Foto: SAPTK

Tuntud keeleteadlane Mati Hint kirjutab algselt Rail Balticu küsimuses avaliku pöördumise teinud 101 kultuuri- ja ühiskonnategelasele saadetud kirjas, et Eesti poliitilises kultuuris on vaja saavutada muutus, mis teeks raskemaks määramatuse ja vastutamatuse soos edasimüttamise, kus toiteahelad otsustavad ja nende ahelate ülalpidajaid koheldakse vähimagi otsustusõiguseta alamrahvana. Eesti poliitilisse kultuuri peab tulema mingilgi määral arusaamine, et valitsejad on rahva teenrid.

I Sada putinlast ja üks eksitatud lammas

Sõbrad, kirjutan teile haigevoodis viimaseks advendiks jõulujutu. Inspiratsiooni sain oma kunagise (1980-ndad) üliõpilase Andres Reimeri kommentaarist minu kirjale Delfis (15.12; 11:16). Andres Reimer on väga kurb, et olen lasknud ennast eksitada lühikese ajalooga propagandaühingu poolt, mis tahtlikult kahjustab Eesti huvisid. Aga Reimeri hinnang minu isikule annab mulle lootust: kui ma saan aru, et minuga on manipuleerinud, mind on ümber sõrme keeranud ja eksiteele viinud meiega konkureerivate riikide huvide esindajad, siis ehk võin ma mõtelda, et saan amnestiat. Selleks on muidugi vaja, et ma endas selgusele jõuaksin, kes ja mis on mind kallutanud ühinema Eesti riigile vaenuliku propagandaorganisatsiooniga. Kas on selleks ehk kunagine peaminister Andres Tarand? Või Viivi Luige “Seitsmes rahukevad” ja “Rängast rõõmust”? Või Valdur Mikita oma udujuttudega maast ja metsast? Või Tõnis Mägi oma vägeva “Koiduga”? Kelle ma valin oma hinge hukutajaks, kelle vastu hakkan andma tunnistusi (tehes uurimisorganitega koostööd)?

Eesti riigile vaenulikule lühikese ajalooga propagandaühingule on niisiis juba riigireetmise süüdistus esitatud (Andres Reimeri isikus korduvalt). KGB ajal oli selline praktika: enne dissidentidele süüdistuse esitamist või enne kohtuprotsessi viibis mõni tuntud ajakirjanik mõne aja dissidentide magamistoas (voodi all) ja kirjutas siis “Edasis” oma muljetest (mul on need väljalõiked originaalkujul alles, võib võrdluseks vaja minna). Üle-eelmisel öösel rääkis Nõmme raadios Tiit Madisson ja võrdles seda praktikat praegu prokuratuuri poolt Savisaare “süüasjas” praktiseeritavaga. (Nõmme raadio ei ole minu lemmik: aga vahel tahan lihtsalt veenduda, kas see endiselt jõuab alati mistahes teemat käsitledes “Lili-Marleenini”, leegionini ja Hitlerini. No muidugi, kuhu see siis jääb! Aga vahel on kommentaarid tabavad, vähemalt otsekohesed.) Lühikese ajalooga Eesti-vaenulik propagandaühing on saanud esimesed süüdistused ajakirjanduses ja võibolla unistatakse juba ka uurimisorganite poolt süüdistuse esitamisest. Kunagi kaugemas ajaloos kirjeldataks seda protsessi (kui see peaks tulema) kohtumõistmisena Eesti uusnomenklatuuri (ENSV kommunistliku nomenklatuuri jäänuste + järelpõlve ning korruptiivse uustõusikluse homogeenne ja omavahel solidaarne ringkaitses ühendus – see oleks minu definitsioon) ja selle tentsikute toiteahela põhjendatuse kahtluse alla seadjate üle. (Vabandust, lause sai keeruline.)

Huvitav, kas kellelegi on veel mõista antud, et teda on eksitusse viidud, et tuleks kahetseda ja välja astuda Eesti riigile vaenulikust lühikese ajalooga propagandaühingust? Nii need asjad tavaliselt käivad, ega siis töömeetodid selles valdkonnas praegu põhimõtteliselt erine 40 kirja ajaga võrreldes.

Kui Andres Reimer oleks aus ajakirjanik (nagu ta 1980-ndate lõpus Põlva “Koidus” minu mälestuses oli), siis püüaks ta saada selgust näiteks sellistes asjades: 1) missugune on see isikute ring, kes on huvitatud RB gigantomaanilise projekti elluviimisest; 2) mis on RB gigantomaanilise projekti eestvedajate palgad + boonused; 3) kui palju oma klanni inimesi saavad need juhid projekti kaasata (praegu ja tulevikus); 4) kuidas see juhtgrupp kujunes ja kuidas see on struktuurilt laienenud; 5) miks telliti RB tasuvusanalüüs võimalikult kaugelt ja mitte kuskilt ligemalt (vrd: miks ei tellitud praame Soomest ja Norrast, rääkimata sellest, et neid polnud üldse vaja, korralikud praamid ja suurepäraseim opereerimine olid olemas; aga vaja oli luua platvorm korruptsiooniks; RB-ga ju sama); ja veel palju muud. Kui kellelgi oleks oma töökohaga seoses eeldusi nendele ja teistele küsimustele vastamiseks, siis on see Andres Reimer. Ent Andres Reimer ei esita selliseid küsimusi, selle asemel mõtleb ta välja “lühikese ajalooga propagandaühingu”. Kas Andres Reimeril on mingeid andmeid, et “lühikese ajalooga propagandaühing” on loodud võõrriigi huvide edendamiseks ja Eesti riigi huvide kahjustamiseks? Kui on, siis kust sellised andmed pärinevad? Või on üksnes suunised selliste kahtlustuste esitamiseks, aga siis küsiksin, kust ja kellelt need suunised tulevad? Tuletaksin Andres Reimerile meelde, et sellised organisatsioone mõtles aktiivselt välja NKVD, eriti Kirovi tapmisest alates, ning see jäi ka KGB leivanumbriks. Kui Andres Reimer peab selliseid insinuatsioone lubatuks, siis kurvastab see mind väga. Ja mitte ainult ei kurvasta, vaid sunnib ka küsima: miks küll?

