Islamiriigi Belgia-rakukese võitleja Abdelhamid Abaud koraani ja ISISe lipuga. Foto: Scanpix

Jätkame ülevaadet Euroopat murendavast immigratsioonist ja sellega kaasnevatest ühiskondlikest muutustest. Seekord on vaatluse all Prantsusmaa, Belgia ja Holland. Faktid ja ei midagi muud.

Prantsusmaa

Moslemid moodustavad ligikaudu 15% Prantsuse armee isikkoosseisust. Täpne info puudub, sest Prantsuse seadused keelavad koguda religiooniga seotud andmeid. Reaalselt on Prantsusmaal 220 000-st tegevväelasest 30 000 moslemid. Moslemite lojaalsus Prantsuse armeele on saanud teemaks seoses riigi osalemisega islamimaades aset leidvate konfliktides. Probleem tekkis ka siis, kui Prantsuse armee osales Pariisis ja teistes linnades moslemite rahutuste mahasurumisel. Mässust olid haaratud 275 Prantsuse linna, selle käigus hävitati 200 miljoni euro eest vara, põletati 8973 autot ja sadu maju. Prantsuse valitsus oli mures, kartes, et rahutused hõlmavad kogu maa. Ametnikud proovisid ennustada moslemitest sõdurite käitumist eelnevate küsitluste käigus selgunu alusel: eeslinnades elavatest moslemitest peab end prantslasteks 10% vastanutest ja vaid 1% on nõus Prantsusmaa eest oma elu andma.[1]

Võtkem näiteks prantsuse-alžeeria sõduri nimega Aïcha, kelle käest küsiti hüpoteetiliselt, mis juhtuks sõjalise konflikti korral Prantsuse ja Alžeeria vahel. Prantsuse vormi kandjana ütles ta, et ei kujuta ette sõdimist oma rahva vastu: “Oma mõtetes olen ma alžeerlane, ma ei tunne ennast prantslasena. Armee ei ole minu jaoks mitte oma rahva eest sõdimine, vaid töö, mille eest saan palka.” (See tsitaat on nüüdseks eemaldatud Rahvusvahelise Immigratsiooni Ajaloo (Cité nationale de l’histoire de l’immigration) veebilehelt.) Prantsuse ajaleht Le Monde tsiteeris eksperte, kus ühes Prantsuse kaitseministeeriumi salajases ettekandes teemal “Noored Põhja-Aafrika päritoluga prantslased (inglise k Young Frenchmen of North African Origin; prantsuse k JFOM ehk jeunes Français d’origine maghrébine) Prantsuse Armees.” Ettekandes on kirjas: “Noortel Põhja-Aafrika päritoluga prantslastel on võrreldes etniliste prantslastega 3,5 korda suurem tõenäosus deserteerida, kuus korda tõenäolisemalt võib ta keelduda käsu täitmisest, solvata ohvitseri, kaheksa korda tõenäolisemalt näita üles allumatust.” Samuti mainis ajaleht moslemitest sõdurite mässu Prantsuse lennukikandjal Foch 1999. aastal. Mitmed erinevad allikad väitsid, et moslemitest sõdurid olid Prantsuse armee rünnakute vastu Kosovos, mille elanikest on 90% moslemid. Prantsuse kaitseministeerium aga ei kommenteerinud neid väiteid. Ajaleht Le Figaro teatas, et mõned moslemitest sõdurid keeldusid oma usule viidates teenimast Afganistanis. Ajalehele intervjuu andnud armee pressiesindaja sõnul oli sõdurite keeldumine “arusaamatus selle osas, mida tähendab nende pühendumus kanda relva Prantsusmaa eest ja kaitsta Prantsusmaa huve ning väärtusi igal ajal ja igal pool,” ning “võitlusest keeldumise korral rakendatakse distsiplinaarkaristust ning paljudel juhtudel lõpetatakse tegevteenistujaga leping.”

2011. aastal arutas Prantsuse Rahvusassamblee kaitsepoliitilisi küsimusi, mille käigus parlamendi alamkoja liige, endine kaitseminister Michèle Alliot-Marie paljastas, et Prantsuse mereväel on tekkinud probleem isehakanud imaamidega. Täpsemalt, lennukikandja “Charles de Gaulle” komandör sai informatsiooni, et isehakanud imaam juhendab ideoloogiliselt mereväelaste gruppi. Probleem lahendati professionaalse imaami värbamisega, kes siis lisaks palvetele propageeris oma tegevusega ka alternatiivset kontseptsiooni, keskendudes armeeteenistuse olulisusele ja riigitruudusele. Ajalehe Le Figaro andmetel[2] korraldas see Prantsuse-Tuneesia päritolu armeevaimulik samuti palverännakuid Mekasse. Selleks, et 220 sõdurit ei peaks lendama rahvusvahelise lennuliiniga, võimaldas kaitseministeerium ka eralennukite kasutamist. Seda olukorras, kus prantslastel on kombeks hoida riik ja religioon lahus.

