Esimese jaanuari ööl 2021 "sotsiaalse õigluse sõdurite" poolt segipekstud Starbucksi kohvik Portlandi kesklinnas, USAs. Foto: Scanpix

Ameerika Ühendriikide Marylandi Fostburgi Ülikooli majandusprofessor William L Anderson lahkab majandusuudiste portaalis Mises.org Joe Bideni eesmärkide ja Minneapolise ning Portlandi linnades toimuva varal, mida progressiusklikest vasakäärmuslikud poliitaktivistid päriselt tahavad. Professor Anderson tõestab, et sellistest tahtmisest sünnivad kohutavad olukorrad, mis meenutavad pigem Esimees Mao “Suurt Hüpet” Hiinas ja Lenini ning Stalini valitsuse õuduste aega NSV Liidus. 

Joe Biden on peale ametisseasumist käitunud tõelise progressiusklikuna, alates kultuurisfäärist kuni sõjaväe ja majandusvallani. Tema poolt esimesel ametinädalal enneolematul hulgal allkirjastatud kolmkümmend kaks presidendi korraldust (executive orders) näitavad, et demokraadid kavatsevad suurendada korraldustega valitsemise mahtu määrani, mida Ameerika Ühendriikide ajaloos pole kunagi varem nähtud. Lisaks on kõik Bideni valitsuse ministrid poliitilisest keskteljest äratuntavalt vasemal ja jagavad Bideni progressistlikku ideoloogiat.

Millesse siis progressistid usuvad? Mida me mõtleme nimetuse “progressiusklik” all ja miks see ideoloogia on täna nii levinud? Isegi kui progressiusu hävitav olemus on ajalukku vaadates kõigile näha, on progressistid võtnud täna üle pea kogu poliitilise- ja sotsiaalsfääri institutsioonid ning selle käigus vaigistanud kõik erimeelsed hääled.

Isegi kui progressiusu hävitav olemus on ajalukku vaadates kõigile näha, on progressistid võtnud täna üle pea kogu poliitilise- ja sotsiaalsfääri institutsioonid ning selle käigus vaigistanud kõik erimeelsed hääled.

2014. aastal kirjutas libertaarist õpetlane James Ostrowski raamatu “Progressivism: Ameerika hävitamise idee aabits” (Progressivism: A Primer on the Idea Destroying America), mida tasub nimetatud uduse ideoloogia paremaks mõistmiseks kindlasti lugeda. Ma südamest soovitan seda raamatut lugeda (olles seda ka ise lugenud), kuid las Ostrowski räägib ise enda eest ja käesolevas kirjatöös üritan ma ka enda poolt lisada väikese osa progressivismi teemal.

Kuigi “progressism” kõlab kui kaasaegsete, ilmalik-intellektuaalsete poliitiliste liikumiste kirjeldusena, on selle juured rohkem kui kahe aastasaja taga Jeremy Benthami utilitaarses filosoofias. Kõik, kes on õppinud majandusteooria ajalugu, peaksid Benthamit, kes mõjutas Inglise majandusteadlasi ja filosoofe alates Thomas Malthusest kuni John Stuart Millini ning isegi sealt veel edasi, hästi teadma.

Benthami mõtlemise eriline külg (sealjuures väga laiaulatuslik, peaksin ma lisama), mis veetleb progressistlikku mõtteviisi, on usk, et olemas ei ole loomuõigust, loomulikke õiguseid, loomulikku vabadust ja loomulikult harmoonilisi tulemusi, viimast eriti turutingimustes. Sellised vaated asetasid ta opositsiooni Adam Smithi ja Frédéric Bastiatiga. Viimase “Majanduslikud harmooniad” olid vastuolus Benthami väidetega, et vaba turu tehingud, juhul kui neid ei juhi kõrgel positsioonil olevad targad inimesed, toovad aja jooksul kaasa sotsiaalselt kahjulikud tagajärjed.