II 101 ja meie mõttekaaslaste roll

Eesti poliitilisse kultuuri peab tulema mingilgi määral arusaamine, et valitsejad on rahva teenrid.

Ilmselt ei saa me loota, et Andres Reimer või Andreas Kaju kirjutavad usaldusväärse suurteose RB afääri kohta. Aga vaja vähemalt materjalikogu on. Rääkisime sellest põgusalt nädal tagasi Elvas Marju Lepajõega, ka tema arvas, et meie ponnistusest peaks tulema nii 500-leheküljeline koguteos. Seda on vaja mitmel põhjusel. Kõige olulisemaks põhjuseks on vajadus saavutada poliitilises kultuuris mingi muutus, mis teeks raskemaks sellises määramatuse ja vastutamatuse soos edasimüttamise, kus toiteahelad otsustavad ja nende ahelate ülalpidajaid koheldakse vähimagi otsustusõiguseta alamrahvana. Me ju saame aru, et isegi kui me saavutame RB-projekti mõningase mõistlikustamise, ei muutu midagi, kui ennast eliidiks ja otsustajateks positsioneerijate positsioonidele astumine või trügimine jääb sama läbipaistmatuks kui seni. Ma usun, et meie listis avaldatud materjalid võimaldavad õnnestunud valiku korral anda lisaimpulsi nõudmaks valitsemise, otsustamise ja tasustamise suuremat läbipaistvust. Sest muidu kordub kõik uuesti järjekordses megamastaabis. (Kas praamidest ja metsaseaduse muudatusest ei ole ühe aasta kohta juba küllalt?) Eesti poliitilisse kultuuri peab tulema mingilgi määral arusaamine, et valitsejad on rahva teenrid. Ülo Vooglaid tuletab seda väsimatult meelde, aga seni tulemusteta. Vaja on analüüsi, kuidas sellise valitsemiskultuurini jõuti ja mis osa on sellel teekonnal etendanud valimissüsteem (mina lisaksin ka e-valimised) ja õiguskaitsesüsteem.

Mind teeb veidi ärevaks ka see, millise tooniga kommentaarides, aga aeg-ajalt ka ajakirjanduses kasutatakse sõnu kultuuritegelane ja ühiskonnategelane. Assotsiatsioonid Goebbelsi ja Ždanovi mõtteavaldusteni on kerged tulema. Tühi nendest anonüümsete kommentaaride purskajatest, aga kui ka ajakirjanik ei saa aru, et tal on õnn olla eestlane ainult eesti kultuuri olemasolu tõttu ja et seda kultuuri ei loo keegi muu kui eesti kultuuriinimesed, siis on mängus tahtlik koha kättenäitamine: olge vait, jääge oma liistude juurde, imege nurgas näppu. Eesti mentaliteedis on nagunii kõrvuti kaks vastandlikku poolust: üks imetleb ja hindab haridust ja teine esindab haritlasviha, põlastades kõike, mis ei ole otseselt materiaalne ja kasulik.

Selle aasta viimases Sirbis (“Mustade elevantide aasta”) ajavad peaaegu küünilise avameelsusega juttu kolm elukutselist propaganda- ja ideoloogiatöötajat: Urve Eslas, Andreas Kaju (NB), Tarmo Jüristo. Nad räägivad tõejärgsest ühiskonnast, Lääne väärtustest ning nende ebaselgusest ja paljust muust. Küllap nad teavad, millest räägivad, ja küllap nad on ka väga hästi kursis, kuidas on tõe ja tõe ignoreerimisega lugu Eesti valitsusringkondades. Mina ei oska sellest pikast ja erudeeritud vestlusest leida märke, mis viitaksid Euroopa ühisele moraalile (või üldse moraalsusele), poliitilisele kultuurile (või üldse kultuurile). Lootusrikkama tuleviku perspektiivi ka ei pakuta. Tõejärgses ühiskonnas on muidugi ükspuha, kas pakutakse või ei pakuta. Tundub üldse, et kõik ongi ükspuha. Tõde ja vale on võrdsed, ainult et vale toob rohkem sisse. Kas oleme jäänud elama heasse uude ilma, kus on raske kohaneda ja kus väärtused on ainult udutamine?

Viimase advendi tervitusega Mati Hint