Välisabi toetab korrumpeerunud valitsusi ja aeg on see lõpetada

Enesetapurünnak Kabulis 11.02.2020. Foto: Scanpix

Eesti avalikkuses on tõusnud teemaks, et suhteliselt vaene riik, nagu seda on Eesti, jagab iga aasta välisabina laiali üle miljoni euro ja käesoleval aastal on teiste riikide abistamiseks ette nähtud 1 220 000 eurot. Venezuela päritolu ajakirjanik José Niño juhib libertaaride meediaportaalis tähelepanu, miks välisabi toimib täpselt vastupidiselt selle näilistele eesmärkidele.

Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi vastuoluline tagandamisprotsess sai alguse kui Trump nõudis väidetavalt sõjalise abi eest Ukrainale president Volodõmõr Zelenski käest informatsiooni oma poliitliste vastaste Joe Bideni ja tema poja Hunter Bideni ukraina äride kohta. Kui “vilepuhuja” väitis, et Trump võib olla kuritarvitnud oma ametipositsiooni, algatas Ühendriikide juhtiv klass kiirkorras tema vastu tagandamisuurimise. Viimased kuud on poliitikavaatlejad jauranud teemal, millised järelmid võivad sellel kõigel olla, kuid tavainimesed on veeretanud oma elu viisil, nagu seda teevad inimesed, kes ei sõltu riigivõimu heldetest armuandidest.

Nüüd kui tagandamisprotsess on möödanik, siis on ehk võimalik rääkida olulisematest asjadest nagu näiteks abi andmine välisriikidele. Rohkem kui seitsekümmend viis aastat on välisriikide abistamine mänginud Ameerika Ühendriikide välispoliitikas tähtsat rolli. 2019. aastal kulutati välisabile 39,2 miljardit dollarit ja hinnates, millele see kulus, jääb asjast üpris niru mulje.

Näiteks kooliõpikud paistavad välja kui lihtne välisabi lahendus, kuid nagu kõigega, mida valitsus teeb, käib välisabigagi kaasas ohtralt punaseid jooni. Ladina-Ameerika teemalise majandus- ja poliitikaajakirja Econ Americas peatoimetaja Fergus Hodgson juhib tähelepanu, seletades miks riigid nagu Haiiti ja Etioopia ei saa kuidagi probleemidest lahti, et “arenguabi vahenditest jõuab ainult väga väike osa sihtkogukondadeni”. Mis veelgi tähtsam, Hodgson seletab lahti ebameeldiva tõsiasja, kuhu suurem osa välisabist tavaliselt jõuab:

“Kohustusliku osa abist konfiskeerivad Ameerika Ühendriikide bürokraadid ja -valitsuse poolt palgatud alltöövõtjad. Teine märgatav osa läheb abi saavate riikide linnaelanikele, keskklassile või ennast süsteemi sisse söönud partneritele. Ühe viiendiku USA abist jagavad laiali sihtriikide kohalikud omavalitsused, mis kipuvad olema korraga nii korrumpeerunud kui ebakompententsed.”

Riigid, kuhu suurem osa välisabist jõuab, ei ole üldjuhul institutsionaalselt sugugi korras. Sõjast räsitud riigid nagu Afganistan (5,1 mlrd $), Iraak (880M$) ja Jeemen (565M$) olid näiteks 2018. majandusaastal suurimad välisabi saajad. Kaks esimest neist on saanud pihta USA invasioonidega ja üritusele teha neist Lääne tüüpi demokraatiad on kulunud sõdade algusest rohkem kui viis triljonit dollarit. Mis puutub Jeemenisse, siis on USA tiritud tänu “erisuhtele” Saudi-Araabiaga sealsesse varisõtta. Kuid peale kahte aastakümmet riikide ülesehitamist pole piirkonna konfliktidele lõppu ikkagi näha.

Tänu Ameerika Ühendriikide valitseva klassi venevastalisusele, oli Krimmi konfliktis kerge asuda Ukraina poolele. Selle tulemusena andis USA 2018. aastal Ukrainale erinevat abi 559 miljoni dollari ulatuses. Abi Ukrainale oli ka möödunud absurdse tagandamisprotsessi keskmes.

Mitte ükski eelpoolnimetatud riikidest ei ole haldussuutlikuse eeskujud. Transparency International’i 2018. aasta korruptsioonitabelitest selgub, et Afganistan, Iraak, Ukraina ja Jeemen olid korruptsiooni poolest vastavalt 172., 168., 120. ning 176. kohal.

