Rahvas tuleb äratada „surnud hingede" seisundist ja poliitilisest letargiast. Iseolemine ja rahvuslik poliitika on ainus viis, mis takistaks rahval muutumise „elavateks laipadeks" – allaheitlikeks, sõnakuulelikeks, juurteta ja mäluta töömesilasteks –, millisteks globalistid meid soovivad kujundada, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.
Nikolai Gogoli ja Lev Tolstoi surematutel teostel ei ole järgneva looga pealtnäha mingit pistmist, peale pealkirjade. Samal ajal meenutab mulle praegune reaalsus teatud mõttes maailma kirjanduse klassikat vägagi palju. Mu kunagine õpingukaaslane, suurepärane inimene ja suur kirjandusklassika austaja Vladimir Butkevitš ütles ükskord, kui kuulis, et keegi meie ühistest tuttavatest abiellub: „Ei ole midagi kaunimat laulatusest, kui mitte rääkida muidugi lahutusest." Selles mõtteteras oli peidus sügav tõde. Noore inimesena ei osanud ma sellest veel täiel määral aru saada, aga ma aimasin, et selles ütlemises on midagi väga olulist peidus. Euroopa Liiduga laulatatud Eesti võiks selles „abielus" seista rohkem oma õiguste eest.
Nüüd aga kirjandusklassika juurde.
Lev Tolstoi püüdisa tõestada oma teoses „Elav laip", et indiviidi endeksjäämise hinnaks saab olla vaid endale truuks jäänud indiviidi enesetapp.
Nikolai Gogol kirjeldas oma kuulsas proosapoeemis „Surnud hinged" ühe omaaegse „edumeelse ja ettevõtliku" aferisti äriplaani, mis seisnes selles, et poeemi peategelane Tšitšikov kavatses mõisnikelt, talupoegade omanikelt osta ära pärisorjade hingede ülelugemise ja registriraamatusse kandmise vahelisel perioodil need talupojad, kes olid järgmise registrissekandmise korraks elavate hulgast kustutamise eel veel elavate nimekirjas.
Kuna mõisnik pidi ka selliste hingede pealt maksma riigile maksu kuni nende kustutamiseni elavate hulgast, oli selline hingede müümine neile majanduslikult kasulik. Nad ei pidanud enam nende pealt makse maksma. Tšitšikov kavatses osta kokku tuhandeid surnud hingesid, et pangas suurmõisnikuna esineda ja suure hulga hingede peremehena saada võimalikult suurt krediiti. Summa, mida ta arvestas pangalt saavat, oli kusagil pooleteist tuhande rubla. Tol ajal – 19. sajandi keskel – võis selle rahaga elada kogu ülejäänud elu. Pangalt krediidi saades kavatses Tšitšikov jäljetult kaduda.
Kui vaadata hiljutist valimisvõitlust Isamaaliidus partei juhi koha pärast, tekib võrdlusmoment selles, et üks poliitikasse pürgiv endine riigiametnik tahtis samuti saada enda omandisse ühe poliitiliselt juba peaaegu surnud, kuid sellisena registrisse veel kandmata erakonna. Me ei tea milline oleks olnud Gogoli peakangelase saatus, kui ta ei oleks ära põletanud „Surnud hingede" teise osa käsikirja ning kolmandagi kirjutanud, kuid sellest mustandite hulgast, mis koguti kokku peale Gogoli surma – need olid nimelt teise osa mustandkäsikirjad – oli selgelt näha, et autor kavatses näidata Tsitšikovi vaimset taassündi. Selles metamorfoosis pidid olulist osa mängima nii üks kohalik kuberner kui ka keiser Nikolai I isiklikult. Olgu kuidas on, aga fakt on see, et Gogol enne oma surma 1852. aastal „Surnud hingede" teise osa käsikirja ahjus ära põletas.
Isamaa kui erakond meenutab mulle väga surnud hingedest koosnevat parteid. Samas on ülitähtis, et see erakond püsiks Eesti poliitilisel kaardil ja püsiks kaaperdamata poliitavantüristide poolt. Kui Isamaa erakonnana kaoks, tsementeeruks siin riigis Reformierakonna ja Keskerakonna võimutandem ja siis ei kangutaks reformikommuniste keegi enam rahva ja ühiskonna kukilt minema.
Seekord nii ei läinud ja Isamaa püsib oma endisel kujul poliitmaastikul. Õnneks on see praeguseks juba sündinud ajalooline fakt. Kuidas Isamaa erakonnana seda olukorda enda ja rahva huvides kasutab, selgub üsna varsti. Igal juhul hoian ma sellele erakonnale praegusel kujul pöialt.
Väline sära ja suurus on alati petlik. Aleksander Puškin oli kõigest 166 cm pikk, samal ajal kui tema abikaasa Natalja 176 cm, ent kas see asjaolu kahandas millimeetrigi võrra Puškini loomingulist suurust? Tõsi, Puškin ei armastanud sellise kasvuvahe pärast käia õukonnaballidel, kuid ega ballidel viibimine ei olnud tema kutsumus. „Puškin on ka Aafrikas Puškin," ütlevad tema ande austajad siiamaani.
Puškin oli vabamüürlane. See on kohutav, aga samal ajal olid vabamüürlased keiser Paul I ja väidetavalt keiser Aleksander I, kes sellesama vabamüürluse Venemaal ära keelas. Maailm ei ole täiuslik.
Eesti poliitilise eluga, nagu ka paljude teise maa poliitilise eluga, võib tuua paralleele kirjandusklassikaga soovi korral lõpmatul hulgal. Pole oluline, kas Isamaa on suure liikmeskonnaga või mis rolli ta täpselt opositsioonis mängib. Tähtis on see, et ta parempoolse rahvusliku jõuna poliitilisel kaardil püsib ja sellega reformikommunistidele ja rahvusriiki eitavatele globalistidele vastukaaluna riigikogus tegutseks. See on samatähtis ka kohalike omavalitsuste võimutasandil. Seega peavad valijad ennast mobiliseerima ka kohalikel sügisestel valimistel.
Rahvas tuleb äratada „surnud hingede" seisundist, äratada poliitilisest letargiast, kuhu on teda uinutanud ja surunud praegune koalitsiooni lipulaev – liberaalse internatsionaali liige Reformierakond. Iseolemine ja rahvuslik poliitika on ainus viis, mis takistaks rahval muutumise „elavateks laipadeks".
Liberaalse internatsionaali revolutsioon on näidanud oma rahvavaenuliku palet viimaste aastate jooksul eriti ülbel ja sõjakal moel. Tahetakse muuta kogu siiani kehtinud tavade, traditsioonide ja elukorralduse raamistik. Uut raamistikku ei taha keegi isegi üles ehitada, kuna see ei ole globalistide plaanides. Nende plaanides on maailma uue korra kehtestamine, mille puhul on enamus rahvastest allaheitlikud sõnakuulelikud juurteta ja mäluta töömesilased. Neid töömesilasi kamandab uus „hüpereliit" – euroopa ametnikest koosnev elitaarne isandate klass. Sõnakuulelikud ja sõnatud töömesilased suures Europaabelis.
Suure „Paabeli hoora" teeniva rahvusetu kogukonna loomine – see on globalistide suure revolutsiooni lõppeesmärk.
Sellele revolutsioonile tuleb astuda otsustavalt vastu. Iga inimese hääl loeb. Sügisel toimub järjekordne lahing orjastajate ja nende ninameest vastu. Mobiliseeruge kohalikeks valimisteks ja andke oma hääl traditsioonilist ühiskonda toetavate parteide kandidaatidele.