Kolumn: isandatest ja pärisorjadest

"Liivimaalt pärit ELi volinik parun Heinrich von Kurfenstrop". Kaader videosketšist

Meie “demokraatilise ja täielise Eesti Wabariigiga” on see jama, et pea kõikide ühiskonnagruppidega annab manipuleerida ja neid üksteise vastu üles ässitada. Nii on võimalik etendada palagani, mille nimeks “rahvas on kõrgeima võimu kandja”, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

Vestlesin hiljuti mõne inimesega, kellega meil olid mõningad sarnased arusaamad inimelust ja maailmast. Palju rohkem oli seda, mis meid üksteisest eraldas. Ometigi suutsime terve tunni üksteise seltsis veeta ja vestluskaaslased leidsid, et kui erinevad rahvad või ka huvigrupid istuksid ilusti laua taha, saaks kõik, mis vaja, sirgeks räägitud, sõjakirved maetaks maha ja elu oleks ilus. Julgesin selles kahelda, sest vaadeldes vestluskaaslasi kui teatud inimtüübi esindajaid võisin olla kindel, et nende keeles tähendab see minu seisukohtade asendamist nende omadega. Suutsime oma vestluses siiski keskenduda ühendavale faktorile ning lõpuks, mulle tundub, “läksime isegi sõpradena laiali.”

Meie ühiskond on killunenud mitmeks – esimeseks ja viimaseks Eestiks, ning nende vahele jäävad väga paljud huvigrupid. Niisiis on “Eestisid” n+1 hulk. Siiamaani ei ole keegi tõsiselt üritanudki neid gruppe kokku kutsuda ja vähemalt minuni ei ole jõudnud teavet selle kohta, et mõni mõttekoda või muu sarnane ettevõtmine oleks suutnud saavutada käegakatsutavaid tulemusi. Minu teadmatus antagu mulle andeks ning kui keegi võib minu arvamuse kummutada, siis on mul sellest hea meel.

Meie “demokraatilise ja täielise Eesti Wabariigiga” on see jama, et pea kõikide ühiskonnagruppidega annab manipuleerida ja neid üksteise vastu ässitada. Sel kombel võimaldatakse etendada palagani, mille nimeks “rahvas on kõrgeima võimu kandja”. Feodalismi ajal oli asi klaar – kõik teadsid, kes on peremehed, ja peremehed teadsid, kuidas valitseda. Seda nimetati oma nimega ega peidetud kaunite loosungite taha. Makse nüliti inimeste seljast, sest peremees tahtis nii. Kui siis keegi otsustas mässama hakata, tuli ta likvideerida, sest ta ohustas konkreetselt peremehe sissetulekut ja võimu.

Ka toona vahetasid talupojad ja aadlikud peremehi ning ei olnud mingi imeasi see, et Rootsi aadlik võidi kutsuda Vene krooni teenistusse või prantslane leidis end Rootsi troonilt. Ces’t la vie! Seda ei peetud kodumaa reetmiseks, erinevalt näiteks Eesti- ja Liivimaa aadlike delegatsiooni külaskäigust Peeter I juurde, kui viimane oli Narva all noorelt Karl XII-ndalt vastu pükse saanud, loobunud Balti mere äärsetele aladele pretendeerimast ning andnud käsu Sankt-Peterburgi asutamiseks (mis, muide, ei ole saanud nime keisrihärra, vaid apostel Peetruse auks). Krahv Patkul oli see, kes kinnitas Peetrile, et kui imperaatorihärra veel kord prooviks, võiks ta ehk kohalikelt natuke abigi saada. Sellega ongi seletatav hilisem Balti erikord ja aadlike privileegid. See oli tasu reetlikkuse ja truuduse eest. Eestlased ja lätlased suruti aga sellisesse päriorjusse, millist ei olnud varem siin olnud ka 13. sajandil pärast allutamist võõrvõimudele.

