Stanfordi ülikooli professor John Ioannidis. Foto: kuvatõmmis

Mitmel pool maailmas on läbi viidud esialgsed koroonaviiruse antikehade uuringud, mis justkui näitavad viiruse üllatavalt suurt levikut. Nende uuringute metoodika on aga saanud teadlaste poolt karmi kriitika osaliseks. 

Saksamaal, Hollandis ja mitmel pool USAs läbi viidud uuringud on näidanud populatsiooni nakatumise tasemeks 2% – 30%, kirjutab ajakiri Science. Kui ka vaid 2% populatsioonist oleks nakatunud, tähendaks see, et diagnoositud COVID-19 juhtumid moodustaksid ainult murdosa tegelikest. See tähendaks omakorda, et valdav enamus haigestumisi toob kaasa vaid kergeid või lausa märkamatuid sümptomeid. Näiteks Eestis oleks siis 26,560‬ juhtumit, samas kui ametlikult on meil diagnoositud vaid 1605.

Esialgsete uuringute täpsus on paljude teadlaste poolt siiski kahtluse alla seatud. Samuti kurdavad kriitikud, et selliseid uuringuid on korduvalt otse meediale saadetud, ilma et asjatundjad saaksid eelnevalt väiteid kontrollida. Kriitikud on murelikud ka seetõttu, et mitmed sääraste uuringute autorid, näiteks professor John Ioannidis, on juba enne igasuguseid tulemusi kutsunud üles praegu kehtivaid liikumis- ja muid piiranguid leevendama.

Palju vastamata küsimusi

Esimesena avaldasid antikehade uuringu sakslased. 9. aprillil peetud pressikonverentsil teatas Bonni ülikooli viroloog Hendrik Streeck esialgsetest tulemustest Heinsbergi linnas, kus elab umbes 12 500 inimest ja mida viirus on raskelt räsinud. Tema sõnul leiti 500 testitud linnaelaniku hulgas antikehi 14 protsendil. Võrreldes seda registreeritud surmajuhtumitega, järeldasid Saksa teadlased, et viirus tapab vaid 0,37% nakatunutest. Nende väitel on karjaimmuunsus juba tekkimas ning poliitikud võiksid piiranguid lõdvendama hakata.

Streeck oli juba enne uuringutulemuste selgumist väitnud, et viirus on kardetust ohutum ja piirangud võivad teha lõpuks rohkem kahju, kui viirus ise. Berliini Charité ülikooli haigla viroloog Christian Drosten ütles aga meediale, et Streecki uuringust ei saa mingeid järeldusi teha.

Ta viitas ebakindlusele selle osas, kuivõrd antikehad tegelikult immuunsusele viitavad. Samuti tõi Drosten välja, et uuringus oli testitud terveid perekondi, kes võisid olla juba üksteist nakatanud. Seega võib uuring näidata kunstlikult suuremat nakatumise protsenti.

Matemaatiline probleem

Streeck ja tema kolleegid väitsid lisaks, et nende poolt kasutatud testi spetsiifilisuse määr on üle 99%. Spetsiifilisus näitab seda, kuivõrd suur osa tegelikult terveid inimesi ka terveks loetakse, ehk teisisõnu tõenäosust, et terve inimene ei saa ekslikult valepositiivset diagnoosi.

Kui see näitaja on 99%, siis saab eksliku valepositiivse tulemuse vaid iga sajas terve inimene. Taani teadlased aga leidsid testi kontrollides, et selle spetsiifilisus on vaid 96%, st valepositiivse diagnoosi tõenäosus nakatumata inimesel on 4%. Kuigi vahe ei pruugi tunduda suur, siis tegelikult tähendab see, et 70 inimese seas, kellel testimine leidis antikehad, võis valepositiivseid olla üle tosina. Teisisõnu, on tõenäoline, et tegelikult leidus antikehi märksa väiksemal osal testitutest, kui Streeck ja tema kolleegid väidavad.

