Riigikogu liige Varro Vooglaid (EKRE fraktsioon) esitas esmaspäeval koos fraktsioonikaaslastega arupärimise peaminister Kaja Kallasele (Reformierakond) valikabortide riikliku rahastamise kohta, kuna tema sõnul valitseb Eestis paraku juba pikka aega häbiväärne olukord, kus riik ei kaitse kõige olulisemat inimõigust ehk õigust elule kõigi inimeste suhtes võrdsetel alustel, vaid võimaldab ja rahastab igal aastal tuhandete sündimata laste tapmist.
"Eestis valitseb paraku juba pikka aega selline häbiväärne olukord, kus kõige olulisemat, kõige kesksemat, kõige primaarsemat inimõigust ehk õigust elule ei kaitse riik kõigi inimeste suhtes võrdsetel alustel. Meie põhiseadus ütleb paragrahvis 16, et igaühel on õigus elule. Ja lisab paragrahvis 12, et kõik on seaduse ees võrdsed, millest võiks ju järeldada, et kõikide inimeste õigust elule peaks kaitsma võrdsel alusel, võrdsel määral. Aga reaalselt see kahjuks nii ei ole," juhatas Vooglaid oma arupärimise riigikogus sisse.
"Mitte ainult ei jäta riik täitmata oma kohustust kaitsta veel sündimata lapsi tapmise eest, vaid veelgi enam: valitsus on juba palju aastaid, mitte ainult praegune valitsus või ka eelmised valitsused, on juba palju aastaid rahastanud kõiki aborte sõltumata nende põhjusest. Me ei räägi ainult nendest abortidest, mis tehakse meditsiinilisel näidustusel, vaid ka nendest abortidest, mida võiks nimetada valikabortideks – lihtsalt, ilma näidustuseta."
Vooglaid tõi seejärel välja, et paraku on Eestis 1956. aastast, mil abort Nõukogude Liidu poolt Eesti territooriumil seadustati, sünnieelselt tapetud juba rohkem lapsi, kui on praegu Eestis elanikke. Ja kahjuks on see tapmine massilises mastaabis jätkunud ka pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Ja kuigi abortide arv on aastate jooksul märkimisväärselt langenud, on siiski olukord selline, et 2020. aastal tapeti sünnieelselt valikabordi teel 3256 last, 2021. aastal 3125 last ja 2022. aastal 3204 last.
"Selliste faktide taustal on loomulikult raske rääkida Eesti Vabariigist kui õigusriigist. Õigusriik peaks olema selline riik, kus on tagatud kõikidele inimestele nende inimõigused, ennekõike nende kõige olulisem inimõigus ehk õigus elule, ja kus kõikide inimeste inimõigusi kaitstakse võrdsetel alustel," rõhutas ta.
"Pidades silmas, et õiguskantsler Allar Jõks on juba rohkem kui 20 aastat tagasi öelnud oma ametlikus arvamuses, et põhiseadusest tulenev õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele ning riigil on kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule, oleme esitanud proua peaministrile kolm küsimust," jätkas Vooglaid.
Esiteks soovib ta vastust küsimusele, kas veel sündimata inimestel on Vabariigi valitsuse käsitluse kohaselt kõigi teiste inimestega võrdne õigus elule ning kui ei ole, siis miks? "Milliste muude ühiskonnagruppide liikmetel on sellisel juhul põhiseaduslik õigus elule piiratum kui teistel ning kes ja milliste kriteeriumide alusel seda otsustab?" lisas ta juurde.
Teiseks soovis Vooglaid vastust sellele, millega õigustab Vabariigi valitsus ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta ehk omal soovil tehtud abortide riiklikku rahastamist Vabariigi Valitsuse määruse "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu" alusel, olgugi et rasedus ei ole haigus, pole selle katkestamine ilma meditsiinilise näidustuseta tervishoiuteenus? "Kuivõrd rasedus ei ole haigus, ei saa ju raseduse katkestamist käsitleda ka tervishoiuteenusena. Kas Vabariigi Valitsus käsitleb normaalset rasedust haigusena?" täiendas ta oma küsimust.
Kolmandaks soovis ta teada, "mida kavatseb Vabariigi valitsus teha, et tagada veel sündimata inimestele eluõiguse kaitse kõigi teiste inimestega võrdsetel alustel? Milliseid õiguslikke samme on plaanis astuda ja mida kavatsetakse teha, et tõsta avalikkuse teadlikkust probleemist, eriti noorte seas, kellel seisab laste saamine veel ees? Kas on plaanis käivitada temaatilisi kampaaniaid või algatada hariduslikke programme?"
