Peavoolumeedia enesekuvand kui soliidsest ja väärikast, ühiskonna teenistuses olevast ja tõde vahendavast neljandast võimust on reaalsusega tõsiselt vastuolus, leiavad Markus Järvi ja Varro Vooglaid seekordses saates "Fookuses".

Saates võeti lähema vaatluse alla mõned punktid, mis aktualiseerusid eelmise nädala reedel Teaduste Akadeemia saalis toimunud seminaril pealkirjaga "Nähtamatu enamus: Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal".

Vooglaiu ja Järvi sõnul on tänuväärne, et Ühiskonnauuringute Instituudi küsitlustega on leidnud kinnitust tõsiasi, mille kohaselt on Eesti elanikkond keskmiselt tunduvalt konservatiivsemalt meelestatud kui poliitiline ladvik.

Sellest hoolimata tagab aga ebaõiglane valimissüsteem koos poliitiliste tehnoloogiate rakendamisega olukorra, kus võimul on ikkagi rahva keskmiste hoiakutega võrreldes tunduvalt liberaalsemalt ja vasakpoolsemalt meelestatud seltskond, kelle tegevust väga paljud inimesed ei pea mingil juhul n-ö Eesti asja ajamiseks.

Saates pöörati tähelepanu ka Ühiskonnauuringute Instituudi seminaril peetud ettekandes Postimehe arvamustoimetuse juhi Marti Aaviku poolt Objektiivi suhtes esitatud kriitilistele märkustele.

Aaviku osutus, justkui oleks peavoolumeedia suunal esitatud kriitika, justkui nad ei kirjutaks paljudest olulistest asjadest, on vääralt raamistatud. Tema sõnul ei ole küsimus mitte selles, kas peavoolumeedia olulistest asjadest kirjutab või ei kirjuta, vaid pigem selles, mida kirjutatakse ja kuidas ühiskonnas toimuvaid sündmusi ja protsesse lahti mõtestatakse.

Vooglaiu hinnangul ei ole mõistlik vahet teha nõnda, et ühel pool on igati kvaliteetne, soliidne ja väärikas peavoolumeedia, teisel pool aga väike ja hädine meelsusmeedia. "Peavoolumeedia on täpselt sama moodi meelsusmeedia, ent see, mis teda nende endi poolt meelsusmeediaks nimetatust eristab, on asjaolu, et nad ise seda ei tunnista. Ometi on see fakt, mille on välja öelnud ka mitmed tunnustatud ajakirjandusasjatundjad," ütles ta.

"Seejuures on jutt meediast kui neljandast võimust absurdne ka seetõttu, et tegu on kasumiteenimisele orienteeritud äriühingute, mitte ühise hüve teenistuses olevate rahva teenritega," lisas Vooglaid.

Meenutades seda, kuidas Postimees avaldas järgmisel hommikul pärast SA-le Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks Aadu Luukase missioonipreemia andmist artikli pealkirjaga "Putini preemia", toonitas Vooglaid, et väiksematele meediumitele õiglusest ja lugupidavast toonist jutlusi pidama tulles tasuks esmalt peeglisse vaadata.

Lisaks eelnevale peatuti saate lõpuosas ka Ühiskonnauuringute Instituudi seminaril tõusetunud küsimusel sellest, kas konservatiivsuse-liberaalsuse ja parempoolsuse-vasakpoolsuse telje kõrval ei oleks ehk mõistlik hakata rohkem tähelepanu pöörama ka patriotismi-globalismi teljele.

Järvi sõnul on seminaril kõlanud seisukohtades võimalik tunda ära nomenklatuuri seas juba laialt levinud ja kinnistunud paradoksaalne hoiak, mille kohaselt on Eesti iseseisvus kõige paremini tagatud siis, kui see maksimaalselt globaalsetele võimustruktuuridele loovutatakse.

"Mulle tundub, et suur osa Eesti poliitilisest ja kultuurilisest pseudoeliidist on tegelikult juba loobunud sellest arusaamisest, et meil võiks üldse olla iseseisev Eesti riik. Nad ei julge seda otse välja öelda, et iseseisvat Eesti riiki ei ole ega tule, aga nende käitumise alusmuster peegeldab seda hoiakut," võttis Vooglaid nn eliidi seisukoha kokku.

Vaadake ja kuulake lähemalt videost.