Ameerika Ühendriikide ajakirjanik ja avaliku poliitika ekspert David Weinberger arvustab portaalis The Federalist filosoofi ja Edmund Burke'i Fondi esimehe Yoram Hazony raamatut "Konservatiivuse taasavastamine". Raamatus põhjendatakse, miks tribalism on inimloomuse lahutamatu osa ja miks see on vajalikuna õitsva ühiskonna üks alustalasid.
Intellektuaalide klass väidab, et hõimkondlikkus mürgitab poliitikat. Yoram Hazony uues raamatus "Konservatiivuse taasavastamine" (Conservatism: A Rediscovery) põhjendatakse seevastu, kuidas tribalism on inimloomuse lahutamatu osa ja õitsva ühiskonna jaoks vajalik ning hea.
Oma loomuselt on inimene sotsiaalne olevus, mis tähendab, et hõimkondlikud kuuluvused tekivad loomulikul viisil läbi tähenduste ja traditsioonide põimumise, mida omakorda arendatakse perekonna, kogukondade, religioossete organisatsioonide, juriidiliste isikute, rahvusliku eneseteadvuse ja poliitiliste veendumuste kaudu. Loomulikult võib tribalism olla juhul, kui üksteist ei austata, ka kole ja riigi jaoks hävitav nähtus. Hazony, kellest on saanud "uute parempoolsete" (New Right) üks tuntumaid liikmeid ja kes on kaasaegse konservatiivsuse aspektide suhtes kriitiline, leiab, et päris konservatiivsuse algete juurde tagasi pöördumine on riigi jaoks eluliselt tähtis. Mis siis on traditsiooniline (algne) konservatiivsus?
Ilmselt kõige parem on päris konservatiivsust lahti seletada selle vastandi progressiusu kaudu, mida USAs nimetatakse "liberalismiks". Hazony nimetab sellist "liberalismi" "valgustusaja liberalismiks", mis on maailmanägemus, mida suuremas osas lääneriikide koolides tänasel päeval inimestele õpetatakse. Liberalism sai alguse 17. ja 18. sajandil filosoofide ja teoreetikute nagu René Descartes, Thomas Hobbes, John Locke, Immanuel Kant ning Jean-Jacques Rousseau töödest. Nende filosoofide seisukohad on mõjutanud inimesi kuni tänapäevani. Liberalism saab alguse "ratsionalistlikust" eeldusest, et ainult abstraktse, ehk inimkogemusest lahutatud mõistuse kaudu, on võimalik saada jälile universaalsetele tõdedele nii inimese kui maailma kohta. Kui selliseid ideid ellu viia, siis on tulemuseks vaba, jõukas, tugev ja sidus kodanikuühiskond. Hazoni sõnul on selline maailmavaade puhas pettekujutelm.
Kogemusest tulenevad põhimõtted
Kui vaadata ideid nagu "vabadus", "võrdsus" või "isikuõigused" (individual rights), millega kõik on tuttavad ja mida liberalism peab "iseenesest mõistetavateks" ehk nii ilmselgelt tõesteks, et igaüks, kes nende peale mõtleb, saab aru, et need kehtivad kõigi inimeste kohta kõigil ajastutel ning valitsus on ellu kutsutud nende kaitsmiseks. Kuid Hazony kutsub meid mõtisklema, kas ükski filosoof on kunagi elanud täiesti ühiskonnast eraldatuna ja on samadele arusaamistele jõudnud toetudes ainult loogikale?
Loomulikult pole ükski filosoof nii kunagi teinud, sest ükski filosoof pole kunagi elanud väljaspool sotsiaalseid kontekste. Hazony sõnul saavad algtõed selgeks läbi kogemuse, millest kõige püsivamad tekivad peale aastakümnete, isegi aastasadade pikkust praktilist kasutamist, mis tähendab, et rahvuse traditsioonid tekivad sotsiaalses keskkonnas pikema aja jooksul. Hazoni näeb sellist "empiirilist" nägemust traditsioonilise konservatiivsuse keskmes. Traditsioonilise konservatiivsuse mõtlesid välja filosoofid nagu William Blackstone ja Edmund Burke ning Ameerika Ühendriikide asutajaisad George Washington, John Adams, Alexander Hamilton ja teised sarnased "föderalistid".