Kallas: sündimata laste õiguste kõrgemale seadmine kahjustaks naiste "inimõigusi"
Vooglaiu esimesele küsimusele vastas peaminister Kaja Kallas, et valitsus lähtub oma tegevuses põhiseadusest ning riigikogus vastuvõetud seadustest ning tõi välja, et põhiseaduse paragrahvist 19 tulenevalt on igal inimesel õigus enesemääramisele, mis muu hulgas hõlmab soo jätkamist, perekonna loomist ning kehalist puutumatust.
"Riigikohus on kinnitanud, et inimväärikus on kompleksne põhiõigus, mille elemendiks on muu hulgas ka õigus kehalisele puutumatusele," ütles Kallas.
"Õiguskantsler on 2014. aasta 3. juuni pöördumises riigikogule selgitanud, et põhiõiguse kaitsealas on naise vabadus olla rase ning naise õigust vabalt otsustada enda kehalise puutumatuse sekkumisse. Sarnaselt sunniviisilise abordiga riivab inimese vabadust ka see, kui naist sunnitakse rasedust lõpuni kandma olukorras, kus ta on teinud teadliku otsuse oma rasedus katkestada. Sündimata inimeste õiguste kõige suurem vastuolu on just naiste inimõigustega. Kui seada sündimata laste õigused naiste omadest kõrgemale, siis kahjustatakse naiste põhiõigusi."
Kallase väitel kuulub õigus elule alles inimese elusalt sündimise hetkest, kuid samas nendib, et Eestis omandab laps mõned õigused ka juba enne sündimist. "Väga lugupeetud ekspertidele" tuginedes selgitab ta, et rasedust võib katkestada kuni 22. rasedusnädalani ehk siis ajani, mil loode muutub eluvõimeliseks ka väljaspool emakat. Alates sellest ajast kaalub siis lapse õigus elule üle naise enesemääratlemise õiguse.
Kallas: riiklikult peavad olema tagatud ohutud, kättesaadavad ja taskukohased raseduse katkestamise "teenused"
Teisele küsimusele vastates ütles Kallas, et valitsus ei käsitle normaalset rasedust haigusena, lisades, et Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu koondab endasse enam kui ainult haiguste raviteenuseid.
"Omal soovil raseduse katkestamine on Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus üks vähestest protseduuridest, kus on kindlustatud isikul omaosaluse määr, mis ulatub 30%–50%-ni teenuse hinnast," selgitas peaminister, nimetades sündimata laste tapmist "protseduuriks" ja "teenuseks".
Kallas jätkas, et raseduse katkestamist käsitlevates "teaduspõhistes" uuringutes on jõutud järeldusele, et abordi kättesaadavus ei muuda üldjuhul raseduse katkestamise otsust, kuid mõjutab selgelt raseduse katkestamise "kvaliteeti".
"Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) abordihoolduse juhendi kohaselt ei mõjuta riiklikult abordi keelustamine või piiramine, sealhulgas selle riiklikult mitterahastamine, naise otsust rasedust katkestada, vaid piirab naise võimalust ohutuks teenuseks."
"WHO ohutu abordi tervishoiusüsteemi tehnilised, poliitilised juhised näevad ette, et riiklikult peab seadusega olema reguleeritud ja tagatud ohutud raseduse katkestamise teenused ning need peavad olema kõigile naistele kergesti kättesaadavad ja taskukohased, kuna väga piiratud ja kättesaamatu teenus muutub sageli jõukamate privileegiks, seades ülejäänud ebavõrdsesse olukorda ning põhjustades illegaalsete abortide valiku järgselt naiste surmajuhtumeid ja haigestumisi," väitis Kallas.
Seega on tema sõnul ohutu abordi seadustamine riigi sotsiaalne ja rahaline vastutus ning selle [sündimata laste tapmise – toim.] "teenuse" hinnastamisel on arvestatud ka tõsiasja, et illegaalsete abortide tüsistuste ravimise kulud võivad olla suuremad kui omal soovil raseduse katkestamise teenuse riigipoolne rahastus.
Kallase sõnul liigume õiges suunas: aborte vähendavad paremad teadmised pereplaneerimisest ja seksuaalharidusest
Vooglaiu kolmandale küsimusele vastates väitis Kallas, et soovimatuid rasedusi ja aborte vähendavad paremad teadmised pereplaneerimisest ja seksuaalharidusest:
"Adekvaatse ja tõenduspõhise nõustamise kättesaadavuse parandamise kaudu on võimalik otseselt vähendada soovimatuid rasedusi ja abortide arvu. Erinevate nõustamiste võimalused on üle Eesti kättesaadavad. Selleks on avatud noortekabinetid, emadusnõuanded, kus tegutsevad naistearstid, ämmaemandad, raseduskriisinõustajad, psühholoogid. Nõustamise käigus keskendutakse nii seksuaalharidusele, sealhulgas soovimatu raseduse vältimise nõustamisele ja ohutute rasestumisvastaste vahendite nõustamisele."
