Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu huvikaitse nõunik Alari Rammo. Ekraanitõmmis saatest "Ringvaade"

Tugeva vasakliberaalse suunitlusega Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) ühe pikaaegase eestvedaja Alari Rammo seisukoht, nagu ei sisaldaks EKRE programm ühtegi lubadust kodanikuühiskonna toetuseks, on naeruväärselt valelik, selgitab Varro Vooglaid.

Mõne päeva eest avaldati EMSL-i veebilehel ühenduse ühe pikaaegse eestvedaja Alari Rammo artikkel, mille pealkirjas on püstitatud küsimus "Millise erakonna programm toetab enim kodanikuühiskonda?"

Kohe artikli avalõigus pakub Rammo ka oma küsimusele kokkuvõtliku vastuse: "Lühike vastus on Keskerakond, ent seis on üsna tasavägine. Üksnes EKRE-l pole kodanikuühiskonna toetuseks ühtki lubadust."

Sellise järelduseni jõudmiseks on Rammo ajanud erakondade valmisprogrammides näpuga järge, et tuvastada, mitmele EMSL-i poolt sõnastatud 14-st punktist on neis toetust väljendatud. Selle tulemusel toob ta välja erakondade pingerea kogutud punktide alusel – 28-st punktist kogus Keskerakond 19, sotsid 18, Vabaerakond 13, Eesti200 12, Reformierakond 11, Rohelised 8 ja EKRE ümmargused 0 – jah, null – punkti.

"Ainsana sai teist korda [st nagu ka 2015. aastal] täieliku nulliringi EKRE, kel puudub põhimõtteline huvi kodanikuühiskonna eelduse ehk liberaalse demokraatia edendamiseks, vaid pigem soovitakse inimeste põhiõigusi- ja vabadusi piirata," võtab Rammo oma seisukoha kokku.

Nagu ma eile Facebookis kommenteerisin, peab sellise seisukoha esitaja olema kas lausrumal või raskelt ebaaus inimene.

Esiteks on väide, nagu poleks EKRE-l kodanikuühiskonna toetuseks ühtki lubadust, lihtsalt vale. Et reaalsus on risti vastupidine, see on ilmselge, kui rakendada valimislubaduste hindamisel nüri kvantitatiivse kriteeriumi asemel kvalitatiivset kriteeriumit ehk hinnata mitte temaatiliste punktide hulka, vaid nende sisulist kaalu.

Fakt on see, et parlamendierakondadest lubab üksnes EKRE tagastada rahvale siduva rahvaalgatuse õiguse ehk õiguse algatada parlamendis seaduseelnõusid ning vajadusel ka rahvahääletusi, kui parlament rahva poolt esitatud eelnõud ei toeta. Nagu olen korduvalt selgitanud, kujutab rahvaalgatuse õiguse taastamine endast ülimalt olulist sammu, mis on meie praegust partokraatlikku poliitilist olukorda silmas pidades vähegi tõsiseltvõetava kodanikuühiskonna kujunemise möödapääsmatuks ja hädavajalikuks eelduseks, võimaldades parteide kõrval ka teistel kodanikuühendustel poliitilistes otsustusprotsessides osaleda ja vastavaid otsuseid suunata:

"Ilma otsedemokraatia võimalusteta ei toimi ka esindusdemokraatia, sest need, kes peaks olema rahva esindajateks, ei pea reaalselt rahva tahtega arvestama – nende otsuseid ega ka võimupositsiooni ei saa rahva poolt valimiste vahelisel ajal mitte kuidagi kahtluse alla seada. Just seda me praegusel ajal näeme: rahval pole võimalik algatada rahvahääletusi, ei ole võimalik algatada parlamendis eelnõusid, ei ole võimalik rahvaesindajaid tagasi kutsuda ega ka juba vastuvõetud seadusi kahtluse alla seada, nõudes nende panemist referendumile.

Ilma otsedemokraatlike vahendite tasakaalustava ja kontrolliva toimeta kaob side rahva ja rahvaesindajate vahel ning paratamatult hakkavad rahvaesindajad võõranduma rahvast ning esindusdemokraatia manduma asendusdemokraatiaks. Sellest, kes peaks olema rahva teener, saab rahva peremees. Lõputult ei saa inimesi narrida ka juttudega osalusdemokraatiast, kui see ei kujuta endast lõppastmes muud kui võimalust rääkida, rääkida ja rääkida, ilma, et võimulolijail oleks vähimatki kohustust otsuste langetamisel räägitut mingilgi määral või moel arvesse võtta."

Lisaks rahvaalgatuse taastamisele lubab EKRE erinevalt teistest parlamendierakondadest tagastada rahvale ka võimaluse valida endale ise riigipea ehk anda rahvale tagasi teise elementaarse kodanikuühiskonna eelduseks oleva demokraatliku õiguse, mis 1934. aasta riigipöördega koos rahvaalgatuse õigusega rahvalt ära võeti (tõsi, seda lubab ka Keskerakond, aga nende lubadused antud vallas on juba osutunud alusetuks).

Neile üliolulistele lubadustele ei omista Rammo aga vähimatki tähtsust – tema sõnul olevat tegu lihtsalt populismiga, mis ei vääri tähelepanu, punktidest rääkimata.

Niisuguse naeruväärselt erapooliku ja lihtsalt sisuliselt väära käsitlusega näitab EMSL end jällegi kõige muu kui ausa ja erapooletu kodanikuühiskonna eestkõnelejana, kellena end juba aastaid püütakse esitleda. Muidugi pole see üllatav, pidades silmas, et kõnealuse organisatsiooni näol on tegu juba aastakümneid maksumaksjate kulul elutsenud ja Avatud Eesti Fondi ehk Sorose fondiga tihedaid sidemeid omava vasakliberaalsest ideoloogilisest programmist lähtuva ja seda edendava võltskodanikuühendusega.

Kogu sellest loost peaks aga kõlama jääma lihtne sõnum – nimelt see, et toetades rahvale nii rahvaalgatuse õiguse kui ka riigipea valimise õiguse tagastamist, on EKRE programmis väljendatud poolehoidu reaalse kodanikuühiskonna kujunemise seisukohast ülimalt olulistele põhimõtetele, mille kõrval EMSL-i poolt üles loetud valdavalt kosmeetilised punktid ei maksa suurt midagi. Seda tõdemust tasub valmistel meeles pidada.