Benthami nägemuse kohaselt tagamaks “parim võimalik hea suurimale hulgale inimestele,” peab valitsev eliit tagama, et võimalikult suur hulk inimesi tegutseksid millegi, mida tänased progressistid kutsuvad “avalikuks huviks”, nimel  ja milleks tuleb luua vastavalt vajadusele nii positiivsete kui negatiivsete stiimulite struktuure. Sellist mõtteviisi võib pidada hilisemates kommunistide eksperimentides oma kulminatsiooni leidnud ideoloogia eelkäijaks, mis nii Aasias kui Euroopas tõi kaasa tohutud surmatsoonid. Sarnast lähenemist võib näha ka Ameerika psühholoogi B.F. Skinneri töödes, kes nägi tavainimesi rottidena kastis, keda on vaja intellektuaalselt võimekama ülemklassi poolt treenida õigesti käituma.

Siinkohal peab saama aru, et tegemist ei ole rünnakuga stiimulite vastu, sest kõik me vajame ühel või teisel viisil ärgitamist, olgu see siis ettevõtja püüdlus teenida kasumit või laste kasvatamine meelituste (ja karistuse) abil. Üks stiimulite kasutamise kõige põnevamaid näiteid on see, kuidas Briti majandusteadlane ja sotsiaalvalla reformaator Edwin Chadwik päästis loendamatul hulgal elusid, muutes Briti vangide Austraalia karistuskolooniasse toimetamise tasustamise struktuuri.

19. sajandi esimesel poolel maksti vange Inglismaalt Austraaliasse toimetavate laevade kaptenitele iga vangi, kes nende laevadele toodi, reisi eest ette. Kuna neile oli juba tasutud, siis polnud neil mitte mingisugust ajendit oma vangistatud reisijate eest hoolt kanda ja ühe reisi käigus suri keskmiselt pool vangidest. 1862. aastal veenis Chadwik poliitikuid muutma tasustamist viisil, et raha maksti ainult pika teekonna eluga läbinud vangide eest. Pole üllatav, et vangide ellujäämismäär kerkis 98 protsendini. 

Kuigi Benthami utilitarism on tänapäevase progressivismi eelkäija, võib siiski kindlalt väita, et tänased progressiusklikud pole niivõrd huvitatud inimeste käitumise juhtimise eesmärgil stiimulite struktuuri rajamisest, kuivõrd ainult nende kuulekusele sundimisest.

Kuigi Benthami utilitarism on tänapäevase progressivismi eelkäija, võib siiski kindlalt väita, et tänased progressiusklikud pole niivõrd huvitatud inimeste käitumise juhtimise eesmärgil stiimulite struktuuri rajamisest, kuivõrd ainult nende kuulekusele sundimisest. Selle väite mõistmiseks peame me vaatama kaugemale kui ainult Bideni hiljutisele Keystone’i torujuhtme projekti katkestamisele Kesk-Lääne ülemises otsas ja tema valitsuse otsustavusele sandistada riigi üks tootlikumaid tööstusi.

Ilmselt pole Ameerika progressistide seas suuremat dogmat kui see, et nafta- ja gaasitööstus põhjustavad “kliimakriisi”, mis väidetavalt matab planeedi enda alla ja hävitab elu. Seetõttu pole üllatav, et Keystone’i projekt on olnud pikka aega keskkonnaaktivistide sihikul, kuna suur osa selle kaudu transporditavast naftast on pärit Kanada tõrvaliivadest. The New Yorker kirjutab torujuhtmeprojekti peatamise toetuseks:

2011. aasta kevadel aitas NASA kliimateadlane James Hansen teha torujuhtme vastasest võitlusest kliimasõja, osutades kui palju süsihappegaasi sisaldavad Kanada tõrvaliivade deposiidid ja väitis, et kui need kõik kasutusele võetakse, tähendab see kliima jaoks “lõppu”.