Kallas leiab, et noorte harimine on oluline hariduse igas astmes, kus tuleb käsitleda kõiki eelpool nimetatud teemasid ning vähem oluline ei ole ka lastevanemate harimine. Näiteks pakuvad tema sõnul perekoolid erinevaid vanemlusega seotud teemasid loengute ja kursustena.
Kallase sõnul on raseduse katkestamine omal soovil või meditsiinilisel näidustusel põhjalikult reguleeritud valdkond: "Igale abordile eelneb kohustuslik nõustamine, mis on raseduse katkestamise lahutamatu osa. Samuti on võimalik enne otsuse tegemist suunata naine kriisinõustaja juurde, et leida parim võimalik lahendus ja pakkuda kriisis olevatele naistele või peredele mitmekülgset tuge."
Lõpetuseks tõi ta välja ka statistika, mille kohaselt on viimase kümne aasta jooksul abortide arv langenud ligi poole võrra ehk 6459 pealt 3282 peale. See langustrend näitab tema hinnangul selgelt, et oleme liikunud õiges suunas.
Ta leiab, et "avaliku arvamuse kampaania" korraldamise asemel on inimeste teadlikkuse tõstmine nii pere planeerimise kui ka seksuaalhariduse osas efektiivsem ja tõenduspõhiselt toimiv viis inimeste käitumise muutumisel.
"Ja kui vaadata, siis tõesti, raseduse katkemine või katkestamine omal soovil, 1996. aastal oli neid 16 239 ja tänaseks on jõutud 3200-ni," lõpetas Kallas "positiivsel" noodil.
Vooglaid Kallasele: kas te tõesti arvate, et õigus lasta tappa ära oma laps enne sündi on inimõigus?
Pärast peaministri sõnavõttu küsis Vooglaid temalt, et kas ta tõesti arvab, et õigus lasta tappa ära oma laps enne sündi on inimõigus: "Kas naistel on inimõigus sellele, et peab olema võimalik lasta oma laps enne sündi ära tappa?"
Vooglaiu sõnul muudaks see sellisel juhul täiesti groteskseks inimõiguste idee, sest inimõigused peaksid kaitsma inimesi vägivalla eest, mitte tagama inimestele võimalust rakendada teiste suhtes vägivalda.
Täiendavalt küsis ta Kallaselt, et kuna põhiseaduslik õigus elule laieneb ka veel sündimata inimestele, millest tulenevalt on riigil kohustus kaitsta veel sündimata laste õigust elule, siis kuidas on võimalik omavahel ühitada riigi kohustust kaitsta õigust elule ning ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta abortide riiklikku rahastamist? "See on ju loogiliselt võimatu," nentis Vooglaid.
Kallas: kuni "loode" muutub eluvõimeliseks väljaspool emakat, ei ole tal õigust elule
Kallas vastas, et see ei ole mitte tema seisukoht, vaid seda seisukohta on väljendanud ka riigikohus ja õiguskantsler. Seejärel argumenteeris ta, et õigus elule on seatud 22. rasedusnädalaga, pärast mida pole lubatud enam aborti teha.
"Rasedust võib katkestada kuni 22. rasedusnädalani, kui loode muutub eluvõimeliseks väljaspool emakat. Enne seda ei ole tal selliseid õigusi, nagu teie väidate. Ja sealt lähebki see tasakaal, et naistel on ka õigused, mis nende keha puudutavad, keegi teine ei saa neile öelda, mis nad oma kehaga teevad või ei tee," kordas Kallas feministide stamploosungit.
Vooglaid: kui kõige nõrgemate inimeste õigust elule ei peeta pühaks, siis räägib see väga palju meie ühiskonna moraalse palge kohta
Riigikogu kõnepulti naasnud Vooglaid rõhutas, et arupärimise esitanud konservatiivid soovivad seadusi, mis kaitseks lapsi tahtliku tapmise eest ning mille kohaselt oleks kõikidel inimestel Eestis tagatud võrdne õigus elule, nagu põhiseadus seda nõuab. Kuna kõik on seaduse ees võrdsed, siis tähendab see ühtlasi, et kõikide inimeste õigust elule tuleb kohelda võrdselt.
"Fakt on see, et Eesti Vabariik praegusel hetkel ei ole riik, mis kaitseks kõikide inimeste kõige elementaarsemat õigust, eluõigust võrdsetel alustel – ei ole. Ajaloos on varem olnud riike, kus näiteks ei kaitsta juutide elu teiste inimestega võrdsetel alustel. On olnud ühiskondlikku konteksti, kus ei kaitsta mustlaste elu teistega võrdsetel alustel. Meie oleme sisuliselt samasugune riik, lihtsalt see grupp, kelle õigust elule kaitstakse vähem kui teiste omasid, juhtub olema veel sündimata lapsed."
