Ühendkuningriigi Oxfordi ülikooli politoloogiaõppejõud Yuan Yi Zhu annab väljaandes The Spectator ülevaate Kanada uuematest eutanaasiaseadusest, mis teevad "üleliigsete inimeste" kõrvaldamise lihtsamaks.
Kirjanik Anatole France on kirja pannud mõttetera, mis kõlab: "seadus, oma majesteetlikus võrdsuses, keelab ühel moel nii rikkaid kui vaeseid magamast sildade all, tänavatel kerjata ja leiba varastada". Mida France kindlasti ette ei näinud, on see, kuidas terve riik – mis sealjuures on suurustlevalt progressiusklik – võtab tema sarkasmi sõna sõnalt ja viib selle päriselt ellu.
Alates eelmisest aastast, lubab Kanada seadus, kogu oma majesteetlikuses, nii vaestel kui rikastel, kui nad peaksid väärika elu jaoks osutuma liiga vaesteks, ennast ära tappa. Kanada riik on selle juures veel nii helde, et maksab nende abistatud enesetapu kinni. Samas ei maksa riik selle eest, et inimesed võiksid enda ära tapmise asemel edasi elada.
Nii nagu kõigi libedate teedega (slippery slope, loogikatermin), algas kõik eitusest, et selline asi on üldse kavas ette võtta. 2015. aastal pööras Kanada Ülemkohus ümber 22 aastat oma kohtupraktikat, kui otsustas, et abistatud enesetapp ei ole põhiseaduse vastane. Koos sellega naeruvääristati "anekdootlike näidetena" hoiatusi, et nende otsus "viib lõppeks haavatavate inimeste enesetapuni". Järgmisel aastal seadustati parlamendis eutanaasia. Selline võimalus avati toona ainult inimestele, kes olid raskelt haiged ja kelle loomulik surm oli "mõistlikult ettenähtav".
Läks aega ainult viis aastat selle kujuteldaval libedal teel, kui Kanada parlament võttis 2021. aasta märtsis vastu eutanaasia seaduse C-7, millega kaotati "mõistlik ettenähtavus" ja nõue, et terviseprobleem peab tooma kaasa "kindla surma". Täna võib igaüks, kui ta kannatab haiguse, või puude käes, mida "pole võimalik ravida tingimustel, mis on inimesele vastuvõetavad", otsustada lahenduse kasuks, mida eufemistlikult nimetatakse "meditsiiniline surma abistamine" (medical assistance in dying; MAID) ja mis inimese jaoks on tasuta.
Ei läinud kaua aega kui kanadalased avastasid, et kuigi nad eelistaksid elada, on nad selleks liiga vaesed, et teha seda tingimustel, mis oleks nende jaoks aktsepteeritavad.
Kanada on riik, mille sotsiaalkulud on tööstusriikide seast ühed väiksemad, palliatiivne hooldus on kättesaadav ainult vähestele, riikliku tervishoiusüsteemi ooteajad võivad olla väljakannatamatult pikad ja seda maani, mille kohta sama ülemkohus, mis seadustas abistatud enesetapu, otsustas 2005. aastal, et need rikuvad õigust elule.
Tervishoiusüsteemis jõudsid paljud samale järeldusele. Juba enne kui jõustus seadus C-7, olid kuritarvitused laialt levinud. Neurodegeneratiivse haigusega meesterahvas tunnistas parlamendi ees, et haigla õed ja meditsiinieetik üritasid teda sundida sooritama enesetappu. Vastasel korral ähvardati teda lisakuludega pankrotti ajada, või haiglast välja visata ja samuti ei antud talle 20 päeva vett juua. Uue seaduse vastu olid kõik riigi puuetega inimeste organisatsioonid. Millest polnud kasu: see oli kord, kui valitsus otsustas neid muidu eksimatult progressiusklikke ühendusi mitte kuulata.
Tänaseks on asjad läinud veelgi hullemaks. Ontarios elav naine sunniti minema abistatud surma, kuna tema kodutoetus ei lubanud tal hankida sellist elamist, mis ei oleks võimendanud tema invaliidistavaid allergiaid. Teine puudega naine valis vabasurma, kuna ta "lihtsalt ei saanud majanduslikel põhjustel enam omale elamist lubada". Kolmas taotles eutanaasiat, kuna Covidist tingitud võlg ei lubanud tal enam maksta ravi eest, mis aitas tal taluda kroonilist valu. Covidi ajal said puudega kanadalased valitsuselt toetuste lisa 600 Kanada dollarit, üliõpilased 5000.
Kui 35-aastase eutanaasia valinud puudega mehe perekond saabus hooldekodusse, kus ta elas, siis nägid nad "põrandal uriini… kohti, kus põrandal olid väljaheited, … kohti, kus jalad jäid põranda külge kinni. Kui sa seisid tema voodi kõrval ja soovisid lahkuda, siis su jalad sõna otseses mõttes kleepusid põranda külge". Kanada valitsuse sõnul on abistatud enesetapu taga "kanadalaste isikliku autonoomia esikohale seadmise" soov. Mõned inimesed võivad selle juures mõelda kui palju oli isikliku autonoomiat puudega mehel, kes pidi ajal, kui ta elu või surma vahel valis, elama oma rooja sees.
Vaatamata Kanada valitsuse kinnitustele, et abistatud enesetapp on ainult inimese autonoomia küsimus, on siiski selle taga ka majanduslik kasu. Enne kui jõustus seadus C-7, üllitas riigi Parlamendieelarve ametniku kantselei seadusega kaasnevate säästuvõimaluste aruande: kui eelnev MAID süsteem hoiab aastas kokku 86.9 miljonit dollarit, siis C-7 aitab lisaks säästa 62 miljonit dollarit. Tervishoid, eriti krooniliste haigete puhul, on kallis, kuid abistatud enesetapp läheb maksumaksjale "juhtumi kohta" maksma "ainult" 2327 dollarit. Loomulikult need, kes sõltuvad valitsuse Medicare'ist (Kanada haigekassa), on riigikassale palju suurem koorem kui inimesed, kellel on sääste või eratervisekindlustus.
Kuid Kanada ülikülluslikult subsideeritud meedia, mõne austust vääriva erandiga, on ilmutanud päise päeva ajal toimuva ühe maailma rikkama riigi kodanike sotsiaalse mõrvamise (social murder) vastu märkimisväärselt vähe huvi. Võib-olla, nagu paljud arstid, kardavad ka ajakirjanikud, et neid hakatakse juhul, kui nad uue surmakultuse kohta küsimusi esitama hakkavad, pidama progressiusu vaenlasteks, mis "korralikus seltskonnas" on tappev süüdistus.
Kanada rahvusringhääling, mis 2020. aastal kinnitas kanadalastele, et "vaesuse ja meditsiiniliselt abistatud surma valimise vahel pole mingit seost", on järgnevate arengute osas pea vaikinud.
Järgmisel aastal avanevad abistatud enesetapu väravad veelgi enam kui vaimsete haiguste käes kannatajatele – kes on järgmine ebaproportsionaalselt vaene ühiskonnagrupp – antakse õigus sooritada eutanaasia, kuigi entusiastlikud arstid ja õed on selle jõustumisest ette jõudnud. Juba räägitakse ka "täiskasvanud alaealistele" abistatud enesetapu loa andmisest – mõelge, milline kokkuhoid see riigile oleks.
Kuid selle kõige juures tuleb meeles pidada, et libedad teed on alati suured eksitused.
Tõlkis Karol Kallas