Austria majanduskoolkonda esindav mõtleja, Ameerika Majandusuuringute Instituudi juhataja Jeffrey Tucker arutleb, miks ajaloolises kontekstis väga madala suremusega koroonaviiruse pandeemia on vallandanud seninägematu globaalse paanika
Päeval, mil torm kohale jõudis, istusin Manhattani telestuudio ooteruumis. Oli neljapäev, 12 märts 2020. Ootasin pisut närviliselt oma teleesinemise algust, lootes vaikselt, et rongiliiklus ei lakka enne kui mul õnnestub New Yorgist lahkuda. Nagu selgus, siis rongiliiklus ei seiskunudki… erinevalt kogu ülejäänud elust.
See oli päev, mil kõik teadsid mis oli tulemas. Õhk oli tiine tõvepaanikast, mis oli üles keerutatud valdavalt poliitikute ning meediapersoonide eestvedamisel. Kõigest kuu aega tagasi olnuks mõte ühiskonna sulgemisest mõeldamatu, ent hetkes milles viibisin, oli mõeldamatust saamas paratamatus.
Kleenuke, targa olemisega habetunud mees, kelle silmnäol istusid freudilikud prillid, istus minu vastas, olles äsja telestuudiost lahkunud. Ta üritas vahetult pärast telekaamerate ees aset leidnud usutlust pisut hinge tõmmata ning nägi välja tugevasti häiritud.
"Õhkkond on lämbumas hirmu kätte", katkestasin ebamugavaks muutuva vaikuse. "Hullumeelsus ümbritseb meid nüüd kõikjal… rahvas on välgukiirusel omandanud isiksushäire, mille ravimisele olen pühendanud kogu oma elu" vastas mees.
"Millega te tegelete, kui tohib küsida" uurisin viisakalt…
"Olen psühhiaater, kes spetsialiseerub ärevushäiretele, paranoiale ning irratsionaalsele hirmule. Olen spetsialistina seda ravinud üksikisikute peal ning tegemist on raske konditsiooniga, mida on keeruline kontrolli alla saada isegi tavapärastel aegadel. Ent mis hetkel on aset leidmas, kujutab endast vaimse hirmuhäire massilist levikut kogu populatsiooni seas. Irratsionaalse hirmu vallandumise aluspõhjusi on loendamatul hulgal, ent hetkel näeme päästikmehhanismina toimivat ürgset hirmu haiguste ees, mis on vallandanud massihüsteeria. See tundub kõrvalt vaadates justkui taotluslikult esile kutsutud. Ning see on traagiline… Pärast seda, kui massihüsteeria on populatsiooni seas juba vallandunud, läheb ühiskonna normaalse psühholoogilise kliima taastumiseks palju aastaid."
Olin sõnatu… osaliselt kuna koroonahüsteeria esimestel päevadel olid sedavõrd apokalüptilised sentimendid veel tundmatud ning osaliselt tulenevalt täielikust, autoriteetsest kindlusest, millega toimuva kirjeldus minuni toodi.
Lühikese olukorrakirjelduse aluseks oli eeldus, et levivas viiruses eneses ei ole midagi erakordset. Inimkond on terve oma eksistentsi jooksul viirustega koos elanud ning õppinud nendega toime tulema kainemõistuslikul viisil. Asjaolu, mis maailmas vallandund olukorda eristab kõikidest eelnenud viirustest, ei ole mitte koroonaviiruse erakordne ohtlikkus, vaid selle poolt vallandatud ühiskondlik hullus.
Tunnistan, et olin kohe alguses "me kõik hakkame surema"-narratiivi suhtes skeptiline. Ent olukorra algusfaasis olin veel ebakindel, kas teeneka psühhiaatri arusaam ühiskonda oma võimusesse haarava konditsiooni pigem psüühilisest kui füüsilisest põhiloomusest on täpne. Kui aus olla, siis need olid veel päevad, mil muutusin ise samuti tõrksaks käte surumisel ning pudel desinfitseerimisvahendiga oli minu alatiseks saatjaks. Järgnevatel nädalatel lugesin, kuidas paljud arstid andsid endast parima, et inimesi maha rahustada ning kutsuda kaaskodanikke kainemõistuslikult jätkama normaalse ühiskonnakorraldusega. Läks veel mõned nädalad aega enne kui mõistsin, et vanal psühhiaatril oli täielikult õigus – suurim oht, millega inimkond koroonapaanika levikul silmitsi seisis, oli massiline psühholoogiline trauma.
Oleksin pidanud koheselt pöörduma raamatu poole, mis oli mind paelunud alates keskkoolist. Tegemist oli Charles Mackay sulest pärineva üllitisega, mis kandis pealkirja "Hämmastavad üldlevinud luulud ja masside hullus" (1841). Olin sellest lummunud, sest ehkki teos tõi ühest küljest esile inimkonna absurdsed avantüürid, kumas sellest ometi läbi veendumus, et oleme liigina kasvuraskused ületanud ning pööranud oma loos uue lehekülje.