Hanseni viimase kolme aastakümne ennustused meenutavad neid majandusteadlasi, kes on ennustanud kümmet majanduslangust viimasest kahest, kuid antud juhul on tegu ajakirjanikuga, kes pole ainult kliimamuutuste kultuse hääletoru, vaid me peame uskuma, et kui Keystone’i projekt jätkub ja Kanada tõrvaliivasid edasi kaevandatakse, siis Maa temperatuur tõuseb nii kõrgeks, et planeet muutub elamiskõlbmatuks. (See, kas tänaseid naftahindu arvestades on tõrvaliivu majanduslikult mõistlik kaevandada, on teine lugu, kuid Biden ei lõpetanud torujuhtmeprojekti, kuna sellel pole majanduslikku mõtet, vaid selle tõttu, et tema valitsuse üle võimutseb keskkonnaaktivistide jõuk, kes vihkavad kõiki maapõuest tulevaid kütuseid.)

Oma kampaania ajal näitas Biden üles vastumeelsust nafta ja gaasi vastu ning lubas need tööstused “järk-järgult” kinni panna ning asendada kütused elektriga, mida saadakse peamiselt tuuleveskitest ja päikesepaneelidest. (Kindlasti on meie riigi ühe kõige tootlikuma tööstuse köndistamine meie majandusele kasulik…)  Selline suhtumine näitab taas, kuidas töötab progressiusklikke mõtlemine.

Esiteks ja kõige olulisem selliste kavade juures on, et kui Bidenil isegi õnnestub lõpetada 2035. aastaks – tähtaeg, mis on moes virgunud poliitikute ja korporatsioonide, nagu näiteks GM, seas – kõigi “fossiilkütuste” kasutamine, siis pole ikkagi kindel, et sellel oleks mingit märkimisväärset (või märkimisvääritut) mõju maailma kliimale.

Teisena võttes arvesse nõndanimetatud taastuvate energiallikate tänase tehnoloogilise taseme, siis on väga kahtlane, et tuuleveskid ja päikesepaneelid suudavad 2035. aastaks katta USA energiavajaduse ilma, et neid “vajadusi” võrreldes tänase elektritootmisega märkimisväärselt ei vähendataks. Tuleb aru saada, et progressistid soovivad kõik söe, õli ja maagaasi peal töötavad elektrijaamad vähem kui viieteist aastaga sulgeda ja kui seda tõepoolest tehakse, siis peavad elektritootjad välja vahetama mitte ainult kogu elektrivõrgu, vaid ka lisama 40 protsenti rohkem tootmisvõimsust. See tähendab tänasega võrreldes väga palju rohkem tuuleveskeid ja päikesepaneele.

Pakkumise ja nõudluse karm reaalsus paneb küsima, kas on üldse võimalik asendada kõik gaasi-, õli- ja söeelektrijaamad tuulegeneraatorite ning päikesepaneelidega, kuid progressistlik mõistus reaalsusest ei hooli.

Pakkumise ja nõudluse karm reaalsus paneb küsima, kas on üldse võimalik asendada kõik gaasi-, õli- ja söeelektrijaamad tuulegeneraatorite ning päikesepaneelidega, kuid progressistlik mõistus reaalsusest ei hooli. Progressiusuline poliitik räägib eesmärkidest ja mida ta kavatseb korda saata, kuid tihti puuduvad tal sidusad ning realistlikkud plaanid, kuidas oma kavandatu ellu viia. Ainult räägitakse, et nii on vaja teha.

Kas tegemist on mittekuhugi suunduvate süstikrongidega Californias, ära külmunud tuulegeneraatoritega Texases, või aeglase ja kindla Minneapolise ning Portlandi sarnaste linnade hävitamisega, kõigi selliste juhtumite küljest leiab progressiusuliste võimu sõrmejäljed. Kirjutades Minneapolise, mida täna juhivad ultraprogressistid, kohutavast allakäigust, leiab Kevin Williamson:

Kuritegevus, kodutute laagrid, märatsemised, kuritegevus, hullumeelne vasakvõim, kuritegevus, väljaheited, vägivaldsed meeleavaldused, peavoolu liberaalseid demokraate eemale peletavad kõrgid vasakaktivistid, plaatidega kinninaelutatud akendega poed kesklinnas, sotsiaalmeedia toel aetav õel ja inimeste elusid hävitav poliitika, kuritegevus, kuritegevus ja kuritegevus ja jätkuvalt kuritegevus – see on tänane Minneapolis, kus kenast Minnesotast on saanud vastik Minnesota. [Kena Minnesota (Minnesota nice) on USA-s levinud stereotüüp, et osariigi elanikud on eriliselt lahked.]

