Ülle Madise tõdes "Pealtnägijas", et valitsuse kehtestatud maskikandmise kohustus oli sisuliselt põhjendamatu, sest tavaline kirurgimask ei takistanud viiruse levikut. Kui nii, siis oli niisuguse kohustuse kehtestamine selgelt põhiseadusvastane. Kahju, et Madise ei öelnud seda õiguskantslerina avalikult välja toona ega ütle tegelikult ka nüüd, tõdeb Varro Vooglaid.
Vaatasin hiljuti „Pealtnägija" usutlust õiguskantsleri ja tulevase Vabariigi Presidendi Ülle Madisega ning eriliselt torkas silma üks lõik, mis tõstatab mitmeid tõsiseid küsimusi.
Selles lõigus, mis on esile toodud, osutab Madise ühemõtteliselt, et valitsuse kehtestatud maskikandmise kohustus oli sisuliselt põhjendamatu, sest tavaline kirurgimask ilmselgelt ei takistanud viiruse levikut. Seejuures oli vastav teadmine olemas juba kohustuse kehtestamise ajal.
Kui maskikandmise kohustusel puudus sisuline võime täita eesmärki, millega seda põhjendati, ning see kandis üksnes sümbolväärtust, siis oli niisuguse kohustuse kehtestamine selgelt põhiseadusvastane: pelgalt sümbolväärtus ehk inimestele hirmu ja olukorra tõsiduse tunnetuse sisendamine ei saa olla inimeste põhiõiguste piiramise legitiimne eesmärk – seda enam, kui piirangute tegelikku eesmärki varjatakse ja avalikkusele esitatakse eesmärkide kohta valelikke põhjendusi.
Kahju, et Madise ei öelnud seda õiguskantslerina avalikult välja toona ega ütle tegelikult ka nüüd.
Vastupidi, selles saatelõigus ütleb ta, et ei kritiseeri neid, kes pidasid maskikandmise kohustuse kehtestamist sümbolväärtusega sammuks, millega ühiskonna ohutaju üleval hoida, sest neil võivad olla teistsugused tõekspidamised. Aga tegelikult peaks kritiseerima, sest sedasi inimeste põhiseaduslikke õigusi piirata ei tohi – ka mitte teistsugustest tõekspidamistest lähtudes.
Reaalsus on ju see, et paljud inimesed said toona üksnes sümbolväärtusega ehk sisuliselt põhjendamatu piirangu mittejärgimise eest riigilt karistada. Selle peale ütles Madise toona hoopiski, et valitsuse kehtestatud piiranguid tuleb täita, isegi kui see ei meeldi.
Sama põhimõtteline järeldus, mida toonitasin eelnevalt maskikandmise kohustuse kohta, kehtib ka vaktsiinipasside süsteemi kohta.
Inimeste kõrvaldamine suurest osast ühiskondlikust elust, sealhulgas kaitseväe ja teiste riigiasutuste teenistusest, lihtsalt sellepärast, et nad ei nõustunud laskma endale ja oma lastele ebavajalikke ja lõpetamata ohutusuuringutega eksperimentaalseid aineid süstida, oli karjuvalt ebaõiglane ja sellisena ka põhiseadusvastane.
Ka see tulnuks selgelt välja öelda juba toona, kui inimesi nende valikute tõttu ühiskondlikust elust kõrvale tõrjuti ja neile väga tugevat survet avaldati.
Veel kord: öelda niisuguses olukorras, et piirangute kehtestajaid ei ole põhjust kritiseerida, ei ole õige.
Kui riigivõimu teostamisel tehakse inimestele ülekohut ja piiratakse põhjendamatult nende põhiseaduslikke õigusi, siis tuleb sellele selgelt osutada – eriti õiguskantsleril, kelle üheks keskseks ülesandeks on seista selle eest, et riigivõimu teostataks põhiseaduse ja seaduste kohaselt.
Soov hoiduda konfliktidest ja säilitada kõigiga häid suhteid on inimlikult mõistetav, kuid õiguskantsleri ametis ei saa see olla olulisem kui ebaõigluse vastu ja põhiseaduslike õiguste kaitseks selgesõnaline väljaastumine.