Californias avaldati eelmisel nädalal aga 3300 inimest uurides saadud tulemused. Uuringut juhtisid Stanfordi ülikooli teadlased, kes värbasid Santa Clara maakonna inimesi Facebooki reklaamide kaudu. 50 inimest andis positiivse proovi – umbes 1,5%. Pärast rahvastiku koosseisu arvesse võtmist leidsid teadlased aga, et tegelik antikehade määr maakonnas võib olla isegi 2,5-4,2%.

See tähendaks nende sõnul, et tegelikke nakatunuid on diagnoositutest kuni 50 korda rohkem, ning viitaks väga madalale suremusele. Nii leidsid uuringut vedanud teadlased Eran Bendavid ja eelpool mainitud John Ioannidis, et karmid piirangud tuleks üle vaadata.

Uuringu üks autoritest, molekulaarbioloogia kraadiga riskikapitalist Andrew Bogan avaldas samal päeval ka Wall Street Journalis arvamusartikli, kus samuti piiranguid leevendama kutsus. "Kas poliitikud oleksid riskeerinud kümnete miljonite töökohtade kadumisega, kui nad oleks algusest peale teadnud, et koroonaviiruse surmavus on sarnane tavalisele gripile?" kirjutas Bogan. Algselt ei olnud arvamusartikli juures kirjas, et mees ise uuringuga seotud oli.

Stanfordi uuringu probleeme hakati koheselt lugematutes Twitteri lõimedes ja blogipostitustes lahkama. Esiteks on tõenäoline, et Facebooki kaudu värvates panid end uuringusse kirja paljud inimesed, kellel oli juba esinenud koroonaviirusele viitavaid sümptomeid ja kes tahtsid end nüüd testida. See lükkaks positiivsete proovide määra võrreldes populatsiooni tegeliku keskmisega kunstlikult üles.

Teine probleem on selles, et kui testitud grupis pole tegelikult eriti palju positiivseid, ning testi valepositiivsuse määr on samas kõrge, võib see tulemusi oluliselt moonutada – halvemal juhul võib valepositiivseid tulemusi olla isegi rohkem, kui õigeid positiivseid.

Kolmandaks osales uuringus ka suhteliselt vähe madala sissetulekuga ja vähemuste hulka kuuluvaid inimesi, mis võis samuti tulemusi moonutada.

Seni kõrgeim antikehade leviku määr on avastatud väikeses uuringus, mis tehti ühes Bostoni eeslinnas. Sealse haigla patoloogid võtsid kahe päeva jooksul vereproove 200 tänaval jalutanud juhuslikult inimeselt ja leidsid lausa 31,5% positiivseid. Jällegi on aga küsimus kasutatud testi spetsiifilisuses, mis eri allikate väitel kõigub 90% ja 99,5% vahel.

Tuleb olla ettevaatlik 

Maailma Terviseorganisatsiooni diagnostikaekspert Mark Perkins ütles Science'ile, et isegi kui seniste uuringute tulemused oleks usutavad, ei oleks piirangute lõdvendamine karjaimmuunsuse argumendile toetudes veel kaugeltki õigustatud – selleks oleks vaja 45-60% suurust nakatumist. Praegu pole teada ka see, kuivõrd antikehade olemasolu tegelikku immuunsust tähendab. Samuti pole teada, kui kaua tekkinud immuunsus püsida võiks.

Tõenäosusteooria ekspert Nassim Taleb on aga konkreetsemalt Ioannidist kritiseerides juba varem juhtinud tähelepanu, et kui faktide osas on ebakindlus, tuleb seda tõlgendada vajadusena olla rohkem, mitte vähem ettevaatlik. Tema sõnul ei saa praeguses olukorras teha informatsiooni vähesusest järeldust, et "oht pole tõestatud" ja et seega oleks karmid piirangud justkui põhjendamatud.

Toimetas Jaanus Vogelberg