Räägime esmalt kuritegevusest. Kõik teevad seda.

“Me kolime ära,” räägib üks pikalt Minneapolise kesklinnas elanud inimene. “Enne Covidit käisin ma iga päev jala tööl. Teil pole mulle võimalik piisavalt palju maksta, et ma seda täna teeksin – ja tegemist on ainult ühe miiliga (1,6 km). Linn on muutunud.”

See on kindlasti ka 553 inimese kogemus, keda eelmisel aastal Minneapolises tulistati, mis on terve põlvkonna jooksul suurim ohvrite arv. Röövid, kallaletungid, vargused, autovargused ja kõik muu sarnane on linnas tõusuteel. Samas linna volikogu hääletas politsei eelarve vähendamise poolt ja seejärel palkas kohe eraturvafirma oma liikmeid kaitsma.

Ta jätkab:

Kolme jõuametkonna rakkerühm, mille ülesandeks on Kaksiklinnades (Minneapolise ja Saint Pauli linnastu) plahvatuslikult kasvanud autovargustele piiri panemine, arreteeris kolme päevaga 46 inimest, kellele esitati kokku 69 kuriteosüüdistust. Enamus arreteeritutest pääsesid kohe vabadusse, kuna Covid-19 tõttu inimesi vangi ei panda.

Normaalsel ajal ja normaalsetes linnades paneks kunagi õitsevast linnast sõjatsooni tegemine helisema häirekellad ja hakataks nõudma poliitilisi ning majanduslikke muutuseid. Progressistid ja eriti vasakäärmuslastest progressiusulised ei ole normaalsed inimesed ning nemad tegutsevad maailmas, millest enamus meist ei saa aru, või ei taha mõista. Kui normaalsed linnapead ja volikogude liikmed soovivad, et nende linnad oleksid võimalikult elamisväärsed, siis Minneapolises võimul olevad radikaalid usuvad, et selliste soovide taha on peidetud puhas rassism:

“Kui sa võtaksid täna käe kõrvale Hubert Humprey ja tooksid ta Minneapolisse, ei tunneks ta linna ära,” räägib endine vabariiklaste juhtfiguur ja Freedom Foundation Minnesota konservatiivse mõttekoja juht Annette Meeks. “Tegemist ei ole sotsiaalsete muutustega, see on räige hullumeelsus.” Hullumeelsuse hittparaadi tipus on käimasolev algatus kaotada linnast täielikult ära politsei. Linna järelvalvekomisjon (charter commission) suutis eelmise hääletamise ajal politsei kaotamise eelnõu hääletussedelitelt eemal hoida otsustades, et enne sellise otsuse tegemist tuleb muuta linna põhikirja, kuid hoolimata sellest on politsei kaotamiseks algatatud allkirjade kogumine. “Neil on vaja 12 000 allkirja, et see küsimus võetaks arutusele,” räägib Meeks, “kuid nad pingutavad rohkem ja plaanivad koguda 20 000 allkirja”.

Meeks maalib Minneapolise poliitilisest keskkonnast kurva pildi: vabariiklased on linna maha jätnud ja neid pole aastakümneid kohalikus poliitikas pea enam olemas; parteikoosolekute (caucus) süsteem ja järjestatud valikute (ranked-choice) valimised seavad täiskohaga poliitaktivistid võrreldes kodanike heaolu eest seisvate kogukondade vabatahtlike juhtidega eelisseisu; šampanjaäärmuslus (boutique radicalism) on asendanud sellised vanamoelised elamisväärsuse teemad, nagu parkide hooldus ja kuritegevus; ja uus tõug poliitikuid tegelevad pigem suurejooneliste ideoloogiliste teemadega kui linna hästi juhtimise raske tööga. Kõige tipuks on šokeeriv sotsiaalmeedia kommete ja stiili õelus, mis on tunginud päris maailma poliitilisse ruumi.