Jefferson ei olnud põhimõtteline ratsionalist
Kui antud lähenemise juures on palju tunnustamisväärset, võib küsida, kas kuskil ei kaasne sellega teatud tagasilöögid? Näiteks on Hazony suhteliselt kriitiline Thomas Jeffersoni suhtes, keda ta nimetab valgustusaja liberaaliks, kes, tänu iseseisvusdeklaratsiooni kirja pandud kõikehõlmavatele avaldustele, reedab pühendumise ratsionaalsusele, mis seab ta ühele pulgale Prantsuse revolutsionääridega.
Kuid selline lähenemine on piiratud. Kuigi Jefferson tundis Prantsuse Revolutsiooni vastu teatud sümpaatiat, rõhutas ta samas vooruste, religiooni ja riigi kommete olulist. Prantsuse radikaalid eirasid sellised asju. Samuti võib osutada, et Abraham Lincoln, keda Hazony peab eeskujulikuks konservatiiviks, toetus Jeffersonile ja tema iseseisvusdeklaratsioonis sätestatud universaalsetele alustõdele nii enne oma elus kui ka presidendiametis. Seega, kui Jeffersoni nimetada "ratsionalistlikuks liberaaliks", siis peaks sama kehtima ka Lincolni kohta.
Jeffersoni ei peaks seega hukka mõistma, kuna ta ei olnud põhimõtteline mõistusekummardaja. Samuti ei olnud ta põhimõtteline empiirik. Võib arutelda, et ta kuulub kolmandasse kategooriasse, mis sisaldab kahte mainitut ja mille aluspõhimõtteks on tõdemus, et alustõed sõnastatakse kogemuste kaudu.
Vaadates Jeffersoni loosungit, et "kõik inimesed on loodud võrdseteks", siis võib küsida, kuidas on võimalik sellisele järeldusele jõuda läbi kogemuse? Inimesed kasvavad üles perekonnas ja vanemad hoolitsevad nende eest, nad astuvad kontakti ühiskonnaga ja kogemuse kaudu saadakse teada, et inimesed on loomuselt sarnased. Sedasi jõuame me abstraktse tõeni, et inimesed on võrdsed nende ühise loomuse mõistes. Inimeste teadmiseid ammutatakse ratsionalismi ja empirismi koostöös, kuigi Hazoni raamat väidab, et need kaks pea kattuvad.
Liberalism rajab tee marksismile
Marksism on mõttevool, mis väljendub tänases soo- ja rassiideoloogias ning see on otseselt seotud liberalismiga. Hazony selgitab, et kuna liberalism on ainult keskendunud vabadustele ja võrdsusele, siis avab see tee marksismile. Miks? Sest iga juhus, kui tajutakse vabaduse või võrdsuse puudust, ühiskonna piiranguid elik hierarhiat, siis võib sellele osutada kui rõhumisele, mis omakorda avab võimaluse nõuda uusi "õiguseid". Tulemuseks on aegade jooksul järele proovitud institutsioonide, traditsioonide, moraali ja isegi inimeste identiteedi põrmustamine.
Hazony leiab, et marksismi põrmustamiseks peab esmalt saama aru, mis on selle võlud. Marksism pakub suure moraalse visiooni kaudu oma pooldajatele ülimat kuuluvuse tunnet. Marksismist jagusaamiseks on vaja sellest paremat moraalset maailmanägemust. Sellist, mis arvestab inimloomuse ja selle igatsustega identiteedi, sidususe ning kogukonna järele.
Tõlkis Karol Kallas