“Tõelised” poliitikud teavad, millal ja kuidas on kõige soodsam poolt vahetada. Rootsi sotsiaaldemokraat Mona Sahlin kritiseerib oma rahvast selle eest, et tollel peale kesksuve pidustuste ja haledate, kommertslike jõulude muid traditsioone polegi. Ta ei räägi sellest, et vasakpoolsed on tema maal juba enam kui sajandi võidelnud selle eest, et “vabastada” rootslased kodanlikest iganditest. Nüüd teatab Sahlin, et mõtleb tõsiselt islamisse pöördumisest. Kui ta seda juba teinud ei ole.

Kanada peaminister Trudeau käib mööda mošeesid kerjamas moslemite heakskiitu nagu vallasant külakorda, soosides immigratsiooni islamimaadest, pigistades silmad kinni immigrantide sooritatud kuritegude ees ning keerates kõvemini kinni kruvisid islamiinvasiooni vastastel. Kas neid kahte kannustab soov teenida oma rahvast?

Kodanikuna tundsin end näiteks väga narrilt, kui saime Äripäeva (08.04.2013) vahendusel teada, et Armin Karu Ukrainas lörriläinud kasiinoäri on tõtanud päästma toonane peaminister koos välisministriga. Kas see on iseseisva vaba riigi juhtfiguuridele vääriline tööülesanne? Seesama peaminister ei ole kohkunud tagasi nimetamast võimu kritiseerijaid seemnesööjateks ja on soovitanud oma kaaskodanikel kanda fooliumimütse, et mõistus säiliks. Kui peaministrit ei liiguta oma rahva, kõrgeima võimu tahe, siis millega on teda motiveerinud kasiinoäri pidaja?

Keegi ameeriklane tõdeb, et enamasti on poliitiku esmaseks mureks saada valitud hästitasustatud ametisse, teiseks saada tagasi valitud, kolmandaks – saada tagasi valitud, ning kõik muu, ükskõik mis see ka pole, jääb kaugele-kaugele maha. Selleks kõlbavad kõik vahendid ja loosungid, pooltõed ja täisvaled. Minnesota endine kuberner Jesse Ventura, kes valiti sellesse ametisse iseseisva, parteidevälise protestikandidaadina, tõdes, et praeguses olukorras on väga raske orienteeruda – kunagi ei või teada, millist agendat poliitik läbi surub, miks, ja kes ühest või teisest poliitilisest otsusest tegelikult kasu saab. Ventura arvates peaksid poliitikud kandma oma ülikondadel sponsorite logosid nagu sportlased – see teeks elu lihtsamaks.

Meie seast lahkunud vanameister Eino Baskin muljetas kord, kuidas ta oli kutsutud mingisugusele Eesti Vabariigi auks peetavale vastuvõtule. Ta võtnud kutse tänuga vastu, läinud kohale ja tajunud hämmastusega, et ta on juba sellisel üritusel korra olnud. See olevat aga olnud võimatu, kuna too oli vanameistri esimene sarnane üritus taasiseseisvunud Eestis. Ja ometi – täielik dežavuu! Korraga tabanud vana Baskinit äratundmine – muidugi… Neid samu nägusid trehvas ta viimati siinsamas saalis oktoobripühade aegu! Ainult muusika ja interjöör olid teised.

Meie meedia pahandas õigusega Venemaa jalgpallihuligaanide kunagise loosungi üle milles lubati, et “peremees tuleb varsti tagasi”. Sellega soovisid stalinistid teada anda, et peagi taaskehtestatakse Eestis Nõukogude või vähemalt Venemaa võim. Ühele õigele eestlasele on see sama hull kui kinnitada venelasele, et mongoli-tatari ike oli vaid tolleaegne baaside leping sõbraliku naaberriigiga. Proovige seda öelda ja vaadake, mis juhtub.

Nõukogude võim on jätnud siiani nii verise ja julma jälje eesti rahva mällu, et sellega manipuleerides on võimalik teha meie n+1 hulga huvigruppidega ükskõik mida: “Kui te ei tee, mida meie ütleme, tulevad Putin ja Pihkva dessantväelased.”

Kui me ei lase välispankadel meie seljast koorida mitut nahka ja viia saadud tulu riigist maksuvabalt välja, oleme kohe-kohe rublatsoonis.