"Ei ole mõtet endale vastu rindu taguda ja rääkida, et me oleme õigusriik ja meie jaoks siin inimõigused püha ja me kaitseme kõikide inimõigusi võrdsetel alustel. See ei vasta tõele. See on täiesti vale. Eesti Vabariigis 2022. aastal, kust pärineb meie viimane statistika, rohkem kui 3000 last tapeti enne sündi ära tahtlikult haiglates arstide osalusel ja Vabariigi valitsus maksis selle suures osas kinni. Fakt. See on Eesti Vabariigi reaalsus," rõhutas Vooglaid.
Tema sõnul on tõsiasi see, et iga rahva ja riigi moraalset palet saab hinnata, tuginedes sellele kriteeriumile, kuidas kaitstakse kõige nõrgemate ühiskonnaliikmete, kõige nõrgemate ja kaitsetumate inimeste kõige elementaarsemaid õigusi: "See on kõige parem kriteerium selle hindamiseks. Ja kui me näeme, et kõige nõrgematest inimestest, kes iseenda eest seista ei saa, sõidetakse julmalt üle, isegi nende õigust elule ei peeta pühaks, siis see räägib meile midagi sellest, väga palju sellest, milline on meie ühiskonna moraalne pale ja moraalne kvaliteet."
Vooglaid: ka loode on inimene, kes omab loomuomast inimväärikust ja õigust elule
Oma sõnavõttu jätkates rõhutas Vooglaid, et inimõiguste üldteooriat õppinud juristina peaks Kallas teadma, milleks on üleüldse inimõigused fenomenina Teise maailmasõja järgselt esile kerkinud:
"Kogu selle inimõiguste kaitse rahvusvahelise projekti tuumaks on ju idee, et kõiki inimesi sõltumata nende nahavärvist, sõltumata nende vanusest, sõltumata nende soost, sõltumata nende puudelisusest, ükskõik millisest muust kriteeriumist tuleb kaitsta võrdsetel alustel inimeseks olemise faktist tulenevalt. Kui keegi on inimene, siis on temal kaasa antud, inimloomusest tulenevalt kaasa antud inimväärikus ja selle inimväärikuse tõttu tuleb kaitsta tema elementaarseid õigusi."
Seetõttu on tema sõnul täiesti asjatundmatu näiteks jutt, mida rääkis kõnepuldis kolleeg Karmen Joller, et inimõiguste kaitse peab olema seotud sellega, kui arenenud on näiteks kellegi organid, sest inimväärikuse olemasolu ei sõltu sellest, kui arenenud keegi on: "Inimväärikuse olemasolu ei sõltu sellest, kas keegi on terve või puudega, ei sõltu sellest, mis soost keegi on. Eks? Inimene omab inimväärikust tulenevalt inimeseks olemise faktist."
Sellepärast on Vooglaiu arvates on täiesti jabur jutt, nagu ei oleks enne 22. nädalat sündimata inimene mitte inimene, vaid loode: "Loode on ka inimene. Ei ole nii, et enne on loode, siis on inimene. Loode on lihtsalt üks inimese arengufaas, täpselt nagu vanur, eks ole, on samamoodi inimene nagu kõik teised on inimesed, selle pärast et vanur on üks inimese elufaas. Või teismeline või keskealine või midagi muud sellist. Nii et see jutt ei ole lihtsalt absoluutselt tõsiseltvõetav."
Seejärel rõhutas ta veelkord, et kuidagi ei saa eitada, et kui riigil on kohustus kaitsta veel sündimata laste õigust elule, siis ei ole sellega võimalik ühitada seda, et Vabariigi valitsus rahastab iga viimast kui aborti: "See on ju loogika ABC. Kui mul on kohustus kaitsta neid inimesi, siis ma ei saa rahastada nende tapmist. Ükskõik, kuidaspidi me seda asja vaatame."
Oma sõnavõtu lõpetas Vooglaid üleskutsega võtta põhiseaduses sätestatud eluõiguse kaitsmise ideaali tõsiselt: "See on riikliku, rahvusliku väärikuse küsimus. Mina küll tahaksin loota, et Eestist võiks kunagi saada selline riik, kus me ei kiida heaks ka kõige nõrgemate inimeste kõige elementaarsemast inimõigustest ülesõitmist. Võtkem inimõigusi tõsiselt! Räägime inimõigustest nii, nagu need päriselt on mõeldud eksisteerima ühiskonnas, mitte õigustusena kõige nõrgemate tapmiseks, terroriseerimiseks ja nende inimväärikusest ülesõitmiseks, vaid just nimelt kaitseks sellise tegevuse eest."
Alljärgnevalt toome ära ka videosalvestuse arupärimise olulisematest kohtadest:
Arupärimist terviklikul kujul on võimalik vaadata siit ning istungi stenogrammi lugeda siit.
Toimetas Martin Vaher