“See on “tugevamad jäävad ellu” maailm,” jätkab Meeks, “ja äärmuslased on võitnud”.

Nende jaoks meie seast, kes on oma hambaid ragistanud avaliku valiku ja Austria majandusteaduse [mõeldud on libertaarset Ludvig von Misese, Murray Rothbardi ja sarnaste majandusteadlaste õpetust] ei ole harjunud analüüsima inimesi, kes paistavad oma agendat peale suruvat ilma piiride ja igasuguse meele paindlikkuseta ning seda hoolimata kui kohutavad iganes on tagajärjed. Selline oli kõige kurjem aeg Nõukogude Liidus Lenini ja Stalini valitsuse ning Hiinas Mao “Suure hüppe” ajal ning see on midagi üdini võõrast inimeste jaoks, kes peavad ennast praktikuteks.

Kommunistidest riigijuhtidele, kes ise elasid luksuslikku elu ja keda nende endi nägemuste elluviimine ei puudutanud, samal ajal kui see mõistis suured rahvahulgad läbi näljahäda ja massitapmiste kaudu hukka, ei valmistanud mingit muret, et tänu nende äärmuslikule mõtlemisele hukkusid miljonid inimesed. Tõenäoliselt täna Minneapolises võimul olevad äärmuslased veel ei kavatse oma vastaseid maha lasta ja oma võimu linna piiridest väljapoole laiendada, on samas selge, et sellist laadi äärmusprogressistlikust valitsemisviisist saab demokraatliku partei, mis muutub üha vasakäärmuslikumaks, tulevik.

Kaasaegsed progressiusklikud ajavad taga midagi, mida Thomas Sowell kutsub “kosmiliseks õigluseks”, mis tähendab teatud standardite ellu rakendamist hoolimata nende hinnast.

Paistab, et kaasaegsed progressistid pole enam võimelised liikuma abstraktse mõtlemise juurest praktilise mõtlemise juurde. Nad ajavad taga midagi, mida Thomas Sowell kutsub “kosmiliseks õigluseks”, mis tähendab teatud standardite ellu rakendamist hoolimata nende hinnast. Näiteks need, kes on võimul Minneapolises räägivad, et väga tähtis on ühiskonnast ära kaotada kõik rassism, ja teatud mõttes see ei olegi paha mõte. Rassilistest eelarvamustest põhjustatud teod on paljude inimese elud paisanud kaosesse ja selle läbi on kannatanud paljud süütud inimesed.

Kuid püüdes likvideerida Minneapolisest rassismi täielikult, on võimulolijad ühekorraga laiendanud rassismi mõistet ja seejärel püüdnud rassismis süüdistatud inimesi ülirangelt karistada, rääkimata sotsiaalmeedia kasutamisest nende häbistamiseks ning põlu alla panemiseks. Tulemuseks on midagi sarnast Mao kultuurirevolutsiooniga Hiinas; midagi, mis on põhjustanud ühiskondliku murrangu, ässitanud inimesed üksteise kõri kallale, mille eesmärgiks on, et inimesed käituksid vastavalt pidevalt muutuvale “revolutsioonilisele teadlikkusele”. Selline käitumine ei too rasside vahele rahu ega tee ühiskonda paremaks, vaid lahutab inimesi veelgi rohkem, külvates viha inimeste vastu, kelle väidetavad üleastumised ei õigusta kuidagi neile osaks saanud karistust.

Tulemuseks pole rassismi likvideerimine, vaid veelgi suurem sotsiaalse lõime häving. See lõpeb olukorraga, kus ei ole enam olemas mingit sotsiaalset harmooniat, vaid ainult valesüüdistuste mädasoo, mida süvendab sotsiaalmeedia. See on maailm, milles enamus inimesi ei taha elada, kuid see on viljakas pinnas poliitilistele äärmuslastele, kes kasutavad sellist süsteemi ära sotsiaalse hävingu külvamiseks.

