Kui presidendi otsevalimiste teemalist debatti ei peeta või seda mingil põhjusel ei soovita, siis debatti kui sellist ei toimugi. Küll aga peegeldab selle fakti ühekülgne esiletõstmine president Kersti Kaljulaidi poolt pigem võõrandunud poliitilise eliidi krampe kui rahva tõelisi demokraatlikke vajadusi ja levinud hoiakuid, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Mäletame, kuidas pea aastatagune presidendiralli viis olukorrani, kus isegi kõige suuremad kehtiva presidendivalimise korralduse pooldajad olid lõpuks sunnitud tunnistama, et olemasolev süsteem vajab muutmist. Loomulikult käidi lahendusena välja ka kõige loogilisem ja demokraatlikum muudatus ehk presidendi otsevalimine rahva poolt.

Selline valimiskorraldus on tavaks paljudes teistes parlamentaarsetes või presidentaalsetes demokraatiates, nagu Soomes, Leedus, Poolas, Austrias, Portugalis, Prantsusmaal, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias, kui mainida vaid mõningaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teatavasti valitakse president otsevalimistega ka Venemaal ja Valgevenes.

Eesti poliitiline juhtkond pelgab aga isegi peale viimaste valimiste hapusid vilju presidendi otsevalimiste teemat nagu vanapagan välku. Sellest vaimsusest annab tunnistust ka president Kersti Kaljulaidi Läti ajalehele Latvijas Avize väljendatud seisukoht, et eestlased on olemasoleva parlamentaarse demokraatiaga rahul ega näe vajadust rahva poolt valitud presidendi järele. Läti väljaanne küsis Kaljulaidi arvamust muu hulgas Läti president Raimonds Vejonise ettepaneku kontekstis, milles sealne riigipea on kutsunud ka Läti presidendi otsevalimisi läbi viima juba aastal 2019.

Presidendi avaldusele reageerisid sihtasutuse Terve Rahvas nõukogu esimees Jaak Valge ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhatuse liige Art Johanson avaliku kirjaga, küsides muu hulgas, mille alusel väidab president, et eestlased ei näe vajadust rahva poolt valitud presidendi järgi. Valge ja Johanson juhivad tähelepanu sellele, et 2016. septembris ja 2017. aasta jaanuaris tellitud arvamusuuringutest nähtub sootuks teine pilt. Uuringute kohaselt toetavad või pigem toetavad presidendi otsevalimisi Eesti kodanikest vastavalt 78% ja 79% vastajatest. Ei toeta või pigem ei toeta 20,2% ja 17%. Vastata ei osanud 1,7% ja 3%.

“Seega toetab Eesti kodanike valdav enamus presidendi otsevalimisi ning see teema ei jäta vastajaid ükskõikseks, sest valijatel on seisukoht välja kujunenud ja “ei oska öelda” vastajate arv väike,” võtavad Valge ja Johanson uuringute tulemused kokku.

Kui Delfi edastas Valge ja Johansoni küsimuse presidendi kantseleile, kõlas vastuseks, et kuna parlamendis presidendi otsevalimist aktiivselt ei arutata ning ühtegi sellesisulist eelnõud menetluses ei ole, siis pole teemal ka erilist ühiskondlikku kõlapinda.

“Erinevatel inimestel võib olla erinevaid seisukohti, kuid aktiivset debatti, mille eesmärgiks oleks korra muutmine, hetkel Riigikogus ei toimu,” seisis presidendi kantselei avalduses.

Ühelt poolt on tõsi, et parasjagu pole riigikogu menetluses ühtegi presidendi otsevalimist taotlevat eelnõu, ent samas esitas Keskerakond alles möödunud aasta sügisel seaduseelnõu presidendi otsevalimiste sisseviimiseks, mis riigikogus siiski toetust ei leidnud.

Sootuks huvitavad on aga lood ühiskondliku debatiga. Küsitluste valguses soovib Eesti kodanikest suur enamus ise presidenti valida. Suurem osa kodumaisest poliitilisest eliidist on aga viimased paar aastakümmet suhtunud presidendi otsevalimistesse sügava põlgusega, hirmutades rahvast kord Venemaaga, kord rahva enda ebaküpsusega.

Kui valitsev kildkond presidendi otsevalimiste teemalist debatti ei pea või seda mingil põhjusel ei soovi, siis – tõsi – debatti sellisena ei toimugi. Isegi kui keegi alustab debatti presidendi otsevalimistest ja suuremast otsedemokraatiast, siis vaikitakse see poliitilise eliidi poolt maha ja selles ei osaleta. Kui maha vaikimine ei õnnestu, asutakse debati algatajaid naeruvääristama. Kui nii on toimitud juba aastakümneid ja selle tulemusena on igasugune debatt otsedemokraatia suurendamisest summutatud, ongi hea öelda: näete ju, debatti ei toimu!

Selle fakti ühekülgne hiljutine esiletõstmine president Kersti Kaljulaidi poolt peegeldab aga pigem võõrandunud poliitilise eliidi krampe kui rahva tõelisi demokraatlikke vajadusi ja levinud hoiakuid.

Lõppkokkuvõttes on president Kersti Kaljulaidi avalduses siiski tõene iva sees. Nimelt võiks presidendi otsevalimiste debatt, hoolimata etableerunud poliitilise juhtkonna vastuseisust, olla palju jõulisem. Debati elavdamise eest peavad ühist vastutust kandma kõik need poliitilised ja ühiskondlikud jõud, kes soovivad siiralt rahva suuremat osalemist, oma põhiseadusliku õiguse ehk riigivõimu teostamisel.

Üheks debati kontrapunktiks võiks olla ka üha ajakohasemalt kõlav hääl Eesti presidendiinstitutsiooni lähiajaloost. Riigikogu avaistungil 2001. aasta septembris rõhutas Lennart Meri presidendi otsevalimiste taastamise olulisust, öeldes järgmised sõnad:

“Presidendi otsevalimine annab rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises. Sellest võimalusest tunneb rahvas praegu puudust. Sellest on kõnelnud ka eranditult kõik presidendikandidaadid. Mulle tundub, et vajadus anda inimestele vahetumaid mehhanisme riigi juhtimisel osalemiseks on üldises võõrandumise õhkkonnas väljaspool kahtlust.”

Kui meie parteiline ja bürokraatlik ladvik ei soostu otsedemokraatia võimaluste taastamise osas isegi ausat ühiskondlikku arutelu algatama, siis ei maksa ka iseendale ja teistele järjepidevalt valetada, nagu oleks Eesti Vabariik demokraatlik riik.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!