Prantsuse Avaliku Arvamuse Instituudi[3] väitel identifitseerib 64% prantslasi ehk 41,6 miljonit 65-st miljonist end katoliiklastena. Nendest ainult 4,5% ehk 1,9 miljonit praktiseerib usku ka reaalselt. Samas identifitseerib 75% ehk 4,5 miljonit umbes kuuest miljonist peamiselt Põhja-Aafrikast ja Sahara aladelt pärit Prantsusmaal elavast moslemist end usklikena ja 41% (2,5 miljonit) praktiseerivate moslemitena. Islami olukorda käsitlev uuring toob ära statistika, mis näitab,[4] et katoliku kirik on islamile alla jäämas. Küsitlus paljastab samuti tõsiasja, et 43% prantslaste meelest kujutavad moslemitest immigrandid endast ohtu prantsuse identiteedile. Vaid 17% on seda meelt, et see seltskond rikastab ühiskonda. Lisaks süüdistab 68% inimesi moslemeid integratsiooniga seotud probleemides ja 52% peab põhjuseks kultuurilisi erinevusi. Kaks aastat varem koostatud uuring näitas umbes neljandiku võrra vähem rahulolematuid. Kõigest 18% inimesi toetab uute mošeede ehitamist Prantsusmaal (1989. aastal oli see 33%, 2010 aastal 20%).[5] Jerome Fourquet, eelpool nimetatud arvamusinstituudi osakonna ülem, rääkis ajalehele Le Figaro: “Viimastel aastatel, pole möödunud ühtegi nädalat ilma moslemiteta uudiste keskmes, ja seda sotsiaalsetel põhjustel: võrdõiguslikkuse küsimused, ahistamine, halal-toit, dramaatilised uudised nagu terroristide rünnakud või geopoliitilised põhjused.”

Belgia

Prantsuskeelne Valloonia muutis ära neli tähtsamat kristliku püha, seda “riigi administreerimise lihtsustamiseks”. 26. märtsil 2013 teavitas ajaleht La Libre, et Belgia prantsusekeelse kogukonna koolide kalendripühadesse tulevad muudatused: kõikide pühakute päev (Congés de Toussaint) muudetakse “sügispuhkuseks” (Congé d’automne); jõulupüha (Vacances de Noël) on nüüd “talvepuhkus” (Vacances d’hiver); vastlapäev (Congés de Carnaval) on nüüd “puhkuse ja lõõgastumise püha” (Congé de détente) ja paasapüha ehk ülestõusmispüha (Vacances de Pâques) on nüüdsest “kevadpüha” (Vacances de Printemps). Kriitikud süüdistavad võime mõiste “kristlus” väljajuurimises. Uue seaduse kohaselt võivad nüüd moslemid koolikalendrisse lisada oma pühi. 19. aprillil 2013 ilmus ajalehes Gazet van Antwerpen gallup, mis näitas, et 60% noortest moslemitest on seda meelt, et nad ei integreeru kunagi Belgia ühiskonda. Kolmandik küsitletutest ütles, et teda on diskrimineeritud koolis ja viiendik, et teda on diskrimineeritud tööl. Üle 50% küsitletust ütlesid, et nad on rassismiohvrid. 93% küsitletuist omasid Belgia kodakondsust, ent 42% vastanutest peavad ennast võõramaalaseks.[6]

Holland

Hollandis elavatest noortest, 17–23-aastatest Marokost pärit immigrantidest kukuvad 60% koolist välja. Noorte töötus on 40% ning rohkem kui 60% marokolasi, vanuses 40–60, elab riigi sotsiaalhoolekandest.[7] 2010. aastal ajakirjas Journal of Ciminology avaldatud sõltumatu uuring näitab otsest ühendust moslemitest immigrantide ja kriminaalsuse vahel. Uuringu autor jälgis enne 1984. aastat Hollandis sündinud marokolasi ning nende kriminaalset tausta. Selgus, et 50% meessoost marokolastest oli sooritanud kuriteo enne 22-aastaseks saamist. Etnilistel hollandlastel oli see arv 23%. Autor leidis samuti, et maroko tüdrukud sooritavad kolm korda rohkem kuritegusid kui hollandlannad. Siseminister Piet Hein Donner tutvustas 2011. aastal parlamendis uut integratsiooniseadust, milles väljendati valitsuse rahulolematust multikultuurse ühiskonnamudeli osas ja plaane muuta prioriteete väärtustamaks Hollandi inimesi. Uues integratsioonisüsteemis distantseeris valitsus end multikultuursest ühiskonnamudelist, nõutakse hollandi keele oskust ja lubatakse võtta kasutusele meetmed Hollandi väärtuste ja seaduste suhtes ignorantsete immigrantide vastu. Kas see kõik tuleb liiga hilja? Mõnede hollandlaste arvates on see tõesti nii. Pärast kohaliku filmitegija Theo Van Goghi mõrvamist 26-aastase marokolase poolt on kümned tuhanded hollandlased kolinud teistesse riikidesse turvalisuse puudumise tõttu. Aastal 2011 kolis kuue kuu jooksul riigist mujale 58 000 inimest.[8]

Hollandi armee on asunud värbama mosleminoori armeesse, et vältida diskrimineerimisega seotud süüdistusi. Samas on sõjaväeluure agentuur MIVD mures, kuna ei ole teada, kui suur hulk nendest, kellele on usaldatud relv, võib olla radikaliseerunud või pooldab radikaalseid islamiste. Hollandi armee on juba jõudnud uurida üle kümne juhtumi, mis puudutavad uute riigiteenistujatega nii või teisiti seotud õõnestustööd.[9]

[1] Vt siit.

[2] Vt siit.

[3] Vt siit.

[4] Vt siit.

[5] Soeren Kern, Islam Overtaking Catholicism as Dominant Religion in France, 2. november 2012.

[6] Soeren Kern, Belgium erasing Christinaity for Islam, 30. aprill 2015.

[7] Soeren Kern, Moroccan Crime in Netherlands & the Myth of Multuculturalism ,  28. november 2011.

[8] Vt siit.

[9] Soeren Kern, European Armies Recruiting Muslim Soldiers, 12. juuli 2013.

 

Artikli esimene osa:

Võõrrahvaste pealetung ja sotside-globalistide Euroopa. 1. osa: Rootsi

Artikli teine osa:

Võõrrahvaste pealetung ja sotside-globalistide Euroopa. 2. osa: Saksamaa