Unenäos nähtud tegevusest tähtsam oli tunne, mis tekkis seal viibides. See oli tõeliselt apokalüptiline ja seda ei ole võimalik sõnades edasi anda. Just siis mõtlesin, et küll on hea veel veidikenegi kodus viibida ning Tallinna vanalinna müüride vahel käia, kirjutab ajaloolane Jüri Kotšinev.
Mitu aastat tagasi, ajal kui paljud praeguseks lahkunud sõbrad veel elus olid ja elu mu ümber ei tundunud nii lootusetu, nägin ma und. See oli mitte mõtteviljana mõeldud unistus, mida oleks hea unenäoks „vormistada", vaid tõesti minu poolt nähtud unenägu.
Me olime minu naise Evega suvisel päeval kellegi Põhjarannikul asuvas suvekodus, mis oli, nagu mulle unenäos teatati, Veljo Tormise elamine. Samas ei asunud see unenäoline suvemaja seal, kus Tormise Haapse suvekodu tegelikkuses asus ning majagi oli rohkem klikiaegse juugendstiilis häärberi sarnane, kuid unenäos oli see kindlalt just Tormise elamine. Õhtune päike kuldas männipuid ja randa ning merelained loksusid rütmiliselt laheranna kaldale. Rand oli majast mõnekümne meetri kaugusel. Maja taga algas segamets.
Majja sisenedes märkasin järsku, et seal oli palju inimesi, palju külalisi. Õhkkond majas oli pidulik ja samas väga ärev. Nägin Tunne Kelamit ja tema naist, nägin vendasid Jürgensone, Kallet ja Toivot, nägin Mart Nutti ja Aimar Altosaart. Astusin majas ühest toas teise, neid tubasid oli palju ja vastu tulid mulle Riho Sibul, Jaak Tuksam ning Ott Sandrak oma naise Tiiuga. Edasi oli mul tuttavate äratundmist veel küll ja küll. Ka Lennart Meri ja teised prominendid olid kõik ilusti kohal.
Maja ette kogunenud külaliste poole pöördus kusagilt välja ilmunud Jaak Johanson ning teatas, et nüüd on aeg lahkuda, kuna Venemaa alustas invasiooni ja nende laevastik ning õhuvägi on iga hetk kohale jõudmas. Jaak suunas kõiki taamal ootava kosmosesüstiku poole. See oli hiiglaslik ulmelaev, mille mõõtmed ületasid mu kujutlusvõime. Rahvas hakkas kosmoselaeva sisenema.
Mina jäin veel majja kondama ning mõtlema, kas minna või jääda. Kööki sisenesid aga juba vaenlase rohelised mehikesed. Need olid tegelikult robotid, õigemini küborgid. Teadsin kohe, et need küborgid on naissoost. Neil olid pilusilmad ja pikad, metalljuhtmetest põimitud patsid. Nad olid tumerohelisteks värvitud metallist või plastikust kehadega ja nad askeldasid köögikappide kallal midagi otsides. Minule ei pööranud nad mingit tähelepanu ning ma sain aru, et nad täidavad mingit korraldust, mis esialgu seisneb maja sisuga tutvumises.
See pilt ja otsene kokkupuude uue põlvkonna naissõdalastega, kes olid küborgid, hajutas minu kahtlused ja ma jõudsin kosmoselaeva peale. Illuminaatorist nägin, kuidas samal ajal, kui meie süstik õhku tõusis, suundusid merd mööda üle lahe ranna poole hiiglaslikud olendid. Need olid elevandid, kaelkirjakud ja kaamelid, kelle mõõdud olid kordi suuremad kui reaalses looduses eksisteerivatel loomadel. Sain aru, et tegemist on invasioonis osalevate olenditega, kellel oli mingi oma ülesanne maa vallutamisel.
Kui jõudsin laevas ringi vaadata, nägin, et kõik, kes olid Tormise majas ja selle ümbruses, olid rahulikult kohale jõudnud ja ootasid, mis edasi saab. Jaak Johanson astus inimeste ette ja teatas, et nüüd algab viimane sõit. Seekord ei olnud sihtmärgiks teine maa või kontinent ega isegi planeet – sõit algas teise galaktikasse. Järsku oli selge, et armast kodumaad ja ka koduplaneeti ei näe me enam iialgi.
Just siis saabus teade, et vaenlane on saatnud meie poole teele tuumapommid, mis peagi kohal on ja kõik hävib. Kosmoselaev tõusis aeglaselt õhku ja lendas otse õhtupäikese suunas. Rand koos mändide, maja ja merega hakkas kaugenema.
See oli ühteaegu vapustav ja seletamatu tunne. Ma olin ju koos teistega pääsenud, kuid kipitama jäi see tunne, et enamus rahvast jäi maha ja nüüd ootab neid ees tuumalöök koos hilisema anastamisega küborg-vallutajate poolt.
Laevatäie rahva näol oli tegemist omaaegsete ja praeguste kultuuri-, loomingu ja poliitilise elu tegelastega. Tegemist oli Eesti viimase emigratsioonilainega. Nüüd oli vahe 1940. ja 1944. aastaga selles, et lahkuti igaveseks ja hoopis kaugemale. Samal ajal oli täielik kindlustunne, et seekord ei naase keegi põgenikest ei oma kodumaale ega ka koduplaneedile.
Unenägu vapustas mind ja on selgelt meeles siiani. Nägin ma seda und praegusest ajast umbes viis aastat tagasi. Selles unenäos olid korraga koos nii tolleks ajaks juba surnud ja veel elavad tegelased. See oli ajaväline dimensioon, kus olid koos olemas klikiaegne Eesti kui ka tänapäev. Samas kõik unenäos osalenud tegelased olid kõik minuaegsed reaalselt eksisteerivad.
See, et kodumaal ja koduplaneedil on edasine elu võimatu, oli unenäos täiseti selge. Vallutajad tulid ida poolt ja see oli samuti täiesti selge. Naasmist kodumaale ja koduplaneedile ei olnud võimalik iialgi ette võtta ja seegi oli selge.
Tähtsam unenäos nähtud tegevusest ja faktidest oli see tunne, mis tekkis selles unenäos viibides. See tunne oli tõeliselt apokalüptiline ja seda ei ole võimalik sõnades edasi anda.
Mida see kõik võis tähendada ja mida mulle selle unenäoga öelda taheti, ei oska ma siiani öelda, kuid mäletan kindlalt, et unenäos oli mul kõik selge. Selge oli, mis toimub ja miks toimub ja seegi, et selline kord juba on meie maa ja rahva vääramatu saatus. Saatus saada kosmilisteks pagulasteks.
Just siis mõtlesin ma, et küll on hea veel veidikenegi kodus viibida ja seda õnnist aega kasutada. Kus saab olla mitte mälestustes, vaid reaalselt Tallinna vanalinna müüride vahel ja käia aeg-ajalt Lauluväljakul ning kalmistutel, kuhu on maetud esivanemad ja kus hauakividel on Eesti nimed ja mälestussõnad kividesse raiutud.
Kui unustuse kaugest rannast sind ajameri mööda viib ja igaviku poole kannab kõik elu tundub väike viiv ja näib et miskil pole püsi kõik olematuks muutub kord ükskõik kui palju sa ei küsi ei muutu igaviku kord kuid alles jäävad Liiv ja Valgre ja Ernesaks kes takti lööb ja suvepäev mis pikk ja valge ja sume sume suveöö