Vaimne iseseisvus – riikliku iseseisvuse eeldus ja vundament

Vaba inimese tee on üks – tal on oma tee. Kui tal seda enam pole, siis pole ka teda ennast enam olemas. Tema ees seisab eksistentsiaalne valik, kas elada orjana ehk surra oma loomusele või surra füüsiliselt, ent säilitada selles valikus vabadus, väärikus, õilsus ja sirgeselgsus, ütleb Markus Järvi Objektiivi aastapäevakonverentsil peetud ettekandes. 

Platon küsib oma kuulsas dialoogis “Riik”, mis on õiglus. Sokrates, Platoni teoste peategelane läheneb küsimusel omapäraselt. “Riigi” teise raamatu alguses toob Sokrates võrdluse: kujutlegem, et väga tähtis ja oluline sõnum on kirjutatud väga väikeste tähtedega, mida me õieti ei näe lugedagi. Siis aga ütleb keegi, et täpselt seesama tekst on ju kirjutatud ka suurelt. Kui õnnelikud me oleksime, kui saaksime täpselt sama sõnumi kergema vaevaga omandatud!

Nii on Sokratese arvates lood ka õigluse uurimisega. Õiglus puudutab inimeste vahelisi suhteid ning nagu me hiljem dialoogist teada saame, siis ka suhteid inimese hinge enda osiste vahel. Millises hierarhilises suhtes peaksid paiknema inimeses ihad, tahe ja mõistus?

Sokratese arvates on õigluse olemus nähtav eelkõige ideaalse riigi struktuuris. Kasutades tema enda kujundit, on õigluse olemus kirjutatud ideaalse riigi ülesehitusse suurte tähtedega. Kui tahame teada, mis on õiglus, tuleks inimese asemel uurida riiki – seal on õiglus paremini hoomatav.

Platoni riiki on täiesti õigustatult seostatud totalitaarse riigi hilisemate mudelitega. Kuigi Patoni mõttekäigud on filosoofiliselt nauditavad, on nad minule kui katoliiklikule antiglobalistile, regionalistile ja veendunud subsidiaarsusprintsiibi austajale vastumeelsed.

Igasugune riigitotalitarism, mis sekkub endast madalamate tasandite tegutsemisse, ilma et selleks oleks õiglusest ja ühisest hüvest lähtuv vajadus, on mulle vastuvõetamatu. Inimesed, perekonnad ja kohalikud omavalitsused peaksid olema võimalikult iseseisvad ja autonoomsed, eeldusel, et nad ei tee sigadusi ja ei riku moraaliseaduse põhiprintsiipe.

Selleks et näha inimest, vaatab Platon riiki. Minu tagasihoidlikul hinnangul tuleks Platoni lähenemine aga ümber pöörata. Selleks, et vaadata riiki, tuleks vaadata inimest. See isiklik lähenemine, mille vundamendiks on isiklik vastutus.

Riigis ei saa olla õiglust, kui selle moodustavad inimesed ei ole õiglased. Riigis pole tarkust, kui selle kodanikud, või vähemalt eliit, pole targad.

Vastus küsimusele, millist Eestit ma tahaksin vaimse iseseisvuse perspektiivis, juurdub isiklike valikute pinnasele. Isaiah Berlini vabaduse tuntud definitsiooni järgi on olemas kaks vabaduse mõistet: vabadus millestki ja vabadus millekski. Vabadus piiravatest või takistavatest teguritest on eeldus selleks, et võiks sündida vabadus püüelda hüvelise eesmärgi poole.

Kogu taasiseseisvuse aja on Eestit juhtinud poliitikud, kes on lähtunud ühest ja samast dihhotoomiast ehk topeltjaotusest: kas helpida tuleb angloameerikalikku globalismi ja selle Euroopa varianti kogu sinna juurde käiva kompotiga, või tuleb kapituleeruda ja saada osaks Leningradi oblastist.

