Tiziano Vecelli maal "Kristus ja abielurikkuja naine". Foto: Wikimedia Commons. "Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu," sõnas Issand abielurikkujale naisele peale serda kui ta oli talle patud andeks andnud.

Kui armastus ja vabadus lahutatakse pattulangemist eirates piibellikest kõlblusnormidest ja tõstetakse esile ainsate otsustavate kriteeriumitena, siis sellega moonutatakse kristlikku õpetust ja arusaama Jumala tahtest meie suhtes. Kristlik halastus seisneb patustaja kahetsusele juhtimises, mitte tema pattude õigeks tunnistamises. Patust tuleb armastada, aga pattu ei saa heaks kiita, tuletab Meie Kiriku peatoimetaja Veiko Vihuri.

Neljapäeval, 21. oktoobril, käis TV3 saates «Duubel» EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats. Vestlusteemaks oli kiriku suhtumine seksuaalvähemustesse. Usutlusest jäid kõlama mõtted, et Piiblit on läbi aegade erinevalt tõlgendatud ja see pole nagu tolmuimeja manuaal, mida kõik ühtmoodi mõistavad; et Jeesus ei tulnud traditsiooni ega ühtegi institutsiooni kaitsma; et abielu defineerimine ei tee kedagi õnnelikumaks.

Nende väidetega on nii ja naa. Tõepoolest on Piiblit läbi aegade erinevalt tõlgendatud, ainult et valesti tõlgendajaid nimetab kirik hereetikuteks või ketseriteks. Teiseks, Jeesus ise on öelnud, et Ta ei tulnud tühistama käsuõpetust, vaid seda täitma – kusjuures abielu küsimuses oli Ta kirjatundjatest hoopis rangemal seisukohal ja kuulutas selle lahutamatuks. Kolmandaks, õigusnormid ei pruugi kedagi tingimata õnnelikuks teha, aga nad on vajalikud selleks, et ühiskond saaks toimida.

Millest Annika Laats aga rääkimata jättis, oli kiriku õpetus homosuhete kohta. Kirik ei ole homoliitude seadustamise vastu mitte niivõrd sotsiaalse konservatiivsuse tõttu (ettevaatlikkus kõlblusnormide ümbertõlgendamisel) või murest ühiskonna sidususe pärast (soov säilitada erinevate gruppide vahel tasakaal), vaid seetõttu, et Jumala ilmutuse kohaselt on homoseksuaalsed suhted patused.

Ma tsiteerin 2008. aastal vastu võetud Eesti Kirikute Nõukogu dokumenti “Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses”:

“Kõige üldisemas mõttes peetakse homoseksuaalsuseks kalduvust ihaleda või sugulisse vahekorda astuda oma soolise inimesega. Kuna Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides – sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.”

Valgustusjärgne liberaalne inimesekäsitus on teinud kõige mõõdupuuks inimese vabaduse, mis väljendub tema eneseteostusõiguses ja mis seisab kõrgemal religioossetest moraalipiirangutest. Sellest tulenevalt kasutatakse homosuhete õigustamise puhul sageli järgmist argumenti: kui kaks täiskasvanud inimest soovivad vastastikusel nõusolekul ühte heita, miks peaksid need, kellesse see ei puutu, neile seda õigust keelama?

Sellele võib vastata, et kui need suhted jääksid privaatsfääri, siis ega ju ei keelatagi, ent ühiskondliku tunnustuse korral puudutab see ka ülejäänud inimesi – näiteks riigiametnikuna, teenindajana, lapsevanemana jne. Uus ideoloogiline lähenemine surutakse peale kogu ühiskonnale. Kõik saavad sellest ühel või teisel viisil puudutatud.

Annika Laats väljendas kõnealuses saates oma heameelt paavst Franciscuse pärast, kes oli äsja avaldanud toetust samasooliste partnerlusseadusele sõnadega: “Homoseksuaalsetel inimestel on õigus olla osa perekonnast. Nad on Jumala lapsed ja neil on õigus perekonnale. Keegi ei peaks olema välja tõugatud või selle tõttu õnnetuks tehtud.”

Sellega, et kõik inimesed on Jumala lapsed, kristlased ei vaidle. Jumal on meie Looja. Hoopis teine asi on halastuse ettekäändel teatud eluviisidele ühiskondliku tunnustuse andmine. Ukraina kanoonilise õigeusukiriku kantsler, metropoliit Antoni ütles kommentaariks paavsti sõnadele: “Kristlik halastus seisneb patustaja juhtimises kahetsusele, mitte tema pattude õigeks tunnistamises. Kaastunne ei tähenda õigustamist.” See on klassikaline kristlik positsioon. Patust tuleb armastada, aga pattu ei saa heaks kiita. Patuse kõrval tuleb seista, aga mitte toetada tema kavatsust elada patus.

Liberaalses teoloogias kaldutakse Piiblis nägema pigemini inimlikku päritolu dokumenti, mille tähenduse mõistmine sõltub kontekstist, s.t ajast ja kohast. Liberaalse teoloogi jaoks on Piibli normid ajas muutuvad ning ennekõike tulevat lähtuda armastuse nõudest. Osundan teoloog Johann-Christian Põderi arvamusavaldust: “Tänase luterliku eetika järgi ei peaks abielu ja teiste sotsiaalsete institutsioonide puhul lähtuma nende n-ö otsesest jumalikust päritolust. See tähendaks inimlike eluvormide ja kultuuriliste nähtuste jumalikustamist, nendest tegelikult puuslike tegemist.”

Varem on ta öelnud: “Luterlikust vaatenurgast võib aga öelda, et eetiline pluralism on mõneti isegi luterliku eetika tunnusmärk, olles seotud kristlase vabaduse ja isikliku vastutusega. Evangeelne eetika ei ole jumalikult etteantud autoritatiivne reeglistik, vaid püüd tõlgendada meie elupraktikat Jumala armastuse valguses.”

Kui armastus ja vabadus lahutatakse pattulangemist eirates piibellikest kõlblusnormidest ja tõstetakse esile ainsate otsustavate kriteeriumitena, siis sellega moonutatakse kristlikku õpetust ja arusaama Jumala tahtest meie suhtes. Teiste sõnadega, meil on tegemist ilmselge hereesia ehk valeõpetusega.

Kahtlemata jätab avatud, tolerantne, inimesi mõistev hoiak moodsas ühiskonnas kristlasest igati vaga mulje. See on kooskõlas ilmalike liberaalsete väärtustega, mis on olemuselt ebakristlikud. Aga mulle meenub väljapaistva ameerika luterliku teoloogi Carl E. Braateni ütlus, et vanaaja kiriku ketserid olid ka kõik vagad mehed. Nende vagadus ja sarm ei teinud paraku kahjutuks nende valeõpetust, mis saadab eksitatud hinged hukatusse.

On kuratlik panna ette inimesearmastaja mask ja juhtida oma ligimene samm-sammult igavesse hukatusse.

Artikkel avaldati algselt portaalis Meie Kirik.