David Reimer Foto: LifeSiteNews

1966. aastal korraldati arstide süül peenise kaotanud poisiga soovahetuskatse, millega sooviti tõestada, et inimeste sugu pole kaasa sündinud. Katse lõppes katsealuse piinarikka elu ja enesetapuga.

David Reimer sündis 22. augustil 1965. aastal Kanada Manitoba provintsi pealinnas Winnipegis vanemana identsetest kaksikutest. Kuue kuu vanusena avastati kaksikutel fimoos, ehk eesnaha kitsenemine. Arstid soovitasid poisid seitsme kuu vanustena ümber lõigata. 27. aprillil 1966. aastal sooritas uroloog Davidi ümberlõikamise operatsiooni. Paraku valisid arstid selleks ebahariliku elektrokauterisatsiooni lahenduse, ehk elektrivooluga kudede kõrvetamise. Protseduuri tulemusena kaotas David jäädavalt oma peenise. Selle õnnetuse peale jätsid arstid kaksikvenna Briani eesnaha operatsiooni ära ja tema fimoos paranes ilma kirurgilise sekkumiseta.

Lapse ja Reimerite pere õnnetuses nägi oma võimalust Baltimore’i Johns Hopkinsi Haigla (JHH) psühholoog John Money, kes soovis tõestada, et sugu ei ole kaasa sündinud. Money veenis Davidi mennoniitidest vanemaid, et need lubaksid poisi tüdrukuks lõigata.

Vanemad nõustusid Davidi soovahetusega. Kuid nad ei teadnud, et Money kasutas last eksperimendis, millega taheti tõestada, et sooidentiteet ei ole inimesele kaasa sündinud ja see kujuneb välja ümbritseva keskkonna ning kasvatuse tulemusel.

Money ja tema kolleegid leidsid, et poisi peenist ei ole võimalik taastada, kuid kirurgiliselt saab Davidile konstrueerida toimiva vagiina. Money kinnitas väidetavalt Reimerite perele, et David jõuab eduka ja seksuaalselt toimiva täiskasvanueani pigem naise kui mehena. Money arvas, et identsete poisskaksikute paar, kellest üks on tüdrukuks lõigatud, lubab tal tõestada oma mitte kaasa sündinud sooidentiteedi teooriaid.

Kahekümne kahe kuu vanusena tehti Davidile Hopkinsis bilateraalne orhidektoomia (lõigati ära mõlemad munandid) ja talle kujundati kirurgiliselt algeline vulva. Uue sooidentiteedi kinnistamiseks nimetati David ümber Brendaks.

Money jätkas Reimerite perele psühholoogilise toe pakkumist ja nad kohtusid soovahetusoperatsiooni tulemuste hindamiseks järgnevatel aastatel korra aastas. Psühholoogi jaoks oli see kaasus soo kui sotsiaalse konstruktsiooni kontseptsiooni tõestamiseks erilise tähtsusega, kuna “Brenda” jagas oma venna Brianiga identseid geene, nad kasvasid ühes peres ja keskkonnas.

“Brenda” ehk Davidi sõnul sundis Money neid lapsepõlves vennaga harjutama seksuaalseid toiminguid, sealhulgas “tõukavaid liigutusi”, milles David pidi kehastama “alumist” naise rolli. Ta on hiljem rääkinud, kuidas ta pidi laskuma neljakäpukile ja kuidas Brian oli tema taga “kube vastu minu kannikaid”. Veel utsitas Money Davidit oma jalgu laiali ajama ja Brianit tema peale heitma. “Konsultatsioonide” ajal kästi lastel ka riided seljast ära võtta ja üksteise genitaale uurida. Vähemalt ühel juhul Money pildistas sellist tegevust.

Kuulsa JHH teadusasutuse ja haigla psühholoog põhjendas selliseid “protseduure”, et “lapsepõlve seksimängud on tähtsad täiskasvanuea tervikliku sooidentiteedi saavutamiseks”. David pidi teismeliseeas tarbima naissuguhormoon(e) östrogeeni, mis pani kasvama ta rinnad.

Hulga aastate jooksul kirjeldas Money oma aruannetes Davidi arengut: “… see on nii selgelt väikese aktiivse tüdruku oma ja nii erinev tema venna poisilikust käitumisest”. Ühe tol ajal Money laboratooriumis töötanud tudengi sõnul valetasid ka Davidi vanemad tema soomuutmisprotsessi mingil põhjusel edukaks.

Ilmselt lapsepõlve läbielamiste tõttu arenes Davidi vennal Brianil hilisemas elus välja skisofreenia.