Kui meie valitsused ei löö oma kõpskingadesse kängitsetud siniseid sokke kuulekalt väljamaiste tantede-onklite ees kokku, oleme peagi rahvana hävinud.

Keegi ameerika onu ütleb, et teda ei huvita kohalikud eelarvamused (loe: traditsioonid ja elupõhimõtted) ja ta nõuab traditsiooniliste (eel)arvamuste kohest likvideerimist liberaalmarksistliku uussallivuse ees. Selliseid väljaütlemisi ei tohi meie rahvas kritiseerida, sest see on võrreldav putinistliku riigireetmisega.

Ja mida on meile pakkuda idanaabril? Sageli peame kuulma sõnavõtte stiilis “pakku läinud pärisorjad on vaja kuuti tagasi tuua” ja “olete vaid uute isandate lakeid ning tulete meie saapaid lakkuma nii pea, kui ameeriklased Euroopast minema kobivad.” Ja niiviisi ähvardavad meid üksteise võidu onu Sam ja onu Vanja, ning neid huvitagi, mida “meie mees” asjast tegelikult arvab.

Soome legendaarne, mõneti kuulus ja kurikuulus kauaaegne president Kekkonen oli ametis nii pikalt, et soomlased kutsusid oma idanaabriga heale läbisaamisele orienteeritud riiki Kekkoslovakkiaks. Samas ei võinud Soome kuidagi end vastandada ka Vabaks Maailmaks nimetatud riikidele: “Kummardades ühele, näitad sa paratamatult tagumikku teisele,” tõdesid soomlased kurbliku huumoriga. Tõepoolest – pisikese riigi jaoks on iseseisvus palju kallimalt saavutatud aare kui suurriigile, ning väikeriigi selgroog peab olema paindlik, ent siiski murdumatu. “Rumal on riik, mis otsib endale sõpru kaugelt ja vaenlasi lähedalt,” oli Kekkonen veendunud. Olen sellega nõus. Nii palju kui poliitikas võib üldse sõprusest rääkida – see on suhteline väärtus. Kindel on aga see, et lugupidamist ei võideta lipitsemisega. Kui nn suurtele tegijatele ei lähegi meie eriarvamus arvesse, siis ei tähenda, et seda ei pea olema. Mõni meie naaber peaks aga radikaalselt muutma enda suhtumist “lähivälismaasse” ning nägema meis ka inimesi, mitte ajutiselt priiks pääsenud pärisorje.

Nii elabki eesti rahvas – suurriikide kiuste. Ja jäämegi elama kui me ei lase oma vaimu ja selgroogu murda mugavama ja lihtsama äraolemise nimel. Rooma riik ei saanud pikka aega etruskidest jagu, ent nutikate inimestena leidsid roomlased hea lahenduse – andsid etruskidele Rooma kodakondsuse ning opositsiooniline tsivilisatsioon hävines viiekümne aastaga. Sest eelkõige jooksid Rooma kodakondsuse, võimu, finantside ja heakskiidu järele juhid, ülikud. Etruskid ei suutnud seejärel oma iseolemist enam hoida.

Eesti rahvusliku ärkamise ajal tekkis oma nn eliit ka talumatsidest, ent see ei rebinud end rahvast nii lahti kui see on juhtunud pärastsõjaaegsetel aastatel. Alates Vares-Barbarusest, kes ei suutnud ilmselt 1949. aasta planeeritavat suurküüditamist oma hingele võtta, ja Pirita rannal julgeolekumeeste ringkaitses üksi peesitavast Karl Genrihhovitš Vainost, kuni valdade sundliitmisega kodanikke kui lambaid suurfarmidesse ajava ja Rail Balticuga oma inimestest üle sõitva valitsuseni, on pidanud rahvas tundma, et tema asi on selles mängus lihtsalt ellu jääda.

Ja jääme ka – kui ei lase end kohutada ähvardustest ega jookse rumalalt võltslubaduste sabas nagu rotid vilepillipuhuja järgi.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!