle nimi on konsumerism ning see on meie ajastu variant kuldvasika kummardamisest.

Olen sel teemal kirjutanud nii mõndagi, saanud näha ka selle ilmingu üllatavat tõusu õitsenguni ning tõukamas kõrvale kõike muud. Mäletan ka aega, kui seda nähtust mõisteti päris üksmeelselt hukka – ka koolitundides ja kooliõpikutes. Kui me veel suudaksime kukutada selle mammonakummardamise (venelastel oli kommunistliku valitsuse ajal sellele oma nimigi: вещизм), oleme õigel teel, vähemasti meie enda arvates.

Ajaloolane Niall Ferguson on nimetanud konsumerismi isegi lääne tsivilisatsiooni suureks trumbiks, millega ta on suutnud võita teisi. Siiski usun, et naasmine praegusest, enamasti ameerikalikust tarbijalikkusest, lihtsate ja tõelisi väärtusi austava kultuuri juurde on võimalik. Kuid see raputaks meie maailma alustaladeni. Arvan, et see saaks teoks alles pärast hävitavat sõda, ent selle „uususundi“ konsumerismi seemned elaksid üle vist isegi tuumasõja.

Saska Saarikoski kirjutab tänases „hesaris“ (3.10.2019, Helsingin Sanomat, tlk) õudusega sellest, et peaaegu pooled soomlased peavad lärmi kliimamuutuste ümber liialdatuks. Samas tundub ta aru saavat, et see on tingitud hüsteeriast, millega tänapäevased maailmapäästjad oma vagadust esitlevad.

Oma mõistlikkuses on Saarikoski jutt küll erinev lehe põhisuunast ning ta märgib ära sellegi, et meie SKP on tähelepanuväärselt kasvanud just tänu kliimamuutustele. Ent see kasv võib olla osaks just sellest suurimast probleemist. On keeruline ette kujutada tarbimisühiskonda, mis kasvaks lõpmatult, ent samas muutuks üha kliimasõbralikumaks. See ei pruugi olla võimatu, ent praegused tendentsid seda ei luba, eriti kaugemates maades.

Seega, kui tahame ära hoida seda ülemaailmset Soodomat ja osalised lahendused puuduvad, ei piisa isiklikust või oma kodumaal teostuvast kliiimaõiglusest. See küsimus tuleb lahendada globaalsete muudatustega. Konsumerismina tuntud ebajumalakummardamine maha tallata ülemaailmselt ja võimalikult ruttu. See tuleb maha suruda kõikjal. Moralism on siin ilmselt vaid takistuseks eesmärgile pääsemisel.

Timo Vihavaineni blogist tõlkinud Roland Tõnisson

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!