Kui David sai kolmeteistaastaseks, kannatas ta suitsidaalse depressiooni küüsis ja teatas vanematele, et kui need sunnivad teda veel Money’iga kohtuma, sooritab ta enesetapu. 14. märtsil 1980 tunnistasid vanemad poisile tema soomuutmise üles. 14-aastasena pöördus tüdrukuks opereeritud poiss meheliku sooidentiteedi juurde tagasi ja hakkas ennast taas Davidiks kutsuma. Ta hakkas saama ravi – nagu näiteks testosteroonisüstid, kirurgiliselt eemaldati tema rinnad ja talle rekonstrueeriti peenis –, mis pööras ta tagasi meheks.

22. septembril 1990. aastal abiellus David Jane Fontane’iga ja adopteeris viimase kolm last.

David saavutas rahvusvahelise kuulsuse, kui ta rääkis oma loo Rolling Stone’i ajakirjanikule John Colapintole ja kes avaldas sellest ajakirja 1997. aasta detsembrinumbris pika artikli. Colapinto kirjutas Davidist hiljem ka raamatu “Nagu loodus tema tegi: lugu poisist, keda kasvatati tüdrukuna”.

Viidatud raamatus rääkis endine “Brenda”, kuidas ta lapsepõlves ei teadvustanud ennast mitte kunagi tüdrukuna, kuidas tema kaaslased teda ahistasid ja kutsusid “koopanaiseks” ning kuidas ei satsilised kleidid ega naissuguhormoonid ei pannud teda tundma õrnema soo esindajana.

Davidit saatsid kogu elu probleemid vanematega. Vend Brian suri 1. juulil 2002. aastal antidepressantide üledoosi kätte. 2004. aasta 2. mail teatas naine talle, et soovib lahutust. Kaks päeva hiljem, 4. mail, sõitis David autoga kodulinna Winnipegi ühe toidupoe parklasse ja lasi kärbikuga omale kuuli pähe. Ta oli 38-aastane.

Kolmekümne aasta jooksul kirjeldas Money oma teadustöödes Davidi soovahetust eduka katsena, mis tõestab tema soo kui sotsiaalse konstruktsiooni teooriaid. Selle tõttu sai tema “sugude painduvuse teooriast” hulga arstide ja kirurgide seas valitsev seisukoht. Usuti, et teatud puhkudel on soo vahetamine õigustatud ja selle veendumuse ajel pandi toime tuhandeid soovahetusoperatsioone.

John Money (8. juuli 1921 – 7. juuli 2006) oli Uus-Meremaa päritolu Ameerika psühholoog, seksuoloog ja seksuaalsele identiteedile ning sugude bioloogiale keskendunud teadlane. Ta oli üks esimestest, kes väitis, et “sugu” on hulk sotsiaalseid konstruktsioone, tänu millele kujuneb välja inimeste sooidentiteet.

Money on kirjutanud ligikaudu kaks tuhat teadusartiklit, raamatut ja ülevaadet. Oma elu jooksul pälvis ta üle kuuekümne auhinna ja -kraadi.

1950ndatel aastatel oli Money lühikest aega abielus, kuid tal ei olnud lapsi.

Money üheks teeneks on “perverssus” asemel oskussõna parafiilia käibele toomine, millega kirjeldatakse seksuaalsuunitluse “häireid” nagu nekrofiilia, vuajerism, “liputamine” ja muid sarnaseid kõrvalekaldeid seksuaalsest tavakäitumisest.

Samuti on ta üks esimestest teadlastest, kes pakkusid ja arendasid välja sooidentiteedi, soorolli ja armastusekaardi (inimese emotsionaalne, sisemine joonis, mis määrab tema jaoks ära ideaalsed erootilised ja seksuaalsed olukorrad) teooriad. Money teeneks on ka “seksuaalse eelistuse” asendamine  määratlusega “seksuaalne suunitlus”, millega ta väitis, et külgetõmme – inimeste teineteisele meeldimine – ei ole vaba tahte küsimus.

Money asutas koos pediaatrilise endokrinoloogi Claude Migeoniga JHH-s 1965. aastal Johns Hopkinsi Sooidentiteedi Kliiniku. 1966. aastal alustas JHH soomuutmisoperatsioonide tegemist.

Money oli üks 1969. aastal ilmunud raamatu “Transseksualism ja soovahetus” (Transsexualism and Sex Reassignment) kaasautoritest ja -toimetajatest. Viidatud raamat on tänaseni üks sukku kui sotsiaalsesse konstruktsiooni uskujate “pühakirju”.

Money oli kriitiline ka oma aja kronofiiliat (seksuaalne külgetõmme endast märgatavalt vanemate või nooremate inimeste vastu), eriti pedofiiliat, puudutavate arusaamiste suhtes. Ta leidis, et avalikkus ei tee vahet kiindumuslikul pedofiilial ja sadistlikul pedofiilial. Money oli veendunud, et kiindumusliku pedofiilia sisuks on ainult armastus, mitte seks.

2018. aastal avaldatud Ameerika Pediaatrite Ühingu uuring näitab, et rohkem kui pooled transsoolised meesteismelised ja 30 protsenti transnaisteismelistest on üritanud sooritada enesetappu.