Eesti oma tee ei ole selles kontekstis tulnud kõne allagi. Miks? Kes või mis on Eesti pannud Eesti sellesse Prokrustese sängi?

Kas tõesti ainult meie geopoliitiline positsioon ja meie rahva väiksus või on tegu sügava alaväärsuskompleksiga, mis põhimõtteliselt ei tunnista mitte mingeid muid variante, kui vaid allaheitlikust kas ühe või teise isanda ees?

Kui me ei ole põhimõtteliselt isegi mõttelise eksperimendi korras võimelised ette kujutama Eesti enda teed, siis oleme me ju orjad! Meid juhib allaheitlik vaim, millel on ainult üks eksistentsiaalne küsimus. Me ei taha vastust küsimusele, kes ma ise olen ja kuidas enda olemist kindlustada ja täiustada, vaid keda teenida ja kelle ees lipitseda, et enda olemist, pange tähele, mitte iseolemist, vaid enda tühipaljast allasurutud eksistentsi säilitada.

Mis üldse on sellise eksistentsi õigustus? Ma tahan lõpus tsiteerida ühte ettekande alguses mainitud filosoof Platoni kõige vabastavamat mõtet: vaba mees kardab orjust rohkem kui surma.

Vaba inimese tee on üks – tal on oma tee ja kui tal seda pole, siis teda ennast pole. Tema ees seisab eksistentsiaalne valik, kas elada orjana ehk surra oma loomusele või surra füüsiliselt, ent säilitada selles valikus vabadus, väärikus, õilsus ja sirgeselgsus.

Eesti rahvas ei ole vaba. Me oleme asetanud ennast vaimsesse Prokrustese sängi. Selle asemel, et ennast lahti murda ja Prokrustesele koht kätte näidata, kalkuleerime me tema piinariista loogikas. Kas parem oleks see, kui meie liigeseid venitataks või oleks soodsam hoopis jalgade ära lõikamine?

Me peame ennast sellest piinariistast lahti murdma. Parem on hävineda kui alluda piinariista loogikale. Kui me siit sängist ei tõuse, siis pole meid lihtsalt olemas. Või isegi kui me füüsiliselt olemas oleme, siis see, mis säilib, on mõttetu ja väheväärtuslik kõlu, lihtsalt üks kompleksides tõmblev mass, mis nimetab ennast Eesti rahvaks.

Me oleme liiga väikesed, et endas aristokraatlikku vaimu mitte välja kujundada.

Kodumaisest aristokraatiast on meil eeskuju juba olemas. Selleks on pilt Vabadussõja aegsest Reaalkooli õppursõdurist, kes istub, relv käes, padrunivöö üle õla ja vaatab oma siira ja puhta noorukipilguga tulevikku.

Ta teab, et juba mõne nädala pärast võib ta olla langenud, ent tema olekus väljendub ohvrimeelsus ja süütus. See süütus põletab Eesti edasised arengud, sobingud Nõukogude Liiduga, vennatapjaliku reeturlikkuse küüditamiste käigus ja tänapäeva poliittehnoloogiad ja mahhinatsioonid pihuks ja põrmuks.

Õppursõduri pilgus väljendub süütuse ja patriootliku armastuse ideaal, mille üle peaksime eelkõige tänapäeva segaduses mõtisklema. Vaadates hoolikalt selle noormehe silmadesse, võin öelda, et just sellist Eestit ma tahangi.

Igaviku palge ees omandab isamaa-armastus igavikulised mõõtmed ja samas puudutab see igat inimest isiklikult. Meie riik ja ühiskond on niivõrd vaba, väärikas ja üllas, kuivõrd on seda tema kodanikud. Meie voorust, vabaduseiha ja ohvrimeelt pole ju vaja kellelegi teisele, peale meie enda.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige. Alates 2018. aasta novembrist on ta portaali Objektiiv peatoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.