Pöörasus, millega poliitilised äärmuslased suhtuvad enda tunnetatud “õigluse” rikkumistesse on väidetava üleastumisega võrreldes väga proportsioonist väljas.

Nii pole imekspandav, et kohtades, nagu Minneapolis ja Portland ning, üha enam, Washington DC – kui tsiteerida F.A. Hayekit – “pääsevad tippu kõige hullemad”. Pöörasus, millega poliitilised äärmuslased suhtuvad enda tunnetatud “õigluse” rikkumistesse on väidetava üleastumisega võrreldes väga proportsioonist väljas. Sellises õhkkonnas soovivad enamus inimesi lihtsalt ära minna, mis tugevdab äärmuslaste positsioone veelgi enam ja lubab neil teiste inimesi elusid veelgi rohkem hävitada.

See on suund, kuhu poole liigub progressiusk ja me peame mõistma, miks see on oluline. Võtame näiteks Bideni hiljutise sõnumi, et ta tahab 2035. aastaks saavutada täieliku ülemineku “puhtale” energeetikale. Tavaline avalike valikute vastus sellistele eesmärkidele oleks, et kuna tehnoloogiliselt on võimatu toota piisavalt “puhast” energiat mahus, mis hoiaks tsiviliseeritud majanduse toimimas, peab valitsus lubama vähemalt osaliselt fossiilkütustel töötava elektritootmise jätkamist.

Mahapõletatud majad, laudadega kinni löödud poeaknad, augulised tänavad, kodutute laagrid, prügisse uppuvad tänavad pole midagi muud kui äärmuslaste “tõeliselt õiglase ühiskonna” ehitamise tulemus.

Valitsus, mida juhivad Hubert Humphrey sarnased vana kooli liberaalid, nõustuks sellise lähenemisega tunnistades, et kuigi sada protsenti “puhast” energiat on kiiduväärt eesmärk, on meil siiski vaja hoida tuled põlemas. Progressiusulised äärmuslased on valmis juhtme seinast välja tõmbama teades, et nii nemad kui nende poliitilised kaasamõtlejad on järjekorras esimesed, kes saavad nii palju elektrit kui neil täpselt on vaja. See on sarnane sellele, kuidas Minneapolise volikogu vähendas politsei rahastust, kuid palkas oma liikmete kodusid kaitsma eraturvafirmad. See on nagu kunagi Nõukogude Liidus, kus kommunistlikku partei liikmed pääsesid kuulsates “kollaste kardinate” poodides ligi Lääne kaupadele, samas kui kõik ülejäänud olid silmitsi tühjade lettidega, pikkade järjekordade ja halva kvaliteediga toodetega. Nõukogude Liidu nomenklatuur ja nende Lääne kaasajooksikud õigustasid sellist süsteemi sellega, et kommunistid “ehitavad midagi paremat” (building something better), mis on sarnane Bideni valimisloosungile “ehitame taas paremini üles” (Build Back Better).

Mõelge Minneapolise ja Portlandi asemel tervele Ameerika Ühendriikidele ja te saate aru, kuhu progressiusulised tahavad riiki juhtida. Äärmuslased ise arvavad elu mõlemas linnas on läinud hoopis paremaks, kuna need on tehtud rassiõigluse suhtes tundlikumaks ja ellu on viidud nende nägemus majanduslikust õiglusest. Sellele, et rasket tööd tegevate ettevõtjate elutöö radikaalsete poliitikate tõttu hävib, tuuakse õigustuseks Lenini ja Stalini aja kommunistide kõnekäänd “omleti egemiseks on vaja mõned munad puruks lüüa”.

Mahapõletatud majad, laudadega kinni löödud poeaknad, augulised tänavad, kodutute laagrid, prügisse uppuvad tänavad pole midagi muud kui äärmuslaste “tõeliselt õiglase ühiskonna” ehitamise tulemus.

Tõlkis Karol Kallas