Eesti lipp ja käerauad. Kompositsioon: Bigstockphoto

Mari-Vivian Ellam seletab vastulauses Ivan Makarovile, miks kandis tema artikkel pealkirja "Kas eestlaste geneetika oli 90ndatel, kui kandsime Euroopas litside ja varaste mainet, teistsugune?"

Jaanipäeva paiku ilmus Eesti Päevalehe veebis minu artikkel pealkirjaga „Kas eestlaste geneetika oli 90ndatel, kui kandsime Euroopas litside ja varaste mainet, teistsugune?" Paljusid lugejaid, kaasa arvatud mu enda tuttavaid, see pealkiri pahandas ja riivas sügavuti. Ivan Makarov kirjutas koguni siinsamas Objektiivis, et sellise oma rahvuse solvamise eest saaks normaalses riigis (Poolas) 1–10 aastat vabadusekaotust ning nimetas mind estofoobiks. 

Olen selle artikli ja sellega kaasneva üle palju juurelnud ning jõudnud järeldusele, et tegemist on äärmiselt õpetliku looga meile kõigile. Kõigepealt ütlen kohe ära, et ma ei ole kunagi eestlasi nimetanud litsideks ja varasteks, seda on teinud teised: soomlased, rootslased, sakslased.

Et ma nende arvamuse nõnda mustvalgel jaanipäeva hommikul esile lasin tuua, on muidugi minu süü. Kas ei peaks me eestlastena hoopis oma rahvust üles tõstma, mitte mis tahes viisil maha kiskuma? Kas sellise pealkirja peale ei ole eestlasel õigus solvuda ja vihastada? Muidugi on, täielikult on! Kui me ei vihastuks, ei oleks meis kübetki rahvuslikku uhkust. 

Rahvuslik identiteet moodustab olulise osa inimese isiksusest ja minapildist. Kui keegi ründab kuidagi seda rahvust, siis inimene kipub jõulisemalt reageerima, kui adekvaatne oleks. Nii, nagu mustanahalised reageerisid musta kurikaela tapmisele, nii reageerisid ka inimesed minu artikli pealkirjale: kumbki ei süvenenud sisusse, asja olemusse, üks rünnakuna tunduv aspekt pani neid reageerima ja tegutsema.

Mõned mu sõbrad on öelnud, et neil polnud tahtmistki seda artiklit lugeda, aga just seda oleks vaja olnud. Siis nad oleks mõistnud, milles oli asi, millest tuli selline pealkiri, mis neid solvas ja riivas. Aga on ka mõistetav, et nad seda teha ei tahtnud ega suutnud. Kes ikka tahaks lugeda artiklit, mille pealkiri on juba solvav? Kas tõesti peaks inimesel olema tahtmist veel rohkem sõimata ja solvatud saada? Mõistan täielikult, miks inimestel seda soovi polnud. Ehkki artikkel polnud vähimalgi määral eestlasi solvav, siis kuidas oleks lugeja seda osanud ette teada?

Nii et üks oluline õppetund, mida selle artikli kirjutamine andis, oli arusaam, et kui tahan kellelegi oma sõnumit edasi viia, siis ma ei või teda solvata ega vihastada. Võiks ju mõelda, et ma ärritan inimest tema tähelepanu tõmbamiseks (seekord polnud see siiski mu kavatsus, pealkirja oma loole ei pannud mina), kuid rünnates inimese identiteeti, ajame inimese nii vihale, et teda enam ei huvita, mille jaoks tema tähelepanu tõmmati või mida öelda taheti. 

Kõik seesama kehtib mis tahes inimrühma puhul: liberaalid, homoseksuaalid, vähemusrahvused jt. Kui keegi ütleb kristlaste kohta midagi solvavat, siis mina kristlasena tunnen end solvatuna ja olenemata sellest, kas öeldu oli tõsi või mitte, tahan end kaitsta. Nii on ka vastaspoolega. 

Kui tahame inimesi enda poolele võita, oma sõnumi nendeni viia, peame olema sõnadega ettevaatlikud ja eelkõige õppima neid mõistma. Negatiivne jääb alati kauemaks ja pikaajalisemalt meelde. Nii mäletavad eestlased veriseid ristisõdu ning toovad seda põhjuseks, miks ristiusk on neile vastumeelne. Palju vähem mäletatakse ja räägitakse näiteks  18. sajandi vennastekoguduse ärkamisest, mis pani eestlasi südamest Jumala poole pöörduma, muutis nende elusid ja tõi kristliku kultuuri päriselt eestlaseni. See on inimpsühholoogiale omane, et negatiivne mõjub tugevamalt ja jääb paremini meelde, see on ellujäämiseks vajalik, et me ohtu märkamata ei jätaks. 

Niisiis tahaksin, et sellest minu artiklist jääks inimestele meelde see tunne, kuidas solvav fraas halvab täielikult analüüsi- ja vastuvõtuvõime ning tekitab soovi end kaitsta ja vastast rünnata. See kogemus võib olla suureks abiks elus, kui soovime debattides vastaspoolt veenda, talle oma sõnumit edastada. Heaga jõuab inimesele lähemale kui kurjaga.