Välisabi soodustab halba käitumist

Välisabi ei ole arengumaade jaoks rikkaks saamise lahendus. Jõukuse kasvatamise asemel, käivad sellega kaasas hulk ebameeldivaid nähte. Sellised programmid ei ole ka tasuta. Keegi peab need kuskil kinni maksma. USA endine Kongressisaadik ja tuntud ühiskonnategelane Ron Paul on välja öelnud mõtte, et “välisabi võtab raha ära rikaste riikide vaestelt ja annab selle ära vaeste riikide rikastele inimestele.”

Tänu pidevale välisabile ei pea abi saavad valitsused enam vastutama oma riigi kodanike ees. Teades, et Ameerika Ühendriigid maksavad nagunii kõik kinni, pole valitsustel enam mingit soovi midagi korda teha või hoida korruptsiooni kontrolli all. Nii nagu Ameerika pankade halbade otsuste kinnimaksmisega, julgustab korrumpeerunud valitsuste või teatud grupeeringute rahastamine ainult halba käitumist.

Washington on arukast majandusest liikunud nii kaugele, et see käsitleb maksumaksjate higi ja verd kui suvalist sisendit, mille saab elanikkonnalt välja pigistada ja ühe seadusepügala liigutamisega piiri taha saata. Kõike seda tehakse andmata omale aru, millised on selliste poliitikate paratamatud tagajärjed.

Majandusteadlase Frédéric Bastiat’i essees “See mis on nähtav ja see, mis ei ole” tuuakse välja hulgaliselt punkte, mis puudutavad valitsuse raha laiali jagamist, nagu näiteks seda on välisabi. Mida nähakse, on see, kuidas abi vastuvõttev valitsus tänu abile teeb midagi ära ja see meeldib nii abisaaja riigi eliidile kui USA välispoliitika kujundajatele.

Samas mida ei nähta, on reformiliikumised, mis leiaksid aset normaalses poliitilises olukorras. Sellised liikumised mängivad võtmetähtsusega rolli riikide vabastamisel korruptsiooni ja vaesusetsüklist. Kuid kui olukorda sekkub välisabi, siis võimul olevat (korrumpeerunud) valitsust hoitakse reformimeelsete fraktsioonide arvelt üleval.

Rääkides ameerika maksumaksja seisukohalt, siis see raha tuleb nende taskust. Ideaalses maailmas peaks see raha jääma maksumaksjate kätte ning leidma kasutust erasektoris. Kahjuks suurem osa poliitikuid ei pea sellistest tõekspidamistest miskit. Välisabi lepingute allkirjastamine ja selle järgnevad ego upitamised on Washingtoni “heategijatele” nii vastupandmatud, et välisabi kullarongi hoitakse hoolikalt rööbastel.

Ei tohi ka ennast petta. On viimane naiivsus arvata, et arengumaad saavad tänu Esimese maailma abile kuidagi maagiliselt rikkaks. Selline suhtumine ignoreerib vabu institutsioone, eraomandit ja riikide iseseisvust. Ehk lahendusi tänu millele on riikidest, nagu USA, on saanud ajaloo rikkaimad maad. Kui poliitikakujundajad tahavad näha, kuidas arenenud riikide klubiga liitub rohkem riike, tuleb mõelda senisest märksa erinevamalt.

Kaaluda võiks järgmiseid alternatiive

Arengumaade rahalisele abistamisele on hulga asjakohasemaid alternatiive. Esiteks aitavad majanduslikule arengule kõige rohkem kaasa kahepoolsed vabakaubanduslepingud. Suurenevad kaubamahud ja investeeringud kergitavad arenevate riikide elatustaset, avades samas rikaste riikide äriinimeste jaoks uusi turge ning tuues tarbijate jaoks turule uusi kaupu ning teenuseid.

Teine alternatiiv välisabile oleks üliõpilaste ja teadlaste vahetusprogrammid, nagu seda oli 1950ndatel Chicago Ülikooli ja Tšiili Pontifikaalse Katoliku Ülikooli koostöö. Tänu viidatud programmile koolitati välja uus põlvkond vabaturumajanduse eestvedajaid, tänu kellele sai Tšiilist Ladina-Ameerika üks majanduslikult võimekamaid riike. Selliseid vahetusprogramme saab ilma riigi poolse sekkumiseta laiendada kõigile abi vajavatele riikidele.

Mitte kumbki viidatud lahendustest ei nõua tohutute summade kulutamist või sõjalist sekkumist. Santiago de Chile ja Kinshasa vaesusega aitab kõige paremini võidelda nende riikide kaubeldavate varade kasvatamine, mitte ameerika kodanike raha konfiskeerimine ja selle suvaliselt abina laiali puistamine. Rikkuse suurendamiseks tuleb vähendada regulatiivseid barjääre, kaitsta eraomandit, laiendada kaubavahetust ja edendada muudel viisidel kapitali loomist.

Artikkel on ilmunud algselt portaalis mises.org.

Tõlkis Karol Kallas

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!