See oli raamat, mida lugedes kogesin vabastavat naeru, tutvudes minevikurahva sõgedusega, millel ei näinud lõppu olevat. Paanika pikkade juuste ja habemete ees, ebausk imekividesse, nõidadesse, vanakurja, ennustustesse ning uskumine uskumatutesse haigustesse ning arstimitesse. Olin üllatunud, kui paljudel kordadel mängis haigus erilist rolli tõestusmaterjalina maailmas valla päästetud kurjadest jõududest. Hakkasin mõistma, et juhul kui hirm ületab teatud tervemõistuslikkuse piirid, minetab inimkond kiiresti täielikult kaine mõtlemise, eetika, sündsuse ning inimlikkuse, mis asenduvad luupainajaliku nõmeduse, rumaluse ja julmusega.
Mackay kirjutab:
"Tutvudes rahvaste ajalugudega, avastame, et täpselt nagu üksikisikud ei ole ilma jäetud oma kiiksudest ja totrustest, maania ning hulluse hoogudest, valitsevad need samamoodi tervete rahvaste ja epohhide üle. Ikka ja jälle oleme tunnistajaks sellele, kuidas terved rahvahulgad fikseerivad järsku oma mõtted monomaaniliselt ühele objektile, teemale, obsessioonile ning teevad seda sedavõrd jäägitult, et sundida tervet mõistust lahkuma. Miljonid nakatuvad üheaegselt samasse luulu, tormavad hukatuse hinnaga selle järele ning ei lakka kogu oma olemust selle altarile ohvriks toomast… seda seniks kuni uus puuslik neid enda võimusesse ei võta. Sedasi oleme tunnistajaks, kuidas terve rahvas – selle hiilgavaimatest esindajatest kuni armetuimate isenditeni hakkab palavikuliselt janunema sõjalise aupaiste järele, teinekord aga vaata et religioossesse hullusesse, mis ei taandu enne kui verejõed on valatud ning oiete ja pisarate lõikus ei ole kannatuste salvesid pilgeni täis paisutanud. Selles on tõesti omajagu tarkust, et inimene mõtleb gruppides, ent samaväärselt tõene on tõdemus, et inimesed minetavad mõistuse samuti reeglina massidena. Seevastu kaotatud aru taastatakse reeglina individuaalselt ja omajagu aeglaselt.
Umbes 2005. aasta paiku kui internet oli arenemas erakordseks informatsiooni ja teadmiste varaaidaks, flirtisin isegi lapsiku mõttega, et oleme sisenemas uude mõistuse ja mõistlikkuse ajastusse, mis pidurdaks massihüsteeriad enne kui need jõuavad inimkonna üle võimust võtta.
Minu piiritu naiivsuse parimaks tunnistuseks on kõigest mõne kuu eest 5. aprillil 2020 kirja pandud mõtted, milles olin veel lootusrikas, et internet viib massidesse kiiresti mõistmise tõsiasjast, et COVID-19 käitub nagu tavaline viirus ning ei oma alla 70-aastaste seas mingisuguseid katastroofilisi mõjusid. Mingisugust massilist suremist ei tule ning niipea kui see teadmine levida jõuab, saame ühiskonna tagasi normaalselt funktsioneerima ning terve mõistus võidutseb. Mäletan, kuidas olin veendunud, et meedia annab endast parima, et see kõige olulisem teadmine esialgse hirmusõnumiga samaväärse kiirusega leviks ning massid maha rahustaks.
Eksisin spektakulaarselt. Märtsis massidele massipsühhoosi diagnoosi andnud psühhiaatril oli õigus – hirmupsühhoos oli juba populatsiooni üle võimust võtnud ning viinud massid psühholoogilisse konditsiooni, millest tervenemine saab võtma väga pika aja. Hirmuhullust on toitnud poliitika, mis on teinud koroonaviirusest kõige politiseerituma rahvatervise probleemi inimkonna ajaloos.
Mida me selle kõige käigus õppinud oleme? Oleme sunnitud tunnistama, et vaatamata kogu oma tehnoloogilisele võimekusele, teadmistele ja kogemustele ühiskondliku heaolu üles ehitamisel ei ole me vähimalgi määral omandanud… arukust. On küllaldaselt põhjust karta, et oleme jäänud vähem mõtlemisvõimeliseks kui meie vanemad ja vanavanemad ning oleme tunnistajaks inimkonna ajaloo tumedamate epohhide valitsejaks oleva hüsteeria ning kehvasti maskeeritud ebausu taastulekule.
Millalgi peavad inimesed siiski tagasi mõistuse juurde tulema. Nad lihtsalt peavad, kuna muud võimalust ei ole. Kuid inimkonnale on jätkuvalt omane minna hulluks kiiresti ja massidena ning taastada kaine mõistus individuaalselt ja aegamisi.